Meeste maailm

Paraku ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et islamimaad on meeste mängumaa. Täna ringi käies nägime randa(suur kivide kuhi, kuhu tegelikult ei lubata minna ja ujumine toimub laevade vahel), kus päevitasid vaid mehed ja need üksikud (sõna kõige otsemas mõttes) naised olid pealaest jalatallani riietatud. Päikesest ei saa nad haisugi tunda. Aga võib-olla käivad nad neid kuuspakis mehi vaatamas ja unistavad, et nende tüse vunts ka seal päevitaks... Aus olla, siis siinsed naiste riietuskombed on ühest küljest absoluutselt naiste tahtmisi eirav ning teisest küljest kole, sest naine näeb üleni musta riietatult välja nagu tont, varjates oma lonti või kaheksajala kombitsatest koosnevat suud. Aga ilusate silmade järgi võib arvata, et neid ikkagi pole ja hakkab hoopis kahju.
Elumajad on sama õnnetud kui need naised, kes oma kümmet last kantseldavad ning samal ajal vaipa meeleheitlikult puhtaks küürivad,samal ajal kui nende mees on läinud kuhugi turule võltsinguid või punases vedelikus hapukurke müüma.  Aga vaatamata sellele, et üheski kohvikus(no vaid väga eksklusiivsetes välja arvatud) või hoones pole kuuldud euronõuetest (ometi ju püütakse eurosadamasse triivida), on kõik tõeliselt puhas ning hetkekski ei tule hirmu, et midagi ei tohi puutuda.
Täna jalutades saime näha ka natuke turismiväliseimaid kohti, käies mingil turul, mida külalistele ei reklaamita. Põhiliselt ostsid ja müüsid seal kohalikud. Sealt võis leida kõike- vürtsidest ja tubakast kuni vanade kassettideni. Kitsad tänavad, mis lõikasid üksteist risti-rästi oli täis melu  ja taaskord mehi. Kuid sinna sattumine oli meil täiesti juhuslik, sest eesmärk oli kaugelt nähtud mośee külastus endale korraldatud. Selle nime ma kahjuks ei tea, kuid see on piisavalt silma hakkav, et mitte segi ajada Hagia või sinise mośeega. Sisu oli imekaunis, nagu kõik mośeed, olid ka selle seinad kaunite siniste ning pruunikaspunaste ornamentidega kaunistatud ning kuppel ulatus kõrgustesse.
Istanbul on täis niipalju põnevat, et igatahes tuleb siin käia mitu-mitu korda, et näha kõike ilusat ja huvitavat.

NB! Me jõime kuumatõttu 4,5 liitrit vaid mõne tunniga ning külastasime ühte ja sama marketit, kus lõpuks kassapidaja naeris kui sisse astusime ning tegi meile isiklikku soodustust.

Istanbul

Nii me siis ärkasime hommikul kell 6, et jõuda Tallinna lennujaama.Lehvitasime viimast korda oma vanematele ja õdedele-vendadele, läksime väravatest läbi ning ootusärevusega lennukisse. Paduvihma jätsime seljataha  juba Riiga jõudes, kus oma paaritunnist vaba aega sisustasime arvutis mängides. Uskumatu, aga lennujaamas maksab pudel täiesti tavalist vett 2 euri.

Istanbulis (meenutades vana targa mehe sõnu, siis megapolis) pidi olema äike ja vihm, aga vastu võttis 32 kraadine soojus. Lennujaamast oma hosteli saime metroo ja trammiga, uurisime pidevalt kaarti ning olime näljast nõrkemas. Hostel nimega Yeni, on ehe näide Türgist, mitmekordne lagunemisohus maja väikeste ruumidega, ühistualetiga (wc-potiks on põrands auk) ja toas absoluutselt mitteühtiva sisustusega. Aga ometi tunduvad selle koha omanikud väga meeldivad.

Türgi on üldse selline mälestusi tekitav koht, eriti kiidan kohalikku kaktuse õlu, no ka effes ajab asja ära.Nb! alkohol on turistide tõttu ekstrakallis kuna kohalikud joovad ju ainult rakit. Loomulikult TURG, kust saime mulle multifunktsionaalsed püksid ning kohvriga vesika, et saaksime aeg ajalt ka ausis aega maha võtta. Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis vähipoiss oskab päris kõvasti alla kaubelda, soovitan teda reisile kaasa võtta ;)
Hagia Sophia on siit onnist kiviviske kaugusel ning homme kavatseme korraliku jalutuskäigu ette võtta, sööme ainult kebabi ning kannatame kuumust. Ka kohalikud on vaid algul toredad, kuna õhtul muutuvad kuidagi kurjaks ja tüütuks. Võimalik, et asi oli hoopis meie väsimuses.
Igatahes vaatame, mis homne päev toob...

Oodates...

Jäänud on vaid loetud hetked kuniks oleme enda elamise lennukisse ümber paigutanud. Kõigiga oleme lahkumiskallistusi ja suudlusi jaganud...Ka pisarad pole kuhugi jäänud.
Lahkumispidu, mis meile korraldati oli üpris suurejooneline ent head aega ei saanud kellelegi öelda. Nii palju kui meilt on palutud, kängurusid siia tuua me ei saa, kui just jahimeestena tööle ei hakka. Samas ma ei tea kas neid üldse üle piiri saab tuua?
Tuleb jätkata palvetamisega, et AirBaltic pankrotti ei lähe...igatahes, kui ta seda ei tee, siis saab siia lehele veel kunagi midagi kirjutada. See on algus meie tripi blogile.