Kerr Road 265, Newdegate 6355, Western Australia

Päevad mööduvad üsna kiiresti ning oleme harjunud juba kogu selle ümbruse ja tööga. Tanelil on vast kõige huvitavam kuna saab pea kõiges aidata teisi, aga siiski siht on põllule saada. Praegu on asjad nii kaugel, et peaksid juba teisipäev või kolmapäev traktoritele istuma. Paratamatult kõik viivitub kuna masinad ei saa kunagi ideaalselt korda.
Mina istun terved päevad üksinda, praegu nad käivad ikka vahepeal läbi ja vähemlt söövad lõunatki, kuid ka see muutub kohe, sest kui nad sõitma hakkavad, teen mina neile lõuna kaasa ja kõik..rohkem neid ööni ei näe. Õhtusöögi teen valmis ja nad saavad seda ise soojendada kuna keegi ei tea kunagi millal miski lõppeb. Praegu oli mul muidugi seltsiline paar päeva. Nagu kusagil juba mainitud siis roosa-lilla printsess, bossi tütar, kes on hüperenergiline ja kummalise, vahest isegi hirmutava, fantaasiaga.Ei taha küll kedagi süüdistada, aga kusagil on kasvatuses puudujääk, kuigi ema on ju kodune...Tüdruk May on iseenesest vahepeal tore, aga jah, kes jaksab kannatada last, kes kiljub ja jookseb ja hüppab enamus päevast ning mis kõige olulisem, võtab sinu juttu kui tuulevilinat-eirab täielikult. Nii saingi mina kuulda jutte mustadest elukatest punaste silmade ning küünistega, kes pidevalt seisavad kusagil ning oma nime tuhandeid kordi päevas...
Tanel liigub ringi  pidevalt nagu murjam, mootoriõli ja tolmu vahelt on teda lausa raske ära tunda. Tema sai sellest plikast eemale hoida, kuigi paratamatult tõmbab ta pisikesi ligi. Huvitav miks?
Ilmad lähevad juba soojemaks, kuigi tuulised ja pilvised. Mõni päev on kõrvetavalt kuum, vaesed mehed, kes mõnel  sellisel ajal peavad õues töötama.Toas läheb ainult väga kuumaga soojaks, ülejäänud aja peab ringi käima kampsunis, nii imelik kui see ka pole.
Loodus läheb aina kollasemaks, sisalikud paksemaks, õnneks ämblikke toas enam pole tänu mingile pritsile mida akende ning uste ümbrusesse saab lasta. Niiet üksi olles kuulan juba jõululaule, naeran nende jõulukuuse üle (traadist mingi puud meenutav sädelev asi) ja loodan, et post üle mere kiiresti liiguks.
Ja jõulutunde tekitame keset suve on üpris keeruline, peaks mainima!
Soojust!

Newdegate ehk koht, kus tunned end kui üksikul saarel.

Lausa esimese korraga saime töö Aussijobist. Vaja oli paari, kes abistaks farmis, poiss traktoritel ning tüdruk teeks süüa ning koristaks. Teadsime, et töö on mittekusagil, aga et isegi levi ning lähiümbruses inimesi pole, ei osanud me küll oodata. Asume Newdegatis, siia saabumine oli omaette kunst GPS-i ja paberile joonistatud kaardi abil, kus polnud ühtegi tee nimetust.Nii me siis seiklesime mööda tundmatuid teid ligikaudu 5 tundi. Tahtsime käia vaatamas ka Wave Rocki, mis jäi teepeale, aga kuna meil polnud sula, peame tagasiteel sealt läbi astuma, sest isegi kivi keset tühermaad maksab.
Niisis, mina koristan. Maja on paras peldik nind tööpuuduse pärast muretsema ei pea. Ega siin enne mind vist küll keegi koristanud pole. Tanel on abikäsi traktori remontimisel ja ehk saab mingipäev sinna ka istuda.
Vahepeal ei saanud tööd teha kuna silma jäid tumedad pilved, mida kindlasti tuli pildistada. Järgmisel hetkel jooksis Tanel, et auto turvalisemasse kohta parkida, sest lubas korralikku tormi. Seisin vaid hetke veel ning kuulsin kuidas tuul undas kaugemal ent minu juures ei liikunud okski, järgmisel hetkel kõikusid puud nii jubedalt, et tuli sisse ära minna.Müristas, aga äikest ei näinud (tavaliselt on vastupidi). Toas tundsin kuidas see uberik end iilidest mõjutda laseb...kohe hakkas ka paduvihm. Koristamine on keelatud sellel ajal kui äkesetorm on, vett ei tohi puutuda, tuleb vaikselt oodata kuni mööda läheb, kuna maa on väga metallirohke ning isegi väga kaugelt lööv äike võib äärmiselt kiiresti sisnuni jõuda.
Metsik loodus, ilmad muutuvad kuumast tormiks ja vastupidi...Toas pean terve päev üksi olema ning ainsateks seltsilisteks  kärbsed ja pirakad ämblikud, kes pelgalt oma olemisega kerge külmajudina tekitavad.
Aga töö on üpris mõnus, kuna koristan millal tahan, siinsed inimesed on üpris ükskõiksed ning ei kiirusta tööga. Mina saan aga muusika valjuks panna ning mopiga mööda põrandaid libistada, samal ajal kui mehed traktoreid putitavad. Kummaline on see, et tolmuimeja siin küll au sees pole, boss pole seda kordagi kasutanud. Vanamoelisus?
Igatahes tekib siin rutiin ning püüame mingi aeg vastu pidada, eeldatavalt detsembrini, siis saab vähe raha ka kõrvale panna, sest elamine ja söök on tööandja poolt ning põllupeal on raske raha kulutada.
Kallid!