Viimased pea neli nädalat oleme veetnud Perthist 150km kaugusel väikeses kohas nimega Waroona, kus töötame melonifarmis. Põlde on kusagil 150 ha ning päkkereid 40, seega kõige tüüpilisem picking and packing, mida vist iga rändur Austraalias korra kogeda saab. Kuna tööd nappis, siis pidime end siia kohale toimetama. Algul oli asi nutune, kuna pidi elama 12 maugliga ühes toas, mustus oli kõike hõlmav ning ülemus pesueht nolk. Aga meid motiveeris vaid see, et saame odavamalt elada ning viimased nädalad farmi teha.
Esimene päev kui tööd alustasime, läksime kõige pealt põllule korjama. Seal ähvardati kogu meeskonda, et kui õigeid meloneid ei korja, siis vallandatakse, kuna pole kasulik kasutuid inimesi pida. Loogiline jutt, sest aega korjamiseks on küll- traktori tempo valitakse kõige aeglasema järgi ning kõik, mis vähegi silma jäi sai ju korjatud. Ent tuli välja, et meie meeskonnas on oskamatud, kes ei saanud ka peale kolmandat seletamist endiselt aru, mida täpselt tegema peab. Lootsime Taneliga siiralt, et nende pärast ei jääks meile esimene päev viimaseks. Peale 2 tundi tööd, millega jõudis selg juba ära väsida kuna toimus traktoristi vahetus ning osava tüdruku asemel tuli kõige ja kõigi suhtes ükskõikne latatara, ilmus rastapäine boss ning ütles, et on aega minna shedi ( suur plekist sara, kus pakitakse meoneid kastidesse). Me siis lippasimegi kahekesi tema järel, endal suur küsimärk peas, et mis toimub, et kas me ei sobinud. Aga tegelikult meid vahetati ühe teise paariga välja. Tuli välja, et pakkimine on endiselt väsitav ent palju lihtsam kui korjamine, seda esiteks, et päike ei paista lagi pähe kui ka seetõttu, et kummardamiseks polud põhjust. Tanel hakkas kastide tõstise asemel hoopis kaste tegema, milles nüüd ta igati professionaal on. Esimese tööpäev algas kell 6.00am ning lõppes 7.30 pm. Kartsime, et kas peame igapäev nii pikki tööpäevi vastu....
Nüüdseks teame, et päeva pikkus varieerub pidevalt ning samuti ka raskus...mõni kord on kiire, mõnikord võiks sinna melonikastide vahele magama jääda. Aga teame ka seda, et siit oleme leidnud ühe väga huvitava ja kirju seltskonna, kaasaarvatud eestlastega, kellega nüüd iga nädalavahetus midagi teinud oleme. Just sel nädalavahetusel käisime koos Perthis, et tähistada Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva ning mille tõttu nii mõnigi üle 24 tunni magamata pidi olema.
Kuid vaatamata sellele, et ruttiinselt käime esmaspäevast reedeni tööl (sõltuvalt nädalast ka laupäeval) on ka meie roboti tööl intriige puhuda ning klatšil vallanduda. Nimelt prantsuse ja saksa tüdrukud/poisid otsustasid, et tahavad päevas rohkem töötunde ning teevad aeglasemalt, ka siis kui on palju tööd. Mina nimetan seda laiskuseks ja tahtmiseks lihtsalt raha saada, nemad aga kavaluseks. Kuid vaatamata sellele, et meie sealne ülemus on 21 aastane itaalia verd noormes, kellega pooled tüdrukud flirtida üritavad, ei pea ma teda rumalaks (ta võib olla vaikne ja häbelik, aga silmaga nähtav laiskus on tajutav juba kaugelt). Nii selgus ka ühel heal päeval, et tema arust on eestlased ta parimad töötajad, mitte nagu me ise poleks sellest juba ammu aru saanud ( kuna meie plaan on teha tööd kiiresti ning võimaiult korralikult, sest palk nii halb ka pole). Kuid intriigidest rääkides, siis kuna me ei allunud prantslaste ning sakslaste mõjutustele, siis nad ei salli meid enam. Kuid see tähendab, et enam ei pea iga päevast " te peaksite seda aeglasemalt tegema, mõtle tundidele ja rahale" juttu kuulama ning saab teha seda, milleks siia tulime- tööle nagu täiskasvanud inimesed ikka.
Aga kõike tuleb võtta läbi väikese huumori ja korjata neid uusi kogemusi nii palju kui jaksab. Kavatseme olla siin veel mõned nädalad kindlasti, toreda eesti seltskonna pärast võikski siia jääda, aga eks ühel hetkel paistab kus ja millal, ent õnneks meil on nüüd kahene tuba ning saame vähemalt peale tööd ise valida, millal tuli kustu läheb või kas konditsioneer peab huugama ka külmal ööl huugama või mitte...ja saame süüa niipalju meloneid ja arbuuse kui ise soovime, mis on absoluutselt kõige mõnusam osa selle juures!
