Siem Reapi linnas on erinevatel andmetel erinev arv inimesi, kuid kindlasti on see üsna palju väiksem kui Phnom Penh,Saigon või Hanoi. Juba sisse sõites nägime, et tänavatel on rohkelt ruumi, kõrgeid hooneid ei ole ning kõik on kuidagi rahulik. Linnas sees suurt midagi vaadata pole, kuid turule tuleks kindlasti minna . Kaup on hoopis teine, mis Phnom Penhis. Palju on käsitööd ning asju,kotte, riideid, mida vaadates tekib "oh kui ilus!" reaktsioon. Kindlasti tasuks külastada ööturge, kust saab hea hinnaga süüa ja taaskord seda kõike ilusat. Võib sattuda ka mõnele ettendusele, meil oli rõõm näha noori tüdrukuid ja poisse, kes kohaliku muusika järgi tantsisid. Liikumine oli aeglane, põhirõhk sõrmedel, mis kummaliselt palju paindusid ning riietusel ja meik-upil. Muusika ongi liigakeeruline, et otseselt mingit rütmi leida, niiet pole midagi imestada, et jalgadega vaid paar sammu tehakse. Samas tantsimisega jutustatakse alati mingi lugu, ühest küljest näeb see välja nagu näidend, eriti kui on kaasatud mingid aksessuaarid.
Kuid miks on Siem Reap põhiline turismi peatuspunkt...Ankor Wat, UNESCO kaitse all olev templite piirkond. Sinna saab sõita tuk-tukiga, pilet on 20 taala. Kui sinna kohale jõuda, siis mõistab, miks on see nii eriline. Miljonid nikerdused seintel, see aegunud ja palju näinud liivakivi ning milline arhidektuur. Seal on ligi 200 pühamut laiali paksus džunglis. Ühe päevaga jõuab vaadata vaid mõned templid. Seal hulgas ka kuulsat,puuga, mis "voolab" mööda külge alla, mida võis näha filmis Tomb Rider Angelina Joliega, kes on ka suurim kuulsus kohapeal. Juuksurid ning pubid on täis tema pilte, et sa ikka teaksid millist lõikust teha või mis jooki valida. Pubist saab söögiga kaasa ka tasuta Tomb Rideri filmi.
Üldiselt võib öelda, et Ankor wat on kirjeldamatu ning isegi kohapeal olles, ei suuda seda kõike haarata ja jäädvustada. Seega tuli meil idee, et uks kümne aasta pärast tagasi tulla ning arengut vaadata, kuidas praegune restaureerimine on selleks ajaks edenenud. Kuna tehakse täiesti identseid parandusi, siis iga väksem areng on kindlasti märkimisväärne ning aitab sellel müstilisel paigal säilida ehk veel aastatuhande(id).
Meie kahekesi reis hakkaski vaikselt lõppema, ostsime ööbussi piletid Bangoki. Kella 2 ajal öösel tuldi meile järgi ning sõit võis alata. Ühel hetkel aga jõudsime piiripunkti kus meile asjad kätte anti ning lasti oodata kuni piiripunkt avatakse. Järjekord oli meeletu. Rahvas sagis kõikjal oma tohutute kottidega. Üks mootorratas, mis liikus piiripunktil, kukutas suure koti, mille sisu aga üsna ootamatu oli. Nimelt terve kartulikoti sisu oli koosnev ussidest, keda siis sõidukijuht meeleheitlikult keset sõiduteed kotti püüdis kühveldada. See jäi ka eredaimaks mälestuseks piiripunktil, sest edasine oli lihtsalt piin. Järjekord hakkas lõpuks liikuma ning peale järjekordset pikka ootust saime ka meie passi näitama hakata. Tuli välja, nagu alati, et Eestist pole midagi kuuldud ning kästi minna kohe Tai piirile, et viisa saada, sealt siis tagasi järjekorda tulla ja end Cambodiast välja kirjutada ning siis Taisse siseneda. Ei, eestile ei kehtinud viisavabadust, kuigi nüüd sellest rãägitakse. Viisa maksis 40 taala nina, mis tegelikult peaks olema 1000 bahti, eks siis see tore ja abivalmis tollinaine sai oma pisikese osa. Piiripunktil läks aega 2 tundi...olime kindlad, et nüüd enam kuidagi Bangoki me ei jõua. Aga ime oli sündinud, meid oodati ära! Edasine sõit toimus küll minibussiga ent olimr tänulikud sellegi üle. Maksime natuke juurde, et meid kohe ka Bangoki bussijaama viidaks. Sõit oli äärmiselt hüplev ning aeglane, lisaks ummikutele pidime iga poole tunni tagant bensiini sõidukisse kallama. (Bensiinipaak asub autobussi ees ning täitmise ajal peavad kõik sõidukist väljuma)
Peale tunde loksumist (arvan et kusagil 5 tundi lubatud paari tunni asemel) jõudsime Bangoki. Vaade oli kergelt öeldes suur ja räpane. Kõrged hooned igal pool, lagunevad kõrged hooned ja räpased tänavad. Meenutas mingit õudusfilmi, mida täitsid miljonid inimesed. Bangoki linnasõit võttis omaette aega, sest kõik need miljonid peavad kusagile minema või kusagilt tulema.Kiirabi sireenid huilgasid, autod püüdsid üksteisest mööda pressida ning inimesed jalutasid seal vahpeal.
Mingil hetkel visati meid bussist välja, küsimusele, kas me oleme bussijaama lähedal karjuti midagi arusaamatut ning visati meie kotid välja. Meil polnud vähimatki aimu, kus me asume või kas me üldse Krabile jõuame. Järjekordselt läks juurdemakstud summa raisku. Õnneks leidsime infopunkti, kus väideti, et oleme bussijaamast 40 minuti kaugusel. Palju õnne! Meil ei jäänud muud üle, kui nende pakutud buss Krabile vastu võtta. Paar tundi saime kohalikel tänavatel jalutada enne kui oma terve ööd kestvat bussisõitu alustada.
Bangok on täpselt selline nagu filmidest võib näha, kõikjalt võid saada tatoveeringu ning võltsdokumente, mille näidised on suurtel plakatitel uste ees. Lähim meile oli kindlasti Soome autojuhiloa näidis. Tuleb tõdeda, et need on suurepäraselt hästi tehtud.
Ostlemine on hoopis lihtsam kuna mügimehed pole paaniliselt mures, kas sa ostad neilt või mitte, aga samas ei taha nad ka allahindlust teha. Kuid nipp on lihtne, kuna ühesuguseid asju on terve tänav täis, siis tuleb võtta aega ning jalutada ühest otsast teise ja imestada kuidas hind saab nii väga erineda.
