Chardonnay

Meie päevad viinamarjakasvatuses olid pikad ja väsitavad (sellepärast peaksidki kõik veiniarmastajad seda kordki proovima, et aru saada, miks kallis vein mõtekam on), kuid see ei tähendanud, et nädalavahetused ei oleks võinud imelised olla. Loomulikult on siin asjad selged, ilm on ilus nädalavahetustel ning tööpäevadel pilvine, et oleks parem orjata. Reedel peale tööd ostsime pundipeale suure kasti õlut ning jäime ootama BBQ pidu, mis hostel külalistele välja tegi, kuna paar päeva polnud kuuma vett. Grilliti, söödi salatit ning joodi mõõdukalt õlut, taustaks hea muusika. Mida veel ühelt soojalt reedeõhtult soovida kui seljataga väsitav tööpäev.
Väikese peo tõttu ei saanud ka laupäeva raisku lasta. Taneli ja Jakubi boss oli rääkinud kohtadest, mida lausa peab siinolles külastama. Nii otsustasimegi minna vaalu vaatama kuna praegu on hooaega, kus nad liiguvad põhjast lõunaookeani ja mööduvad rannikust väga lähedalt. Me mugavad lootsime, et saame vaateplatvormini autoga, aga selleks tuli läbida mitme km pikkune matk. Vaalu nägime, kuid pildistada ei andnud, sest pildile jäid vaid väikesed täpid. Aga hoopis vedas, et nägime merelõvisid, kes päikesepaistel mõnulesid.
Pühapäeval külastasme ka Busseltoni randa ning 2 km pikkust muuli. Vaade oli imeilus, ülikuum ilm ning lained suured. Kohtasime ka paari eestlast, kellega paar sõna vahetasime...tuleb tõdeda et maailm on siiski liiga väike, sest kõik satuvad ikka ühte ja samasse kohta. Nii saabus ka Martin samasse hostelisse Dunsboroughs ja lausa samale töökohale.
Ja loomulikult möödus töönädal nagu tavaliselt...hommikust õhtusse üks ja see sama, võrsete eemaldamine, poistel aga tüvede puhastamine. Kuniks algas uus nädalavahetus ning kõik otsustasime kummikud osta kuna ühel tööpäeval olime saanud läbimärjaks, sest kedagi ei huvitanud, kas sajab või mitte. Nii otsisimegi kummikuid suvehooajal, kus neil ei peaks üldse sadama. Meeste numbrid on ilmselgelt suured mu jaoks, kuid õnneks ühes jalanõupoe laos olid varjatud kummikud. Sain nad isegi 2 taalase soodukaga. Kõige parem oli see, et nägime kummikuid mis olid 70-100 taalased. Kes on sellist asja enne kuulnud?
Mina, Tanel ja Martin otsustasime, et tööga aitab küll ning lõpetame kolmapäeval, et neljapäeval tagasi Perthi, kuningannale külla minna. Tanelil sai nagunii töö otsa ent me lihtsalt loobusime, sest tükitöö pole ikka parim lahendus. Nii kallistasimegi kõiki neljapäeva hommikul ning sõitsime linna, ainus probleem oli , et me polnud kindlad, kas ühtegi hosteli vaba on kuna kõik on Elizabethi pärast pöördes. Algul läksimegi Rainbow Lodge´i, mis üllatus-üllatus, oli nii hull peldik, et me pidime neile valetama, et leidsime sõbra kelle juures ööbida (telefonis olin neile lubanud, et jääme pikaks ajaks). Õnneks saime City and surfi, mis on küll vähe kallim, aga korralik.
Täna arvasime, et on päev, mil kuninganna annab meile süüa, aga siiski toimub see laupäeval, ent Perth on täis üritusi, kontserte ning etendusi. Ja lausa tasuta. Nii jalutasimegi terve päev ringi, kuulasime kvaliteetset muusikat erinevatest maadest pärit ansablite esituses ning vaatasime mõne hea etenduse, külastasime Austraalia muuseumi ning sõime rämpstoitu. Ja mis saaks olla mõnusam, kui aeg maha võtta, muusikat kuulata, taustal pilvelõhkujad ning loojuv päike....
Peagi Printsess Dianale vastu.
Soojust ja positiivsust!

Surfiparadiis

Pikal ootamisel oli tulemus, me saime tööd Perthist 260 km lõunapool. Reisi ja töökaaslastena olid meie autos veel prantslased-õde ja vend. Teises autos aga kaks sakslast. Kolmapäeva hommikul saime kõik koos kell 8 Beatty Lodge ees kokku ja alustasime sõitu, mis kestis kolm tundi pikki kiirteed. Jõudsime väikesesse linna, mis asub Margaret Riveri ja Bunburi vahel. Esimese asjana nägime, et siinsed rannad on hoopis midagi muud, vastu vaatas hele liiv, ilma vallita liivarand ning helesinine India ookean. Kõik kuuekesi seisime rannas suu ammuli ning imestasime. Ja pealegi mille pärast siis üldse enam viriseda kui postkaardirand on su jalge all.
Hostelis saime õhtul teda, kes kuhu minema peab. Poisid( Tanel ja Jakub) pidid hommikul 45 minutit lõunapoole minema, meie aga 15 ning tööl selgus, et järgmine päev kohe 30 minutit kaugemale kuna omavad mitmeid põlde siin ümbruses.Läksime vara magama, et veel varem ärgata. Töö algab 7.30 nng lõppeb nelja ja poole viie aeg.Reedeti on minul ja prantslastel ning ühel saksatüdrukul päev vaid kella üheni, ent Tanel ja Jakub töötavad endiselt neljani.Ülesanne on siis viinamarjapuid võsudest puhastada, kuna meil on vanad puud siis läheb kaua aega, poistel on hoopis teine ning nende palk on 19 taala tunnis kui meil hoopis 40 senti tükk, mis tähendab rasket rabelemist. Esimene päev ei tajunud keegi mis tegema peab täpselt, sest boss polnud millegagi rahul ent täna oli asi juba parem ent eriti kiiresti see töö nüüd küll ei liigu, enne väsib selg ja käed ära. Aga pole mõtet viriseda, sest tööd on vaid paariks nädalaks ning läheb farmitöö alla, mis on meie jaoks kõige olulisem.
Nüüd jälle ongi see hetk, kus esmaspäevast reedeni viad töötad ning õhtul vara magama...aga laupäev ja pühapäev on vaba, mis tähendab et on võimalus ringi käia ning nautida. Tuleb ka arvestada, et hostelis on need samad iilased ning inglased, kes meiega tööl käivad ning muust ei mõtle kui joomisest, SEST nad on inglased ja iirlased. Asi läheb lärmakaks..

Aussijobs, aussijobs, aussijobs

Oleme veetnud pea neli nädalat Perthis, näinud palju, kuid enamus ajast siiski aussijobis veetnud. Aeg on märkamatult möödunud pidevalt mõeldes vaid töö saaimisele. Esimene nädal oligi mõeldud puhkuseks, teine töö leidmiseks. Käisime iga päev aussijobis, sest seal head tööpakkumised, aga kannatust on vaja kuna eesõigus on aussijoberitel ja neil kes kaua oodanud. Kui nädal oli möödunud saime pakkumise tööle, mis tundus suur unistus- reisid ringi mööda austraaliat, majutus ja bensiin makstakse kinni ning võimalus fotograafiaga tegeleda. Kõik tundus ilus, aga kahtlus oli, et midagi on mäda. Meile öeldi, et ootaksime, sest aussijobs polnud saanud bossi kätte...ootasime kaks ja pool päeva kuniks lõpuks helistati meile ja öeldi, et reedel kell 12 ühes suures mereäärses kaubamajas on proovipäev. Läksimegi sinna kohale, ise põnevuses, et mis nüüd saab. Suure plakatiga väike plats, kus tehti 0-13 aastastest lastest pilti. Meid pandi kohe sinna ümber seisma, öeldi kolm lauset, mida pidime kõigile ütlema : Hey, how old is your kid? (tuleb vastus) We have the ...blabla mingi võistlus ja see oligi kogu töö. Nii tegime tund aega kuniks anti meie kotid tagasi ning öeldi, et helistavad. Millal ja kas üldse, seda me ei teadnud. Halb oli see, et nädalavahetusel pole võimalust tööd saada nii pidimegi Beatty Lodge tagasi kolima ning ootama imet, et äkki esmaspäev annab midagi.
Nädalavahetus venis, aga kuna olime juba nii nördinud tööotsingus, siis mõtlesime, et läheks õige välja. Päeval läksime jalutama ja nägime ühte geipaari kes miilustasid, siis nägime lesbisid...ja siis oli neid meeletult palju. Igal aastal, oktoobri kuus, kogunevad kohalikud geid ja lesbid kesklinna lähedal asuvasse parki, täidavad selle telkide, hea muusika ning vikerkaarevärvidega. Ja uskuge, neid polnud vähe. Terve linn vohas omasooihardajatest ning tundsime end Taneliga lausa ebasobivatena. Kuid oleme ausad, üsna lõbus vaatepilt kuna enamus olid ehtsad prototüübid, mitte ühtegi sellist, keda vaataks: "oh, polekski arvanud"
Õhtul välja minne olime teadlikud, et on palju rahvast, aga et nii palju, seda ei osanud aimata. Iga viimse kui pubi ja klubi järjekorrad tegid mitu tooru tänavate vahel. Meie ootasime kannatlikult järjekorras ning saimegi ühte pubisse kus oli taaskord live bänd väga hea muusikavalikuga. Rahvas oli kirju ning enamjaolt olid need naised, kes nagu viimased alkohoolikud, ringi tallerdasid. Nii mõnigi oli wc-sse pikali kukkunud või kükitas potil ja turvanaine käis uksetaga koputamas. ÕUDNE! Noored naised, te ei tea kui kole see vaatepilt on, niiet, kui te ei taha, et teist nii jubedalt mõeldakse, ärge jooge kõike liitrites :D Kuna ma olin liiga väsinud ja mures töö pärast, siis polnud mul peale jubedat vaatepilti ammugi mingit tahtmist edasi pidutseda, nii et läksime Taneliga tagasi Beattysse.
Kuid saabus esmaspäev, läksime taas aussijobi ning ütlesime neile, et sorry me ei tea millal nad meile helistavad ning me ei jaksa oodata. Tuli kohe pakkumine Margaret Riveri lähedale viinamarjakasvatusse-2 poissi ja 4 tüdrukut. Kohe saime tuttavaks saksa poisi ja tüdrukuga, kes tahtsid liituda...ja tulid ka prantslased ja jaapanlane... Igatahes on huvitav seltskond, kellega stardime homme hommikul kell 8, meie autos on prantslased ning teises autos sakslased. Margaret River on Austraalia üks populaarsemaid surfipiirkondi ning meie hostel pidi asuma mere ääres: kaks sammu, väike liivaluide ja pauh- laiutav helesinine ookean. Oi kuidas ma ootan. Ainus mis mulle töö juures nalja tegi, on see, et lubasime, et ei lõigu enam midagi, kuid taas lähme viinamarja üleliigseid osi lõikama, tüdrukud vähemalt (ja üks prantsuse poiss, kes on prantsuse tüdruku vend). Meil on ka töövestlus, et näha kui hea on meie inglise keel. Milleks? Kas hakkame viinamarjadega suhtlema? No igatahes, seda saame teada kohapeal. Poisid saavad aga kohe tööle asuda. Hoiame siis Tanelile pöialt.
Kindlasti kui kohale jõuame, täidame kõik kohad kaunite piltide ning kirjeldusega.
Seniks teatan, et suvi hakkab hoogu võtma ning iga päev on palav, kuigi kuumust pole. Ilusat oktoobrit, kuu aja pärast ootan õhtulehe artiklit, kuidas lumi kõiki eestlasi üllatab .
Cheers!
Siret ja Maret, loodan, et ei valetanud kui ütlesin Anissale, et naudite oma aega seal pubis !:D