Road trip to Darwin

Kolmapäeval kihutasime Perthi, Egle majja. Viskasime täispuhutava madratsi maha ja olime koduselt end sisse seadnud. Neljapaeva hommikul käisime tegime viimased vajalikud ostud kõrbereisiks, vahetasime autokummid ning pakkisime kõik korralikukt autosse. Jäime hommikut ootama....
Alustasime sõitu kella poole 10 aeg. Täitsime paagid ning seadsime suuna Geraltoni poole, kus lähedal pidime tuttavate kaudu öömaja saama. Teepeal külastasime väikelinna, kus sai söögipaus tehtud, loodusparki kus tegime kuu pileti, et saaksime kõiki teepeal asuvaid vaadata (auto peale maksis 40taala, 28päeva-soovitan neile kellel pikem roadtripp ees). Vaikselt hakkas pimedamaks minema...teepeal ööbimiskohta nägime tohutut põlengut mingil põllul...see paistis vaga erksalt silma ning kaugelt arvasime, et äkki tegu mingi suurema linnaga. 
Saime teadada, et tuttavad hoopis pubis pidutsemas, kell oli seitsme aeg, kottpime, võõras koht, tee nimi Devils Rd ning 13 ja reede. Tuli teha otsus. "lähme siis pubisseüüü ja e huvitavam sealt nendega siis õigesse kohta.
Kui me pubisse astusime, olime justkui tulnukad, sest ega see rahvas väikses kohas ei vahetu. Tellisime süüa ning jäime lobisema. Aga väsimus oli liiga suur ja abode lärm ei aidanud ka kaasa. Õnneks tahtsid kõik lahkuda. Tuli välja, et tee sinna farmi oli 30 km sillutamata teel. Nagu trepist oleks alla läinud. Olime üsna pettunud kuna oleks lihtsam olnud Geraldtoni minna ent kuna olime juba poolel teel, tundus mõttetu tagasipööratw. Aga siiski maja oli täitsa korralik ja kõigile oli ruumi. Lõpp hea kõik hea.
Reisi teisel päeval ärkasime kõik hilja, isegi liiga hilja. Ja niigi valel ajal sõitu kroonisautorike, mis eessõitvatel oli. Pika jukerdamisejärel otsustati ikkaedasi sõita. Geraldton oli armas linn, aga kõige huvitavam oli maastik -beežikas värvus, mõned puud ja põõsad oranžikal liival kasvamas,tohutu tühjus ning mittekusagilt välja hüppavad mäed. Ehtne Austraalia on alanud.
Oma järgmise öö veetsime Kalbarris. Ehtne kuurordlinn keset mittekusagit. Õhtul tuvusime ka kohaliku pubi ning seal olev rahvaga. Väga lõbus oli. Hommikul magasime välja ning läksime snorgeldama, kuid seda tegid vaid poisid, sest meil oli hirm nahas suurte lainete ja tugeva tuule tõttu kuna korralid on nugateravad ning nii mõnigi snorgeldaja tuli meile vastu veriste käteja põlvedega. Kõigile meeldis see elustik seal, aga väike hirm oli ka suurtel meestel nahavahel. Kui kõik õnneliklt veest välja olid tulnud, läksime sööki hankima ning õhtu lõppes päikeseloojangu pildistamisega. 
Neljandal päeval alustasime oma trippi Monkey Miasse. Teekonna pikkus 400 km. Piirkond ise on Shark Bay, Austraalia hairikkaim piirkond.  Vesi on helehelesinine ning äärmiselt soolane. Üks rand oli üleni liiva asemel merekapidest tehtud. Pisikesed valged merekarbid. Tundus lausa uskumatu, kuidad need kõik sinna saanud olid. Kunagi oli neid majade ehitustel kasutatud, kuna nad on nii kõvasti kokku surutud, on nad8 justkui telliskivid, mida plokkidena välja saagiti. Õhk on tunduvalt soojenenud. 
Monkey Miasse sissepääs maksis 8 taala, siseneks justkui muuseumisse, kus eraldi maksad veel ööbimise eest. Tegemist on tegelikult lihtsalt ühe rannarajooniga, pole ei linn ega küla. Aga tuli välja, et koht on nii mõnus, liiv valge ja merekarpe täis ning emud tallerdavad telkide vahel ja delfiinid suplevad koos sinuga. Kell 7.30 toimub ka nende söötmine, 5 emast delfiini. Mõlemad päevad möödusid lösutades ja päikest nautides, poisid snorgeldasid ja nägid igasuguseid pisemaid ja suuremaid kalu (delfiinid, raid ja muidukalad). Äärmiselt mõnus kuurort.

B.J. Melons osa 2

See plaan, et oleme seal 3 nädalat muutus niipea kui kohtasime neid eestlasi, kellega koos tuli kaval plaan liikuda talveks põhja, Darwinisse. Nii me selle ootusega töötasime ning unistasime, et peagi saab minema, sest esialgu oli juttu aprilli algusest. Meloneid olid kord rohkem, kord vähem, sellest sõltusid meie tööpäeva pikkused ning palganumbrid. 
Vahelduseks, aga toimus Harveys kohalik külalaat, kus sai ka meeskonnati viinamarju tampida, esimene koha auhinnaks 500 taala, mis ka poiste eesmärgiks sai. Meie oli ergutustüdrukud, samal ajal kui poisid marju lödastasid. Konkurents oli tihe ent siiski saadi finaali-kaks eesti paari (Tanel ja Jüri ning Daniel ja Ardo) ning filipiinidelt üsna tursked vennad. Kahe minutilise tatsumise järel osutusid võtjaks ei keegi muu kui Tanel ja Jüri ning ka teine koht läks omadele. 
Käisime ka külastamas loomaaeda Peel Zoo, kus sai paljusi nunnusi ning karvaseid patsutada ja toita. Emud, kängurud ja karvased kanad olid üpris rahulikud ent laamad ja kitsed rebisid toidupaki käest ning sinna see söötmine jäi. Papagoid okid armsad, tulid õlale ja näksisid õuna. Ühel hetkel agaminu õlal istuv hullus ning hakkas mu kõrva sööma ning juustesse ronima, haakus küüntega nii kõvasi sisse, et ei saanud teda enam muud moodi kui vägisi ära. Ja ma polnud ainus.
Meie reisiaeg lükkus 11 aprillini. Kui ütlesime seda bossile, siis ta oli üsna kurb ning palus meid kauemaks. Mina, Tanel ja Egle olime sellele vastu, aga poisid mõtlesid,et kui väga vaja, siis võivad olla. Õnneks leiti neile ka asendajad ning mure oli lahendatud. Viimased kaks nädalat olid väga tihedad 13 päeva jutti 10 tunnised . Aeg läks nii kiiresti, et kui kätte jõudis lahkumine, siis ei jõudnudki millestki aru saada. Kallistasime ja pildistasime ning läinud me olimegi.