Massiivne

Meie rõõmud ei piirdunud Perthis śoppamise ega autoga. Oleme nautinud igat päeva ning nii kiire tempo juures pole isegi aega olnud rahulikult maha istuda ja mõned emotsioonid blogisse trükkida. Ma pean pead murdma sellega, et kust nüüd alustada. Ahjaa, lõpuks oleme saanud ka austraallaste kombel pidutseda, kõik algas reedel ning süüdi oli ikka punt eestlasi, kes mõtlesid, et võiks natuke lõõgastuda. Istusimegi Beatty Lodgeis ja rääkisime niisama, kuid see maja oli pidutsejaid täis ning koos otsustasid kuhugi välja edasi minna. Ma ei tea miks me läksime mingi hiiglasliku ringiga linna, aga igatahes sellel ajal saime tutvusi luua ning minu saavutuseks olid kaks eesti tüdrukut, kellega hakkasime koos plaane pidama, kuid sellest natuke hiljem. Jõudsime väikese õnnetu pubi ette nimega Mustang, ootasime tükk aega järjekorras, et passi näidata, siin näitavad seda kõik. Aga kui sisse saime...see oli suur ja rahvast oli meeletult ja oli live bänd, kes esitas praeguseid poplugusid. Kus on sellised peod Eestis??? See tõntsa-õntsa bänd oli asendatud hästilaulvate noortega, kes teadsid, mis on hea. Nagu näha, olid kõik sillas, sest rahvas oli pöördes. Saime alles õhtul(kui nii võib öelda) hilja koju.
Järgmine päev on ilmselge: väsimus ja tahtmine voodisse jääda ent pidime end kokku võtma, sest tahtmine mereääres käia oli suurem. Tegime Taneliga endale võikud ja ostsime maasikaid, kaasa kaamera ning minek ookeani juurde. Seal tervitas meid tugev jahe tuul, mis ei takistanud meid nautimaks seda imeilusat vaadet- suured lained, lõpmatuna tunduv rannariba ning tohutud laevad tagaplaanil. Kõik oli kuidagi massiivne...imeilus.
Õhtul koju jõudes rääkisime natuke nende tüdrukutega ning jõudsime otsusele, et koos sõidame põhjapoole, kui siit midagi sinna ei pakuta sõidame kasvõi linnadest läbi ning uurime ise. Tark jutt tehtud tulid poisid otsusega, et peaks täna taas pidutsema- noh, mis meil kaotada on. Loomulikult! Nii tuligi teine päev jutti, kuid pühapäeval lubasime endale pika uinaku ja vaid hetkeks linnaskäigu, sest teadsime et kohe hakkab suur tööotsimine pihta. Esmaspäeva hommikul olimegi läbikäimas nii aussijobsi kui ka jobshoppi, aga ei mdiagi meie maitsele. "Homme t´ulevad uued pakkumised, olge siis tagasi". Me ei lasknud end heidutada ning näitasime tüdrukutele outleti paradiisi, aga soetajad olime hoopis meie.
Täna oli taas sama, aussijobs ja jobshop, kuid meie cv on juba saadetud, kuid homme vaatame mis edasi saab. Põhiline on siiski see, et käisime Aqwas ning nägime väikestest nemokaladest hiigelhaideni. Saime jalutada niisama koridoris ja igasse akvaariumisse sisse vaadata, kuid kõige lahedam osa oli läbi akvaariumi kõndida. Üles või kõrvale vaadatates võisid näha koralle, suuri merekilpkonni, hiiglaslikke raisi, hiigelhaid ja väiksemad haid. See oli nii võimas, et  pidime lausa kaks korda seda teed läbima.
Täitsa pidin unustama, et käisime ka loomaaeda uudistamas, kus olid nii emud kui maod (no nii 10 meetrit) ja loomulikult koaalad. Igasuguseid ahvilisi ja sulelisi. Me jalutasime kolm tundi kuni loomaaed kinni pandi , me  aga läksime ja võtsime endale suure pitsa.
Homme taas tööotingule. Cheers!

Linnastumine

Nüüdseks oleme olnud Perthis juba kolm päeva. Esmaspäeval pidime siia jõudmiseks ärkama kell pool 6, et kohvritega bussile roomata. Õnneks oli ärevus nii suur, et ärkamine polnud raske. Igatahes tulime tagasi Beatty Lodge, kus on erakordselt palju inimesi, sealhulgas ka eestlasi. Mina sain tuppa tüdrukutega itaaliast, kellega saab vahest ka juttu rääkida, Tanelil on tüübid, keda eriti tihti ei näe. Oma esimese päeva linnas sisustasime linnas jalutamisega ning õhtul püüdsime kaua üleval olla, et hommikul kell 7 ei ärkaks, kuid paraku see ei aidanud.
Nii me siis teisipäeval ärkasime vara, et uurida veel autosi, eelnevalt olime ühele tüübile helistanud, kellega ka kokkusaamis aja paika panime, aga leidsime ka soodsama auto. Nii helistasimegi ning saime teada, et võime kasvõi kohe vaatama minna. Sõime ja läksime rutuga bussile, et sõita Lõuna-Perthi tundmatusse. Jõudsime poole tunni pärast kohale ning nägime lagunenud maja, kus elasid kolm poissi Indiast. Hall Hyundai sai meie omaks peale väikest tingimist. Ainsaks probleemiks jäi see, et meie uus GPS ei hakanud tööle ning Tanel pidi tagasi linna sõitma omapead ja liiklusega kohanedes. Higistamist ja närvitsemist oli palju, kuid kohale me jõudsime. Lõpuks ometi on suurim ja vajalikuim ost tehtud. Vabadus liikumiseks maal, kus kõik omavad autot. Kaubapeale saime ka kaks india muusikat sisaldavat kasetti...auto nagu Bollywood.
Tänase vihmase ilma tõttu ei saanudki veel loomaaeda minna, asendasime selle hoopis poeskäiguga, et autosse mõned plastkastid ning puhastusvahendid osta. Kuhugi peab ju toidukaubad panema pikema reisi ajal ning auto peab olema lausa läikiv. Plaanisime ka kinno minna, aga saime teada, et kinopilet on 20 taala nägu niiet jätsime selle rahakulutuse kunagiseks. Selleasemel lähme loomaaeda uudistama. Kuid minujaoks oli tänase päeva tipp Austraalia Muuseumi külastus, kus oli kunsti õlimaalidest kujudeni, isegi Andy Warholi Marilyn Monroe pilt. Paljud maalid kujutasid aborigeene või inglaste saabumist maale, oli ka teoseid ehtsast aborigeeni kunstist- puutükkidele punktitatud kujutised, ka maalid samast stiilist. Osad olid hiiglaslikud, osad imepisikesed. Silma jäid Malevitśi stiilis ruudud, oli ka üleni musta  värviga kaetud lõuendid, mõnel oli krobelisem pind, mõnel kollane triip ümber. Igatahes oli see vaatamist väärt, eriti kui õues paduvihma kallas. Soovitan soojalt kõigile, sest sissepääs on tasuta ning vaatamist on igale maitsele kahel korrusel.
Cheers.

1, 2,3 ..ja naeratage ehk viimane päev Giumelli and Sons´is



Kõik teavad multikat lambipeaks kutsutud kummitusest Casperist. Ka meie saime ühte isast koera, kelle kaela ümber oli lehter paigutatud, lambipeaks kutsuda. Loomulikult oli tegemist ravimeetodiga, kuid paratamatult oli koer sellega üsna koomiline (ennekõike siis, kui ta püüdis kusagilt kitsamast kohast läbi pääseda ja ka emase koeraga tal lööki polnud). Täna jäi meil tema nägemine viimaseks, sest kätte jõudis töö lõpp. Kuigi eile ei saanud puid pügada vihmase ilma tõttu ning laupäeva poolik tööpäev tekitas tunde, et võiks nädala veel olla, jäime oma esialgsele otsusele truuks ning parkisime oma kollased sõidukid esialgsesse kohta. Mina olin igatahes õnnelik kui viimast korda õhusurvet välja lasksin. Prantsuse tüübid jäävad veel mõneks ajaks, et siis Taisse sõita, kuid Young on seal pidev töötaja. Saime kõigiga pilti teha ja kallistada ning sõitsime viimast korda rattaga koju.
Nüüd ongi koristamine täies hoos, pesu tuleb enne Beattysse minemist puhtaks pesta, sest seal maksab see juba neli taala. Peaasi, et homme ja esmaspäeval vahepeal ka päikest oleks, et pesu saaks kuivada ning me jõuaks kohvriga kuivalt bussipeale. Siiani on ilmad olnud vahelduvad, paar päeva oli soe ja kuiv ning sellele kaasnes ka metsapõleng, üpris siin lähedal. Algul nägime tööl olles, et  taevas äheb halliks, koju sõites nägime ka tossu allikat, pimedas isegi leeke. Hommikul oli vihma sadanud ning ärkasime raske vingu lõhnapeale. Siis jällegi on päevad kus sajab meeletult, üks  nendest oli neljapäev, kus pidime tund aega enne oma töö lõpetama ning paduvihmaga koju sõitma, seljas kollased  vihmamantlid, mille töölt laenuks võtsime. Pidime ka kohalikust poest makarone ostma, kuid sinna jõudes olime nii läbimärjad, et lirtsusime ning kaupluses pakkusime kõigile lõbusa vaatepildi. Kodus kallasime tossudest sõna otseses mõttes vett välja ning väänasime sokke ning pükse kuivaks. Vähemalt väntasime nii kiiresti, et ei jõudnud külm hakata.
Nii meie esimene töö lõppeski, kuid aeg oli igati huvitav ning läks tohutult kiiresti –igapäevased puuotsas mediteerimised; naljad; tüüp, kes sööb alati riisi; Ben Ten oma nö tatoveeringutega (tegemist on kinnastega, mis on „muskliteni“  pikad ja kaugelt jätavad mulje nagu käed oleks kõik täis erisuguseid pilte) ja Onu Sam ning loomulikult koerteperekond:  lambipea ja ta pidevalt näljase pilguga põhjakoristajast naine ning arglik tütar. Me ei jää neid küll päris igatsema, aga meenutama kindlasti.



Õhtu




Päev



 



Goodbye Jack Daniels

Täna saatsime oma ülemuse puhkusele. Ta sõidab kaheks nädalaks põhja poole, et kalal käia ning sooja nautida. Me kadestame teda, kuid järgmise nädala lõppedes saame ka meie puhata ning ringi vaadata. Kuna Tanel tegi alles hiljuti imehäid kaeraküpsiseid, siis oli minu kord teha śokolaadiruute kreekapähklitega (imehead brownied),piisavalt palju, et ka Paul saaks. Meil oli juba algul plaanis bossi tänada igahommikuste järeletulemiste, Kalamundasse viimiste ning üldse abivalmiduse eest, esiti mõtlesime osta ta lemmikjooki ent jäime kindlaks enda küpsetisele. Ja rõõmustav oli teada, et talle siiralt meeldis see.
Aga meie töö jätkub ning ilmateade lubab vaid päikest ja sooja. Ometi kaasneb soojaga külm tuul, mis laseb küll päikesepõletusel tekkida (vaid ühele jalale, sest masina peal jääb üks paratamatult päikese kätte ning teine varju) ent ei lase ära võtta jopet ega salli. Õnneks pole enam niiskust ning maapind on piisavalt kuiv, et ka kallakul pole võimalik mutta kinni jääda nii nagu minul üks päev. Sõitsin siis rahulikult kallakul, lõikasime puid (oh seda ime) ja kõik oli ilus. Ühel hetkel tunnen, et ratas käib all ringi, jukerdan natuke ja näen et üks ratas on augus ning teine juba auku kaevamas. Tuli end masina pealt alla ajada ning Paul kutsuda. Temal oli vaid üks lahendus - puu maha saagida ning masin välja saada. Nii uskumatu kui see ka pole, olen kõige pisem seal, aga saan hakkama suurte tegudega, sest just mina olin see, kes ka oma survejuhtme pooleks lõikas ja sellega pikki nägu sai.
Niiet järgmine nädal ongi juba viimane nagu ka palk. Eelmised 2 nädalat, kus tegime kokku vaid 7 päeva tööd, saime pea sama palga, mis kogu aeg tööd tehes-võimatu aga võimalik. Seega võib südamerahus puhata ja tööl käia kui jumal juhatab. Aga siiski oleme õnnelikud, et natuke rohkem saame, sest siis saab nädal puhata, linnas ringi käia ja loomulikult loomaaeda külastada. Juba otsime ka autot, mille saaksime ülejärgmisel nädalal endaomaks nimetada.
Ainsaks mureks on endiselt Taneli TFN, mille pidime uuesti tegema, sest goverment lihtsalt ei suutnud leida aadressi, kuhu see saadetud oli (ometi minu oma oli adresseeritud samasse kohta). Niiet...nüüd jääb üle vaid loota, et seekord miski nihu ei läheks.
Peagi uued uudised! Cheers, mates.



VIDEO ON ÜLEVAL
http://www.youtube.com/watch?v=8I1fTiEZT6Q

Suured Ruud

Töö on suurim puhkus, sest iga päev lähed korrapäraselt magama ning vabadel päevadel ei koorma end saja muu ülesandega. Sel nädalal oli meil eriti palju vabu päevi bossi puudumise ning halva ilma tõttu. Raha küll ei tule, aga saab puhata ning ringi vaadata. Siiski loodame, et järgmisel nädalal saab ikka kõik päevad töötada, sest tahame kahe nädala pärast sellega siin lõpetada kuna soov on ju ringi käia, mitte paikseks jääda. Töö ei ole eriti mitmekülgne ka (kui just arvestada, et pirnipuude lõikamise oleme asendanud õunapuudega) niiet tunneb juba kerget tüdimust.
Kuid tööl oli midagi head, sest nägime lõpuks seda, mis teeb Austraaliast Austraalia – kängurud. Hommikul, kui boss meile järgi tuli, ütles, et nägi neid farmi teises otsas, oma seitse tükki. Nii viiski ta meid kohe känguruid vaatama.  Jutu järgi olin aru saanud, et suured asuvad põhjas, aga need siin olid tohutud. Meie loomaaia uimased oleksid nagu nende vastsündinud. Igatahes oli see ülivõimas vaatepilt, saime neid eriti lähedalt näha kuna Paul ajas neid autoga taga.
Kängurud võivad küll suured ja armsad olla, aga siin on nad parasiidid kuna nende ila on piisavalt mürgine, et puud nosides nad hävitavad selle. Seega oli täiesti mõistetav, et  Paul kohe kui oli meid oma masinate juurde maha pannud, läks püssi järgi, et neid hiiglaseid eemale ajada. Igatahes jõudis ta meid hoiatada, et kui nii suurtega tülinorida, siis meie oleksime 100% kaotajad.
Laupäeval, mil lõppeb töö kell 12, läksime kohe ratastega Kalamundasse, et kartulisalati jaoks materjali osta ning üks śokolaadikook või kaeraküpsised kuluksid ka ära. Seekord olid rattad pumbatud ning sõitmine lihtsam ent need tõusud...igakord mõtlen ma, et ei istu enam kunagi ratta selga. Aga Kalamundast tagasitulek on alati lihtsam, kuna enamus teed on mägedest langemine, kuigi seljakotid on täidetud toiduga ja loomulikult peab ostma 4 kg kartulit, sest see maksab sama palju kui 1, 5 kg (sellest süsteemist ma pole aru saanud, et siis mida rohkem seda odavam, absoluutselt kõigega on nii?!)
Niiet kojujõudes hakaksimegi salatiga pihta (mis lõpptulemusena tuli imehea) ja samuti meenus, et oleme ausis olnud täpselt kuu. Hakkasime mõtlema, et see on nii kiiresti möödunud, pole jõudnud midagi näha ega kusagil olla, samas elu oleme vaikselt paika nihutanud. Selge on see, et aeg läheb kiiresti- nii nagu kuu, nii läheb ka aasta. Peagi saabub meile siia veel eestlasti seltsi, üldse pidi mingi suurem hulk neid just septembrist-oktoobrini tulema. Kavalad, ootavad kuni läheb kuumaks ära, et kohver kergem oleks, meie aga näeme samal ajal kevadet, mis on siin väga ilus, täis lõhnu ja õitsemist...no ja torme.