Kõik teavad multikat lambipeaks kutsutud kummitusest Casperist. Ka meie saime ühte isast koera, kelle kaela ümber oli lehter paigutatud, lambipeaks kutsuda. Loomulikult oli tegemist ravimeetodiga, kuid paratamatult oli koer sellega üsna koomiline (ennekõike siis, kui ta püüdis kusagilt kitsamast kohast läbi pääseda ja ka emase koeraga tal lööki polnud). Täna jäi meil tema nägemine viimaseks, sest kätte jõudis töö lõpp. Kuigi eile ei saanud puid pügada vihmase ilma tõttu ning laupäeva poolik tööpäev tekitas tunde, et võiks nädala veel olla, jäime oma esialgsele otsusele truuks ning parkisime oma kollased sõidukid esialgsesse kohta. Mina olin igatahes õnnelik kui viimast korda õhusurvet välja lasksin. Prantsuse tüübid jäävad veel mõneks ajaks, et siis Taisse sõita, kuid Young on seal pidev töötaja. Saime kõigiga pilti teha ja kallistada ning sõitsime viimast korda rattaga koju.Nüüd ongi koristamine täies hoos, pesu tuleb enne Beattysse minemist puhtaks pesta, sest seal maksab see juba neli taala. Peaasi, et homme ja esmaspäeval vahepeal ka päikest oleks, et pesu saaks kuivada ning me jõuaks kohvriga kuivalt bussipeale. Siiani on ilmad olnud vahelduvad, paar päeva oli soe ja kuiv ning sellele kaasnes ka metsapõleng, üpris siin lähedal. Algul nägime tööl olles, et taevas äheb halliks, koju sõites nägime ka tossu allikat, pimedas isegi leeke. Hommikul oli vihma sadanud ning ärkasime raske vingu lõhnapeale. Siis jällegi on päevad kus sajab meeletult, üks nendest oli neljapäev, kus pidime tund aega enne oma töö lõpetama ning paduvihmaga koju sõitma, seljas kollased vihmamantlid, mille töölt laenuks võtsime. Pidime ka kohalikust poest makarone ostma, kuid sinna jõudes olime nii läbimärjad, et lirtsusime ning kaupluses pakkusime kõigile lõbusa vaatepildi. Kodus kallasime tossudest sõna otseses mõttes vett välja ning väänasime sokke ning pükse kuivaks. Vähemalt väntasime nii kiiresti, et ei jõudnud külm hakata.
Nii meie esimene töö lõppeski, kuid aeg oli igati huvitav ning läks tohutult kiiresti –igapäevased puuotsas mediteerimised; naljad; tüüp, kes sööb alati riisi; Ben Ten oma nö tatoveeringutega (tegemist on kinnastega, mis on „muskliteni“ pikad ja kaugelt jätavad mulje nagu käed oleks kõik täis erisuguseid pilte) ja Onu Sam ning loomulikult koerteperekond: lambipea ja ta pidevalt näljase pilguga põhjakoristajast naine ning arglik tütar. Me ei jää neid küll päris igatsema, aga meenutama kindlasti.
 |
| Õhtu |
 |
| Päev |
No comments:
Post a Comment