Töö on suurim puhkus, sest iga päev lähed korrapäraselt magama ning vabadel päevadel ei koorma end saja muu ülesandega. Sel nädalal oli meil eriti palju vabu päevi bossi puudumise ning halva ilma tõttu. Raha küll ei tule, aga saab puhata ning ringi vaadata. Siiski loodame, et järgmisel nädalal saab ikka kõik päevad töötada, sest tahame kahe nädala pärast sellega siin lõpetada kuna soov on ju ringi käia, mitte paikseks jääda. Töö ei ole eriti mitmekülgne ka (kui just arvestada, et pirnipuude lõikamise oleme asendanud õunapuudega) niiet tunneb juba kerget tüdimust.
Kuid tööl oli midagi head, sest nägime lõpuks seda, mis teeb Austraaliast Austraalia – kängurud. Hommikul, kui boss meile järgi tuli, ütles, et nägi neid farmi teises otsas, oma seitse tükki. Nii viiski ta meid kohe känguruid vaatama. Jutu järgi olin aru saanud, et suured asuvad põhjas, aga need siin olid tohutud. Meie loomaaia uimased oleksid nagu nende vastsündinud. Igatahes oli see ülivõimas vaatepilt, saime neid eriti lähedalt näha kuna Paul ajas neid autoga taga.
Kängurud võivad küll suured ja armsad olla, aga siin on nad parasiidid kuna nende ila on piisavalt mürgine, et puud nosides nad hävitavad selle. Seega oli täiesti mõistetav, et Paul kohe kui oli meid oma masinate juurde maha pannud, läks püssi järgi, et neid hiiglaseid eemale ajada. Igatahes jõudis ta meid hoiatada, et kui nii suurtega tülinorida, siis meie oleksime 100% kaotajad.
Laupäeval, mil lõppeb töö kell 12, läksime kohe ratastega Kalamundasse, et kartulisalati jaoks materjali osta ning üks śokolaadikook või kaeraküpsised kuluksid ka ära. Seekord olid rattad pumbatud ning sõitmine lihtsam ent need tõusud...igakord mõtlen ma, et ei istu enam kunagi ratta selga. Aga Kalamundast tagasitulek on alati lihtsam, kuna enamus teed on mägedest langemine, kuigi seljakotid on täidetud toiduga ja loomulikult peab ostma 4 kg kartulit, sest see maksab sama palju kui 1, 5 kg (sellest süsteemist ma pole aru saanud, et siis mida rohkem seda odavam, absoluutselt kõigega on nii?!)
Niiet kojujõudes hakaksimegi salatiga pihta (mis lõpptulemusena tuli imehea) ja samuti meenus, et oleme ausis olnud täpselt kuu. Hakkasime mõtlema, et see on nii kiiresti möödunud, pole jõudnud midagi näha ega kusagil olla, samas elu oleme vaikselt paika nihutanud. Selge on see, et aeg läheb kiiresti- nii nagu kuu, nii läheb ka aasta. Peagi saabub meile siia veel eestlasti seltsi, üldse pidi mingi suurem hulk neid just septembrist-oktoobrini tulema. Kavalad, ootavad kuni läheb kuumaks ära, et kohver kergem oleks, meie aga näeme samal ajal kevadet, mis on siin väga ilus, täis lõhnu ja õitsemist...no ja torme.
Kuid tööl oli midagi head, sest nägime lõpuks seda, mis teeb Austraaliast Austraalia – kängurud. Hommikul, kui boss meile järgi tuli, ütles, et nägi neid farmi teises otsas, oma seitse tükki. Nii viiski ta meid kohe känguruid vaatama. Jutu järgi olin aru saanud, et suured asuvad põhjas, aga need siin olid tohutud. Meie loomaaia uimased oleksid nagu nende vastsündinud. Igatahes oli see ülivõimas vaatepilt, saime neid eriti lähedalt näha kuna Paul ajas neid autoga taga.
Kängurud võivad küll suured ja armsad olla, aga siin on nad parasiidid kuna nende ila on piisavalt mürgine, et puud nosides nad hävitavad selle. Seega oli täiesti mõistetav, et Paul kohe kui oli meid oma masinate juurde maha pannud, läks püssi järgi, et neid hiiglaseid eemale ajada. Igatahes jõudis ta meid hoiatada, et kui nii suurtega tülinorida, siis meie oleksime 100% kaotajad.
Laupäeval, mil lõppeb töö kell 12, läksime kohe ratastega Kalamundasse, et kartulisalati jaoks materjali osta ning üks śokolaadikook või kaeraküpsised kuluksid ka ära. Seekord olid rattad pumbatud ning sõitmine lihtsam ent need tõusud...igakord mõtlen ma, et ei istu enam kunagi ratta selga. Aga Kalamundast tagasitulek on alati lihtsam, kuna enamus teed on mägedest langemine, kuigi seljakotid on täidetud toiduga ja loomulikult peab ostma 4 kg kartulit, sest see maksab sama palju kui 1, 5 kg (sellest süsteemist ma pole aru saanud, et siis mida rohkem seda odavam, absoluutselt kõigega on nii?!)
Niiet kojujõudes hakaksimegi salatiga pihta (mis lõpptulemusena tuli imehea) ja samuti meenus, et oleme ausis olnud täpselt kuu. Hakkasime mõtlema, et see on nii kiiresti möödunud, pole jõudnud midagi näha ega kusagil olla, samas elu oleme vaikselt paika nihutanud. Selge on see, et aeg läheb kiiresti- nii nagu kuu, nii läheb ka aasta. Peagi saabub meile siia veel eestlasti seltsi, üldse pidi mingi suurem hulk neid just septembrist-oktoobrini tulema. Kavalad, ootavad kuni läheb kuumaks ära, et kohver kergem oleks, meie aga näeme samal ajal kevadet, mis on siin väga ilus, täis lõhnu ja õitsemist...no ja torme.
No comments:
Post a Comment