Nii uskumatu kui see ka pole, pöördus Tanel üleeile minupoole jutuga, et töö lõppeb juba laupäeval. Mina ei suutnud oma kõrvu uskuda. Miks juba? Aga halvad ilmad ei lase viljal kuivada ning muid töid pole siin farmis peale mehhaaniku kellelgi teha. Mina siis arvasin, et laupäev on viimane päev kokkamiseks, aga täna tuli hoopis välja, et homme saame minema sõita. Boss tuli oma kalkulaatori ja paberitega kööki ning hakkas meie töötunde märkima ning tśekke välja kirjutama. Tśeki süsteem on kohutav, meie 500 taala, mille juba ammu postkontoris palusime oma arvele kanda, pole ikka veel arvele üle kandunud. Seega tegi Scot uue, aga sel korral sularaha väljavõtmiseks, aga homme on laupäev ja sellele järgneb pühapäev, need on "pangad on suletud" päevad, seega peame esmaspäevani ootama ning ülejäänud raha peaks! tulema paari-kolme päevaga, aga ma siiralt kahtlen selles.
Täna siis hakkasime kiiruga pakkima, et homme hommikul Albanysse sõitu alustada. Viimane aeg ka tasuta pesu pesemiseks, seda oleme täna teinud juba 3 pesumasinatäit, ikka mõnuga. Üritamegi kõigest viimast võtta, sest Tanel ei pea täna enam midagi tegema, mina siiski koristan ja teen süüa, kõik tuleb läikima lüüa. Loomulikult täitsime ka auto bensiiniga, siis kui bossi läheduses polnud. Tal on siin seda piisavalt, ei pane tähele, et me oleme oma paagid täitnud.
Meie viimased päevad on olnud üsna rahulikud, väljaarvatud õhtu, mil bossi polnud meiega ning Daniel, mina, Tanel ja Brian otsustasime õlut juua rahus ja vaikuses, ilma Scotita. Temata on õhkkond kuidagi pingevabam.(Tanel eriti ei seedi ka bossi tema üleoleva käitumise ning kamandamise tõttu.) Tegelikult Daniel ja Brian jõudsid juba pubis käia ning olid korralikult joogised, meie aga mõtlesime, et aks õlle ei tee miskit, aga hiljem läks asi ülekäte ning hommikul sai isegi peavaluga ärgata üle pika-pika aja.Tõesti oli tore õhtu.
Ühel õhtul, paar päeva tagasi, oli kõik rahulik, küll kergelt pilvine, aga ei midagi tähelepanuväärset. Sel samal öösel ärkasime üles meeletu äikese, tuule, vihma ning ragistamise peale. Torm oli kohutav, kergelt öeldes. Äikese ja müristamise vahel polnud sekunditki, kõik välkus ja paukus. Kui muidu see eriti ei kõiguta, siis sel ööl hakkas lausa hirmus, sest tundus, et majaonn, kus ööbime, sel korral küll vastu ei pea. Aga võta näpust, ei teinud ka meeletu maruga teist nägugi.
Nüüd siis veel viimased kokkupakkimised, koristamised, söögitegemine ning magama, et homme värskelt Austraalia seiklusi nautida.
Teile aga kõike ilusat ja mõnusat.
No comments:
Post a Comment