Australian day, 26. Jaanuar.

Söögiviinamarjade korjamine algas hommikul kell 5 või 5.30 ning lõppes pealelõunat. Õnneks hommikul lendasid töötunnid ent kergelt ennelõunat hakkas kõik nii kuumaks minema, et tempo vähenes mitmekordselt. Ise sõime viinamarju hunnikutes, kõik, mis ei sobinud poelettidele ehk need, mis liiga valmis, aga kindlasti kõige maitsvamad. Esimesed tööpäevad olid toredad, korjates punaseid viinamarju, kusjuures ka ühe eesti paariga, kes olid seal juba tunduvalt kauem töötanud. Ühel hetkel tuli korjama hakata valgeid viinamarju ehk siis, minujaoks olid nad kõik ühtlaselt rohelised, aga pidme otsima neid, mis kuldselt kumavad. Aga see oli vale otsus, kuna need läksid kuuamaga üleöö halvaks. Proovisime korjata siis vähe tooremaid ent ka sellest polnud kasu. Lõppude-lõppuks pidi kõik minema iskama ning mingi kärbse tõttu ka puudelt kõik maha lõikama. Punktiks sõideti veel traktoriga ka üle. Niisiis öeldi meile, et praegu enam tööd ei ole, aga et kui uued viinamarjad valmivad sis helistatakse. Selge. Ootasime tänaseni, kui läksime aussijobsi ja ütlesime, et palk pole üle tulnud ja no tööst pole haisugi. Helisatsid siis bossile ja küsisid, mis toimub. Palk pidi tulema, aga uuesti korjamisest olime me valesti aru saanud. Heaküll, ega siis vaislema ka hakanud. Aussijobsis olev tütarlaps Nina sai aga meist väga hästi aru ning lubas esmaspäevaks töö leida.
Täiesti puhtjuhuslikult läksime aga teisse tööbüroosse, kus pakuti meile kohe kohti melonifarmis, kus peab püsima vähemalt kolm kuud. Miks mitte, hea kogumis võimalus, sest ka majutus on suhteliselt odav, 75 taala nädal. Teisipãeval peame alustama, niiet esmaspäeval juba sõit. See asub umbes 1,5 tunni kaugusel Perthist.
Vahepeal oleme Taneliga hakanud trennitegema, siin beatty juures ühes pargis, kus ka väline jõusaal olemas. Peame ootama kuni õhtuni, et jooksmist alustada ja näeme igakord ilusat päikeseloojangut ning palju teisi jooksjaid. Sport on hinnas ja kõiki sportijaid tervitatakse ja ergutatakse naeruil nägudega.
Eile, 26.jaanuaril, oli Austraalipäev, kus terve päev olid üritused erinevates parkides. Muusika, grill, pered pidasid pikniku, oma söök ja jook oli lubatud. Üheks tipphetkeks oli erinevate lennukite sõiduoskuste demonstreerimine alates väikelennukites kuni hävitajateni. Õhtu lõpetas vapustav ilutulestik, mis kindlasti ka Sydnei omale alla ei jäänud. Ilutulestikku lasti veekohalt pool tundi järjest, ent seljataga paukus äike, mis valgustas terve taeva. Vahepeal ei saanudki aru, kas inimesed ahhetasid tormi või ilutulestiku peale, aga mõlemad olid seda nagunii väärt. Rahvast oli murdu ja kõik olid värvikalt austraalia sümbolitesse riietatud või vähemalt lippudega.
Nüüd on aeg kus teile saata tervist ja killuke soojust, vähemalt südamesse.

2012

Selle asemel, et rahulikult mööda rannikuäärt üles sõita, kihutasime kohe peale Denmarki Margaret Riveri kanti. Meie õuduseks oli sellest imeilusast kohast saanud raskesti vingu järele lõhnav kõhedust tekitav paik. Mida lähemale jõudsime, seda enam oli näha, kuidas tulekahjud olid oma töö teinud. Metsad olid mustad, healjuhul oranźide lehtedega, mis meenutas raskelt sügist, aastaaega, mida siin ju pole. Tasuta telkimisisest siin midagi välja ei tulnud, seda teadsime enne kui veel ühtegi silti olime näinud. Kell oli juba üsna palju kui kohale jõudsime, natuke enne viit. Õnneks leidsime telkimiskoha, mis oli veel lahti.
Veetsime oma jõulud seal samas, telkides ning kokates. Tegime ka känguru liha, ainult selleks, et ära proovida. Võib-olla oli asi meie tegemisoskuses, aga meie maitsemeeled just suurimat rõõmu ei tundnud. Liha oli kergelt nätske ja kõrvalmaitsega, mis meenutas natuke maksa. Telkimisaladel olevad inimesed olid jõulumeeleolus ning polnud kadedad ka teistele seda tekitamast oma valgustuste ja jõululauludega. Ka telkimiskoha admin käis kõigile śokolaadi jagamas jõuluhommikul.
Meie muidugi nii pikalt jõule ei oska pidada ning lootsime, et lähedal olevad koopad on juba esmaspäevaks lahti, aga ei midagi. Maaliliste koobastega me tutvuda ei saanud, aga aeg oli edasi minna Dunsborough või Busseltoni poole. Õnneks leidsime seal lähedal oleva koopa, mis tuli välja, et oli suurim siin kandis. Pileti tasu eest sai ka giidi, kes seletas lahti tekkeloo jne. Kõige sügavam koht kus me käisime oli 37 meetrit. Koobas oli soe ning seal oli raske hingata, kergemaks ei teinud ka see tohutu ronimine. Väsinuna tahtsimegi leida endale uut ööbimiskohta, viimane öö enne Perthi. Busseltonis oli taaskord telkimisplats koos luksusliku basseiniga, mis kuumade ilmadega on parim  paik. Aga enne seda hankisime endale ka selle, mis siin igal teisel on- Ipad2. Jõulukingituseks loomulikult. Nii siis uudistasimegi seda terve õhtu.
Perthi sõit oli lühike ja juba teada. Beatty ootas meid koos postkaartide ja ebay pahnaga. Meeldiv tunne tuli sisse lugedes häid jõulusoove kaugelt kodust. Siin olek on möödunud üsna piduliselt , aga ühel päeval läksime Adventure worldi. Seal oli nii palju rahvast, et pidime ainult järjekorras seisma tund aega, sisse saades polnud järjekordadel lõppu. Seega ei saanudki sada korda igat sõitu nautida, pidem kõike korra. Aga lõbus oli siiski. Oleksime teadnud, et võib oma toidud/joogid kaasa võtta, oleks ka meie olnud nagu kohalikud, kahjuks polnud meil sellest õrna aimugi.
Kuid põhiline sündmus, aastavahetus, oli mõnus. Kogu see jutt, et siin ilutulestiku pole ja et keegi seda ei tähista, on jama. Siin tähistatakse seda täpselt sama moodi nagu mujal, kuigi jah ilutulestik polnud võimas, aga ta siiski oli.
Homsest lähme meie aga tööle, küll vaid nädalaks, aga midagigi. Praegu polnud just töid eriti pakkuda ning saime viinamarjade korjamise nädalaks ühes Perthi lähedal olevas farmis. Saame siin hostelis ööbida ja hommikul kella 5 sinna sõita. Mitu nädalat puhatud, nüüd ongi aeg lõpuks tööd teha!

Kõike mõnusat!