Söögiviinamarjade korjamine algas hommikul kell 5 või 5.30 ning lõppes pealelõunat. Õnneks hommikul lendasid töötunnid ent kergelt ennelõunat hakkas kõik nii kuumaks minema, et tempo vähenes mitmekordselt. Ise sõime viinamarju hunnikutes, kõik, mis ei sobinud poelettidele ehk need, mis liiga valmis, aga kindlasti kõige maitsvamad. Esimesed tööpäevad olid toredad, korjates punaseid viinamarju, kusjuures ka ühe eesti paariga, kes olid seal juba tunduvalt kauem töötanud. Ühel hetkel tuli korjama hakata valgeid viinamarju ehk siis, minujaoks olid nad kõik ühtlaselt rohelised, aga pidme otsima neid, mis kuldselt kumavad. Aga see oli vale otsus, kuna need läksid kuuamaga üleöö halvaks. Proovisime korjata siis vähe tooremaid ent ka sellest polnud kasu. Lõppude-lõppuks pidi kõik minema iskama ning mingi kärbse tõttu ka puudelt kõik maha lõikama. Punktiks sõideti veel traktoriga ka üle. Niisiis öeldi meile, et praegu enam tööd ei ole, aga et kui uued viinamarjad valmivad sis helistatakse. Selge. Ootasime tänaseni, kui läksime aussijobsi ja ütlesime, et palk pole üle tulnud ja no tööst pole haisugi. Helisatsid siis bossile ja küsisid, mis toimub. Palk pidi tulema, aga uuesti korjamisest olime me valesti aru saanud. Heaküll, ega siis vaislema ka hakanud. Aussijobsis olev tütarlaps Nina sai aga meist väga hästi aru ning lubas esmaspäevaks töö leida.
Täiesti puhtjuhuslikult läksime aga teisse tööbüroosse, kus pakuti meile kohe kohti melonifarmis, kus peab püsima vähemalt kolm kuud. Miks mitte, hea kogumis võimalus, sest ka majutus on suhteliselt odav, 75 taala nädal. Teisipãeval peame alustama, niiet esmaspäeval juba sõit. See asub umbes 1,5 tunni kaugusel Perthist.
Vahepeal oleme Taneliga hakanud trennitegema, siin beatty juures ühes pargis, kus ka väline jõusaal olemas. Peame ootama kuni õhtuni, et jooksmist alustada ja näeme igakord ilusat päikeseloojangut ning palju teisi jooksjaid. Sport on hinnas ja kõiki sportijaid tervitatakse ja ergutatakse naeruil nägudega.
Eile, 26.jaanuaril, oli Austraalipäev, kus terve päev olid üritused erinevates parkides. Muusika, grill, pered pidasid pikniku, oma söök ja jook oli lubatud. Üheks tipphetkeks oli erinevate lennukite sõiduoskuste demonstreerimine alates väikelennukites kuni hävitajateni. Õhtu lõpetas vapustav ilutulestik, mis kindlasti ka Sydnei omale alla ei jäänud. Ilutulestikku lasti veekohalt pool tundi järjest, ent seljataga paukus äike, mis valgustas terve taeva. Vahepeal ei saanudki aru, kas inimesed ahhetasid tormi või ilutulestiku peale, aga mõlemad olid seda nagunii väärt. Rahvast oli murdu ja kõik olid värvikalt austraalia sümbolitesse riietatud või vähemalt lippudega.
Nüüd on aeg kus teile saata tervist ja killuke soojust, vähemalt südamesse.
No comments:
Post a Comment