Reis Darwinisse

Niiet viimati jäin endaga siis Monkey Mia-sse, mis asus tervelt 3600 km kaugusel lõpp-punktist. See oli ka koht kuhu jätsin oma hea tervise ning kaasa võtsin hoopis nohu ja köha. See oli ka see koht, kus meie sõidud hakkasid aina pikemaks venima kuna reisitüdimus tungis peale. Järgmine peatus oli snorgeldamis paradiisis, Coral Bays, mille tegi eriliseks Ningaloo korallrahu, mis on 260 km pikki kallast ning ainulaadne Austraalias.
Just hetkel mil me sinna jõudsime oli ka vaalhaide saabumise aeg ning kui poisid mõnusalt snorgeldasid, unistasid nad kokkupõrkest selle hiiglasliku kalaga. Kahjuks või õnneks seda siiski ei juhtunud. Veest välja tulles tuli kõigil justkui ühest suust, et tegemist oli elu parima kogemusega. Sajad värvilised kalad suurte korallide vahel, justkui filmis.
Järgmine sihtkoht- Exmouth. Sõit mööda kõrbet jätkus, maastiku ilmestasid hiiglaslikud termiidipesad ning punane liiv. Ühel hetkel ( nagu siin ikka aeg-ajalt juhtub) muutus maastik mägisemaks, vähemalt meie sõidusuuna vasakul pool. Otsustasime väikese kõrvalpõike kasuks, et näha seda huvitavat mäestikku, mis taaskord tekkinud ei kusagilt. Kõik läks sujuvalt, see mäkke sõit meie autodega, kuni ühel hetkel teist autot meie taga polnud. Nagu haihtunud. Jalutasime siis mäest väheke alla ja mida me nägime, kolm autosolijat on kõik välja roninud, et kapotialla uudistada. Auto ei pidanud järsku tõusu vastu. Nii me jätsime ta sinna jahtuma ja ronisime ise edasi. Vaade oli rohelisse orgu, merele ning põldudele. Igati seda teekonda väärt. Aga ilu iluks, tuli edasi liikuda, et normaalselt enne pimedust Exmouthi jõuda.
Kohale jõudes saime teada, et kõige odavam majutus asub majaka juures. See ei asunud linnast väga kaugel ning positiivse üllatusena oli seal ka kõige odavam bensiin ( siiski oli bensiini hind Perthiga võrreldes kõvasti kallim 140  senti seal ning siin tervel 180 senti). Dźunglipoiss otsustas kalale minna järgmisel hommikul, ostis selleks vajaliku pulga mille otsas ogad ( ma tõesti ei oska seda kuidagi nimetada) ning läks veealust maailma segama ning isegi püüdis nii mõnegi libeda vuntsidega eluka, mis ka maitsesid hästi. Aga meie, tüdrukud, saime ju ka lõpuks snorgeldama. Tervis korras ning vesi ei tundnud enam nii ohtlik.Milline vaatepilt! See oli nii ilus...oleks vaid kaamera seal vee all olnud. Kuid kahjuks jäi see viimaseks, sest ülevalpool hakkab krokodilli oht.
Järgmiseks peatuseks Karratha (553 km). See on kõige masendavam linn, mis minu silm kunagi näinud. Täielikult tööstusele panustatud.  Ümberringi on kaevandused ning iga päev saad näha leeki mis tekib gaasi põletamisest, õhtuti nagu loojuv päike, ainsa erinevusega, et see ei looju terve öö. Linnas saime ööbida oma sõbra maja tagahoovis, kõrrelisel rohuplatsil. Majas elavad nad väga hulgakesi nii aasialased kui eurooplased. Kõik töötavad hommikust hilisõhtuni. Saime ka majapeo osaliseks,kuhu tuli rahvast ikka kõikjalt ning isegi oma tuttavaid eesti tüdrukuid saime näha. Karrathas ööbisime mitu ööd, sest tahtsime proovida töö leidmist, aga salamisi teadsid kõik, et siht on siiski Darwin. Tööotsimine pidi kõige paremini õnnestuma industriaal rajoonis. Õnneks me keegi ei leidnud sealt midagi ning me saime järgmise ehku peale minna- Broom.
Karrathast Broomi on ligikaudu 830 km. Seega tegime vahepeatuse Port Hedlandi roadhouse-is, kus Egle oli varem kuu aega tööl olnud. Boss võttis meid rõõmsalt vastu, pakkudes isegi tasuta telkimiskohti. Saime mõned õlledki. Kuid hommikul pidime taas sõitma. Broomini oli sealt vaid 600 km.  Nii kui kohale jõudsime pidime minema pubisse, kus toimus meremeeste ärasaatmis pidu. Mehed läksid pärlilaevadele. Rahvast oli palju, nende seast paistsid eredalt silmad vanad halli läinud mehed oma medalikoormatega- arvatavasti kaptenid oma mitmendat põlvkonda.  Kui see nähtud, siis tuli leida karavan park ning minna randa külastama, kus ka hommikuti ja õhtuti saab teha lõbusõitu kaamlite seljas. Rand oli üsna huvitav, tohutu liivariba, mis kõik kergelt niiske. Järelikult vesi tõuseb ikka väga kaugele. Ujuma ei läinud kuna millimallika hoiatussildid näitasid, et need on samasuured kui inimesed, mis pole küll tõsi, aga kõrvetada saamine ei tundnud ahvatlevana. Broom võrreldes Karrathaga oli imearmas, pisike ja lihtne. Kuid tööotsimisest ei tulnud midagi välja.
Järgneva sõidu pikkus on umbes 1044 km. Sõit Kurrunurrumaale ehk Kurunurrasse. Tööleidmis paradiis. Sinna jõudsime õhtul hilja, kui kõik karavanpargid olid kinni. Nii tuligi meil idee sõita sisse sellisesse, kus tõkkeid ees pole ja hommikul kui vaja siis maksta. Kuid hommikul ärkasime otsusega, et maksta pole seal küll mitte millegi eest ja ega mingit jama tule ka. Sõitsime varahommikul minema. Õhtul tundus linn kõhe ning täis kohalikke aborigeene, aga hommikul oli asi palju helgem. Sisustasime oma päeva loodusparkides käies, mini Bungle Bungles ( maast kõrguvad kivimürakad) ning Lake Argyle, suurim tehisjärv Austraalias. Tahtsime ka ühte koske näha, kuid kuivaperioodi tõttu oli see kokku kuivanud, aga all orus olevasse tiiki saime ikkagi end kasta. Et sinna alla saada tuli kõndida kalju servast trepimoodi asjast olla. Asi polnud õnneks nii hirmus kui algul tundus. Me polnud päris kindlad, kas vees on krokodille või mitte, aga otsustasime varba sisse vedada. Saime aru, et ega seal peale sisalike kedagi ela.
Peaaegu oleksime jäänud Kurunurrasse, kuid tuli välja, et Ardo saab kalalaevale ning pidime liikuma Darwinsse.