Darwin on Northen Territory suurim, Asutraalia kõige modernsem, 128 000 elanikuga linn. Siin on troopiline kliima oma kuiva ning märja perioodiga. Kui me saabusime siia mais, oli üleminekuperiood. Paraku pidime elama karavanpargis, lagunevas telgis, mis pidi kannatama öiseid vihmahoogusi. Telk pidas vastu, kuid seda ei tohtinud saju ajal isegi mitte puudutada, sest kogu see vesi oleks langenud meile kaela. Raskeks tegi olukorra lämmatav niiske palavus ning sandflied, kes on imepisikesed ja hammustavad sama vausalt kui parmud. Samuti saime näha äikesetorme, mis on siis märjal perioodil tavalised, ent mitte mujal maailmas, sest kõik loodusfanaatikust fotograafid saavad just siin parimad tormipildid kuna linna ümbritsev mäestik ning vaade merel annavad selleks kaunima võimaluse.
Oli kohe aru saada, et peab võimalikult kiiresti korteri või mõne muu katusega elamise leidma. Tuli tõdeda, et siin on väheke kallim kui mujal , kuid pundi peale tuli see vahe märkamatu. Juba paari päevaga olid poisid tööle saanud. Daniel ja Tanel hakkasid telke, suuri peotelke, üles panema, Ardo läks kalalaevale kuhu ka dśunglipoiss alles hiljuti järgi läks. Jüri sai aga aru, et Austraallased raiskavad tööjõudu ning otsustas minna mõni nädal tagasi Perthi, et seal oodata hetke, mil õndsalt koju lennata. Egle on praegu aga leidnud töö roadhouse-is, mittekusagil. Ning minul ja Tanelil on uued korterikaaslased, loomulikult eestlased.
Darwin on imearmas linn, kus me tundsime end kohe kodus. Kahjuks töö otsimine võtab kaua aega, just seetõttu, et kuival ajal tuleb siia nii palju päkkereid. Ühel päeval mul vedas ja sain pakkumise In and Outboard Marine, kus oleksin laokontrollijaks läinud. Tegingi seda tööd paar nädalat, esimese nädala pooled päevad, siis juba täispikad päevad koos paatide pesemisega. Boss oli tore ja pakkus tööd juurde. Ühel päeval aga oli minu asemele kohalik võetud ning esimese reaktsioonina tekkis hirm, et nüüd lastaksegi lahti, aga ei lubati ikka siia jääda aga just nimelt paatide peale. Hiljem tuldi jutule taas, et tööd pole nii palju pakkuda ning tubliduse tõttu ei lastud minul vaid ühel prantsuse poisil minna, tüüpiliselt päeva pealt, nagu austraallased ikka "me ei vaja sind enam". Poisist oli kahju, kuid õnn oli sel korral minu poolt.
Nii ma siis pesen päevad läbi paate-õues kui ka shedis, kus valmistan neid ette klientidele kätteandmiseks, alates pesust kuni vahatuseni. Tanel aga töötab telkide peal endiselt, vahepeal nii palju, et mitu nädalat jutti polnud ühtegi puhkepäeva ning isegi öösiti käidi tööl. Õnneks nüüd on tempo jälle aeglustunud ja vabad päevad ikka tulevad. Just nendel päevadel naudimegi oma korterit, kus kõik vajalik olemas ning juba oma käejärgi ka mõnusaks tehtud. Muidu ka basseinis käidud, mis kohe maja taga, aga viimasel ajal olid ilmad hämmastavalt jahedad ning vesi eriti ei kutsunud. Siin peaks temperatuur küll aastaringselt sama olema , ligikaudu 30, aga nii kui alla selle langeb hakkab kangesti jahe.
Väljas oleme käinud vaid korra, ühes pubis, mis oli ikka samasugune nagu mujal, ainult live bänd puudus ja see oli isegi natuke kurb. Vahepeal tegime ka ettekandja tööd nädalavahetustel ning saime näha väga huvitavaid üritusi kohaliku muusika ning rikaste ja ilusatega. Üks meeldejäävamaid oli Paspaley (maailma üks suurimaid pärlifirmasid) heategevusüritus, kus sai loosiga võita 10 000 taalane briljantsõrmus ning oksjonil osteti sümboolne labidas mitmekümne tuhande eest. Paaril korral oleme ka kinos käinud, mis asub meie kodule üpris lähedal olevas kaubanduskeskuses. Ja ma pean mainima, et siinsed 3D prillid on nagu päikeseprillid, kõik pole neid näppinud ja sa saad neid soetada 1 taala eest ning omal valikul järgmine kord nendega tulla või nad minema visata!
Kuna Darwinis on samsugune rahavaste segadus nagu mujal, siis eile külastasime Kreeka festivali, kogu selles hiilguses: muusika, toit, tants ning melu. Söök oli loomulikult hea, kuna juba ainult liha on inimlikult sütetel mahlaseks küpsetatud, mitte nagu nad siin teevad- kuiv lihatükk gaasigrilli plaadil. Siin toimub ka neljapäeviti ning reedeti ööturg, kuhu me ikka veel alles plaanime minna, kuid see pidi külastamist igati väärt olema.
Siin näen ma ka seda, miks aborigeenid on probleem. Nad istuvad hommikust õhtuni muruplatsidel , joovad ning muutuvad aina jubedamaks ning haigemaks. Neid on siin tõesti palju ning mitte ükski ei tee mitte midagi, peale ärritumise, kui keegi neid vaatab. Just siis hakkavad nad karjuma, et on siin haiglas sündinud ning et neil on õigus siin olla. Kusjuures tegelikult pole olemas seda, et keegi ei salliks neid nende naha pärast vaid nende jonnakuse, et nad ei taha pakutud abi vastu võtta. Mis on ju tegelikult kurb, sest nad saaksid parema elu ja oma eripära ning kultuuri säilitada ning näidata maailmale, mitte seda maha juua.Kuid ei ole mina või Tanel maailmapäästjad.
Tõsi see on, et me pole just palju jõudnud siin näha, aga meil on veel aega kuni novembrini, kuniks korterileping kehtib...
No comments:
Post a Comment