Kodu

Aeg on lausa kihutanudl, mis muidugi on hea, sest paari nädala pärast pakime oma asjad (püüame müüa üleliigse) ning lendame Vietnami, kust seikleme veel Cambodźasse ning kõik kulmineerub Tais, täpsemalt Ko Lantal, kus näeme oma emasid. See tundub põnev, rõõmustav ja hea vaheldus tööle, üldse siinsele elule, aga ometi on tunne nagu lahkuks oma kodust. Uskumatul kombel on Sabine tänava korter eriti armsaks muutunud. Juba idee, et tuled töölt KOJU on hea, saad telekat vaadata millal tahad, köögis valitseb alati puhtus ning supled soojas basseinivees, mis praeguse kuumaga on parim lahendus. Kui kõigile teistele tundub see täiesti loomulik, et tullakse koju, siis need, kes elavad hosteli elu ja sellest millalgi ära tüdinevad, saavad sellest vahest aru. 

Täna saime müüdud oma parima seltsilise siinses elus, nimelt oma Hyundai Sonata, kes tublisti vastu pidas ning meid kunagi hätta ei jätnud. Selle sai 17 aastane poiss, kes arvatavasti peagi hävitab selle, nagu ma ta vanemate jutust kokkuvõtlikult järeldada võisin (poisi eelmine sõiduk sai raskelt vigastada). Aga no see pole meie mure. Nüüd asendavad autot rattad, millega juba nädalakese ka tööl oleme käinud. Iga päev 7,5 km sinna ja samapalju tagasi. Kurta pole peale palavuse midagi, kuid tänu sellele kalorid kaovad mühinal. Tuleb kiita ka Darwini rattateede olemasolu, mis teevad sõidu ohutuks ning nauditavaks, eriti just need mereäärsed teerajad.
Kui nüüd mõelda, et kas peaks kokku valetama maad ja ilmad meie põnevast elust siin, siis otsustasin siiski ausaks jääda ning öelda, et elame täiesti tavaliselt hommikul ärgates, tööle minnes, koju tulles, trenni tehes ning siis magama minnes. Päevad mööduvad kiiresti ja ruttiinselt, muidugi on oma säravamaid ja vähem meeldejäävamaid päevi ent üldjoontes võib siiski öelda, et elame nii nagu oleks kõik juba ammusest ajast täpselt nõnda olnud. Isegi nädalavahetused on rahulikud, sest Tanelil on tihti öötööd, seega õhtuti oleme kindlasti kodused ja pubiringidest pole juttugi. Aga päeval püüame nautida ilusat ilma ja naeratavaid nägusid. Tänagi tegime jalutuskäigu linnas ja külastasime kõiki suveniiripoode, mis võttis aega tunde, aga peaaegu täitis meie eesmärgi saada kingitusi. 

Kusjuures on tööl isegi täitsa tore ning olen hakanud ajapikku aru saama, mis täpselt seal toimub.Nüüd tunduvad ülesanded lihtsad ning loogilised ning tundub, et minu tööga ollakse rahul, mis teeb iseenesest juba tööl käimise meeldivaks.Suurimaks saavutuseks oli Darwin BoatShow, kus sai paate puhastada ja poleerida nii, et seda nägu. Tanelit soositakse ka kuna ta oli üks vähestest, kes sai püsima jääda ka siis kui algas vaiksem hooaeg ning enamus pidid lahkuma. eile on see suurepärane uudis, sest nii ei pea uue töökoha mõtteid veel mõlgutama (tobe oleks ju olnud kuu enne reisi lihtsalt ka koju passima jääda). 

Vabaaega sisutame veel ka rohkete kinokülastustega, ostsime isegi kuldkaardi, et kaks piletit ühe hinnaga saada. Kuid meie üllatuseks eelmisel nädalal tuli välja, et reegleid muudeti ning see ei kehti enam nädalavahetustel ja suur vahe on kas sa maksad 22 või 44 taala. Aga no tuleb viimast võtta ja mõnel nädalasisesel õhtul siiski filmielamus saada, lootes, et reegleid jälle ei muudeta.
Mingil ajal käisime ka Litchfieldi Rahvuspargis, mis on küll üpris suur, aga siis Kakadule pidi kõvasti alla jääma (see rahvuspark on Belgia suurune). Saime näha termiitide tohutid kindlusi ning suuremaid ja väiksemaid koski, mille all ise ka ujusime. Silt ujumiskohas väitis, et mageveekrokod on seal alati ent soolavee omad tulevad ainult vihmaperioodil. Kuigi teades, et seal on hetkel vaid pisikesed ja üsna kahjutud krokodillild, siis tundus see siiski päris vastik kui mõni selline peaks jalgu silitma. Aga pidime oma tohutule "peame kose all ujumas käima" tahtmisele alla andma ning hirmu (ja seda polnud lihtne teha, kuna veepõhi oli mädanenud puidust tumenenud, ning iga oks meenutas mingit looma) ületama. Saime hakkama!

Nüüd on jäänud vaid vähesed kohustused enne kui lahkume, uued üürnikud leida, asjad pakkida, paberitoimetust teha ja saabki puhata ja emmesid näha!

Ärgem unustagem oma vanavanemaid homme :)