Lugu algab Darwini lennujaamasti, kuhu meid lahked eestlased kohale sõidutasid. Jõudsime pea poolteist tundi varem, kuid siiski pidime end pika rea lõppu sokutama. Ootamine venis, sest peas käis mõte, nagu tavaliselt, et mis siis saab, kui midagi on valesti. Lõpuks leti äärde jõudes selgusid pakkide lisakilod ning puudulik pilet vietnamist välja, mille tõttu nad ei saa meid sinna üleüldse lubada. Pakkusime kõiki teisi broneeringuid ning lennupileteid mis küll ei vii välja Vietnamist, küll aga Taist. Asi lahenes sellega, et kottidelt eemaldasime ühed töösaapad ning portsu raamatuid ningmeie lennupiletid Taist tagasi koju piisav tõendus riigist lahkumisest.peale väikest paanitsemist ja ootamist saime lennukile.
4,5 tundi lendamist ning jõudsime Singapuri. Õigemini selle tohutusse lennujaama, kus pidime järgmist lendu ootama 12 tundi. Kohe asusime nälga kustutama esimeses toiduputkas, kust saime endale oma küsitud tundmatu toidu: rohelise magusa riisiga, vürtsika kana, äärmiselt vürtsika kastme ning kalatükikesega. Ütleme nii, et õhtul kell 10 on see liig, aga peale pikemat istumist sai ka see söödud. Kõht täis,meel päris hea, leidsime nurga kuhu magama sättida ( ja lausa mugavasse tugitooli). Hommikul sai Imetletud kõiki poode, eriti neid magusa osakondi, mis nii maitsvad tundusid (Nb! Seal oli Geishat). Enne veel kui lennukile astusime lasime teha ühed jalamassaažid mingi aparaadi poolt. Kuna pagas oli juba teel Hanoisse, ei pidanud millegi pärast uuesti muretsema, lend võis alata.
Kohaliku aja järgi kell 14.20 maandusime Hanoi lennujaama. Juba kaugelt võis näha, et siin pole asjad nii kuidas me harjunud oleme. Lennujaam mitte ainukt ei näinud vana välja vaid lõhnas raskelt selle järgi, ilusatest poodidest polnud jälgegi. Kohe kasseeriti lisaraha, 25 usd, viisale, mille eelnevalt juba neti teel ära tegime. Veel üks tempel passi ni g olime vabad pääsemaks oma pagasi juurde. Õnnelikuna nägime, et kõik oli alles, ka see mis külgedele rihmade/paeltega kinni seotud.
Samm lennujaamast välja ja...kaos, taksojuhid tormavad ja tirivad sind,et ikka nende taksosse siseneksid. Asjad toimusid nii kiiresti, et ei jõudnudki eriti jälgida takso nimesid, mille olin usaldatavuse tõttu üles kirjutanud. Astusime airport taxisse. Teadsin, et lennujaamast linna kusagil 35 km ning ei hakanud muretsema, et sõit pikalt keatis, küll aga muretsesime sõidustiili pärast. Kui keegi tahtis sõitis ta vastassuunas või pööras kuidas ja kus tahtis, taksojuht aga põikles kõikidest ohtlikest olukordadest mööda. Jõudes juba vanalinna, kus meie hotell pidi asuma, jäi takso seisma hoopis teise hotelli ees, kus sisse hüppas noormes, kes hakkas meid kuhugi mujale sokutama kuna neil olevat mitu hotelli siin ümbruskonnas. Segaduses vaatasime talle otsa ja püüdsime aru saada kuhu ta meid viia tahab. Kui aga näitasime paberit kus kirjas meie hotelli aadress, ehmus ta ja palus vabandust ning lahkus autost. Samal ajal oli takso loomulikult edasi liikunud sinna kuhu noormees oli ta kiiresti enne autosse istumist juhatanud. Nii tuli meil see väike põige ise kinni maksta, 20 usd. Mõistsime, et meie vaidlusest poleks seal umbkeelsel taksojuhil eriti asja olnud.
Hotell (Royal Hotel 2.) ei näinud välja midagi sellist, mida me bookides nägime (agoda. Com). Kuhu olid kadunud need suured aknad ja ilus sissekäik? Kitsas ja pisikeses fuajees võttis meid vastu pikaküüneline (väga pikad kaunistatud küüned)kohalik mees, kes kahtles meie broneeringu õigsuses, nimelt olime meie teinud selle kolmeks ööks, tema sõnul vaid kaheks. Peale pikemat selgitamist lubas ta meil jääda nii kauaks kui me tegelikult reaalselt maksime. Ka oma passid pidime valvelauda jätma, millele nõudsin ma selgitust, kuid järele ta ei andnud ning lubas et võin need vajadusel enda kätte saada. Aitas sellest jamast, läksime hotellituppa, mis loomulikult ei vastanud piltidele : aken oli pisikene ühes nurgas ning avanes vastu teist maja, pärani seda ei saagi vist teha, voodi oli piisavalt kõva, et kõhulihaseid seal peal teha ning kapp nägi välja nagu Narnia lugudest, wc kaunistas kusagilt laste ajakirjast välja lõigatud kutsu ning plätud olid küll algselt olnud valget värvi ent nüüd olid neid kaunistamas mustus ja karvakesed (püüame ahvatlustele vaatamata neid mitte jalga panna). Aga kuna me pidime vara arkama järgmisel päeval, siis lihtsalt vajusime magama.
Hommikul kell 7.00 äratus, et jõuda kell 8.00 tulevale bussile. Nimelt bookisime juba neti teel ühe päevase reisi Hanoist Halong Baysse, mille hinda kuulus bussisõit punktist a punkti b, otse hotelli ees, merereis, lõunasöök, koopakülastus ja tagasisõit. Enne bussile minekut saime proovida hotellipoolset hommikusööki, mis oli üllatavalt maitsev ing koosnes praetud munadest, röstsaiast, nuudlisupist, puuviljadest ning kohvist/teest. Ning peale seda, nii uskumatu kui see ka pole, vaatamata liiklusele, jõuti meile järgi kell 8. Pisike marsa topiti turiste täis (käisime hotellist hotelli, me olime lihtsalt ühed esimesed) ning ligi 3 tunnine sõit Halong Baysse sai alguse. Loomulikult oli liiklus nii jube nagu eelmisel päeval, kohati lausa katastroofiline. Bussijuhile paistis kõik lihtne ning isegi oli aega telefoniga rääkida samal ajal vastasteepoolel sõites, isegi vastutulevad autod ja rollerid teda ei heidutanud. Good for him! Ülejäänud rahvas oli bussis väga hirmunud nägudega ning jälgisid teed juhi asemel. See selleks, vahepeal lubati meil ka puhata pool tundi ligi poolel teel kusagil suuremas suveniiripoes, kus sai käia nii wc's kui hankida süüa. Sõit jätkus ning paari tunni pärast olimegi jõudnud linna nimega Halong Bay, mis suutis üllata oma kendusega, just nimelt Hanoiga võrreldes mis nägi välja kohutav oma lagunenud kitsaste majade, prügi ning tohutu rahvamassiga ( ühel ruutmeetril elab 82 inimest).
Buss peatus sadamas, kust giid meiele piletid ostis ning praami peale juhatas. Alumine korrus oli kohviku osa umbes 10 lauaga, kuhu võis mahtuda 4-6inimest. Oligi kohe lõuna aeg, kus lauale jaotati riisi, hautatud juurvilju koos kalmaari, hautatud lehtsalatit, küpsetatud kala, karpe, krevette , soja ning magustoiduks arbuusi. Toit oli imehea ja värske, kuigi pulkadega riisi söömine pole nalja asi, sai ka sellega hakkama. Kui söök nauditud, sai trepist üles ronida ning pildistama hakata nii neid udust paistvaid kaljulikke saari kui kalameeste külasid ( nimelt elas nii mõnigi kalamees suurel parvel, kuhu ehitatud katusealune ning mille kõrval väiksem paat. Näha oli nii värskelt kuivama pandud pesu ning paatides ringi aerutavaid riisimütsidega kaluried). Järgmisel hetkel pargiti meid ühe saare juurde, kus asus tohutult suur koobas, kus sai ka sees uudistamas käidud ning ka kõrval koobast uuritud. Igal erilisema kujuga kivil oli oma lugu, kogu koobas oligi justkuinsuur jutustus nii armastusest, rõõmust ja ilust, sõjast ning näljast. Jutte pajatas meie noor giid, kelle inglise keelne sõnavara oli küll olemas ent hääldus andis kõvasti soovida, kuid hea keskendumise juures andis ka sellest läbi murda. Küll tal om aega seda parandada.
Kokku kestis reis koos sõiduga pea 12 tundi ning sai näha nii kaunist loodust kui šokeerivat linnapilti ja loomulikult nautida seda nii tunnustatud Vietnami toitu.
No comments:
Post a Comment