Phnom Penh

Phnom Penh- ainuüksi need katused on vaatamist väärt. Nikerdused ja kujukesed, mis neid kaunistavad. Nad tunduvad midagi ulmelist. Esimesepäeva veetsimegi siin linna südames ringi käies. Külastasime budhha munkade ülikooli ning ühte templit. Milline rikkalikus, kuld ning viirukid , teemandid kujude silmadeks ning mungad ise oma oranžides kuubedes ( naised on valges, kuid samuti kulid). Kõik on nii teismoodi, detilide rohke ja imeline. Võin üsna kindlalt öelda, et olen vaimustuses. Ainsad, kes ei lasknud seda ilu 100% nautida, olid tuk-tuki juhid oma tüütute pakkumistega sind igale poole viia.
Tahtsime vaatama minna ka kuninga paleed ehk Hõbedast paleed, kuid kahjuks nende kuningas Norodom Sihanouk suri. Ta elas juba mõningad aastad Hiinas ning teda asendas ta poeg ent nüüd toodi ta keha tagasi kodumaale, paleesse, mille ees kogu rahvas oma lilli käib viimas, viirukeid põletamas ning laulmas, kõigil rinnus must leinalint. Tänavad on suletud ning politsei valve on mitmekordne. Rahvas leinab, sest kuningas oli neile olnud tugi, nüüd ta poeg, kes rahva arvates on veel liiga noor (59), ei oska veel oma võimuga hakkama saada, ta peab õppima. Kohalikud ise ei julge uue kuninga kohta just halvasti öelda, kuid kui kohtusime kahe mehega, kes siin õpetavad inglise keelt ( rootslane ning inglane), teadsid nad rääkida, et rahvas tegelikult kardab, et uus kuningas lihtsalt lastakse maha kuna ta võib olla lihtsalt võimuahne. Loodame, et see on kõigest oletus ning  uus kuningas aitab rahval edasi liikuda, sest juba praegu on arengut näha, võrreldes Vietnamiga.
Meile tähendas aga kuninga surm ohutumat liiklemist. Kahjuks ka palee oma kullatud täissuuruses ning ligi 9000 teemandiga kaetud budhha kuju nägemata jäämist. Kuid nähes neid nukraid inimesi väravate ees, tundus see küll ajaloolise hetkena, kuid tõmbas ka sind sinna müstilisse kurbusesse. Hoopis vastupidise tunde tekitas aga keskturg, kus toimus vaatamata kõigele rõõmsameelne ning elav kauplemine. Turuhoone oli suur ning keskel avara kupliga, mille all müüdi ehteid, mis vaatamata oma arvatavale võltsusele,sädelesid uhkelt. Edasi jagunes hoone sktoriteks, kus said nii lapsed, mehed ja naised endale midagi leida. Kui arvasime, et seal lähedal olevast kaubamajast (mis oli mitmeid korruseid kõrge ming omas isegi mkino) leiame midagi kvaliteetsemat, pidime unnistama, et kogu kaup oli kallim, kuid ometi meenutas täpselt seda sama, mis turul. Aga toidupood oli suur ja hinnad kindlalt paigas. Ostsimegi seal kuhja puuvilju (16 banaani maksis 1.30, terve arbuus sama hinnaga ning blue dragonit).
Sel päeval, mil saime oma hotelli, leppisime selle sama tuk-tuki juhiga kokku, et kui talle helistame, viib ta meid surma väljadele (killing fields). Seda me ka tegime, sinna sõit oli umbes 40 minutit, vähemalt me arvasime, et sõidame sinna kuniks juht ühele kõrvalisele teele. Kohalik elu, majakeste ning poolpaljaste lastega. Jäime suure värava ees seisma, mees avas selle, sõitsime sisse ning suur uks sulgus meie taga. Nägime 7 meest militaarpükstes. Mõistsime , et meid oli toodud kohta kust saab relvadest tulistada nagu siin turistidel kombeks oli. Asi oli selles, et me tegelikult ei tahtnud sinna minna, aga juht polnud seda meilt uuesti küsinud. Heaküll, vaatasime siis hindu ja nägime tõsiasja, et kõik on üpris kallis ming sellist väljaminekut me ei arvestanud. Valida sai alates siis püstolist kuni granaadiheitjani. ( küsimus tekkis, et kuhu need granaadid visatakse kui ümber küla asub, kas visatakse naabri aeda, sest lugusid õhku lastud lehmadest oleme küll kuulnud ) Peale pikka ja väheke hirmunud kauplemist saime mehele selgeks teha, et tahame lasta vaid püstoliga ja pooled lasud. See neile ei meeldinud, aga igati rokem kui mitte midagi. Relv visatakse sulle kätte, kõrvaklapid pähe ning hakka aga märki tulistama. Mina keeldusin relva puutumast, tundub ebamugav pealtnäha ebaproffesionaalsete onimestega seda teha. Tanel õnneks oli julgem. Mõnedlasud tehtud ning hüppasime kiirelt tagasi sõidukisse. Meid viidi väljadele, massihaudadele. Lugudest saime teada, et tollel ajal võimul olnud kommuistid tahtsid oma võimu näidata ning tapsid ja piinasid inimesi loomakombel. Üks haud võis koosneda 400 inimesest. Neil on seal ka suur pühamu, kuhu leitud pealuud olid klaastaha pandud. Osad riidetükid ning kondid tulevad ikka veel suure vihmaga pinnale...
Viimasel päeval käisime ülekeha massaažis, mida tegid khalikud pimedad. Nad tunnetavad su keha hoopis teisiti ning tunne oli suurepärane. Õhtul linnas olime kutsutud meie hotelliomaniku tütre sünnipäevale. Ostsime talle ka väikese kingituse, et südamerahuga saaksime toitu süüa. Laud, ka meile, oli rikkalik. Kogu suguvõsa oli kokku kutsutud, rahvast voolas sisse ja välja. Mõtlesime, et õhtu võiks veeta kohalikus pubis. Tellisime kannu õlut ning tundsime, et sellel pole õige maitse, nagu halvaksläinud aga lausa veel hullem. Jätsime joogi lõpuni joomata, nägime teenindajate ehmatust ja imestust ning see oli piisav märguanne, et midagi on valesti. Ei hakanud asja suuremaks dramatiseerima.
Vihma hakkas sadama ning lippasime kähku möoda libedat tänavat tagasi hotelli. Seal sünnipäev jätkus ning ka paar turisti oli veel seal, kellega jutupeale saime. Vihma sadas edasi ning tänavad muutusid vaikselt jõgedeks. Isegi rahvas kuningapalee juurwst lahkus ning paks suits viirukitest hajus.
Hommikul oli nii minul kui tanelil üpris kahtlaselt halb olla ning kahtlustasime kas sünnipäeva toitu või mõnda lonksu halvast õllest. Pidime aga bussile minema, et Siem Reapi saada. Kokkulepe oli, et ootame ühe ratsakuju juures, kell 8 tullakse järgi. Olime enne kohal, ootasimeja ootasime kuniks kannatus katkes. Läksin tagasi sinna büroosse ningkurtsin muret, et bussi pole. Tuli välja, et nad olid käinud pisikese marsaga meil järel, nad polnud meid näinud ja olid oodanud meid vales kohas. Tore. Edasi oli plaan naise järgmine: lähme tuk-tuki peale, meid viiakse sinna marsa peale ja sealt edasi bussile järgi. Sobib, meie ei pea sentigi maksma. Peale poolt tundi saime ka meie bussi peale. Hakkasime magama kuna tervis oli üsna nigel. Kell pool neli saabusime Siem Reapi.