imeline rongisõit

Hanoid oli meil aega avastada üks poolteist päeva, mille jooksul hakkasime selle mustuse ja jubeduse vahelt noppima neid heldeid hetki, tuli tõdeda, et teistmoodi ei tähenda alati halba ja koledat. Meie suurimaks sihtmärgiks oli leida rongijaam, kust osta piletid Hanoist Hue'sse ning sealt edasi juba Saigoni või siis õigemini Ho Chin Minh Citysse. Just see otsimine pani meid avastama tänavaid, toredaid poode ja söögikohti, kõige ilusamaks teadlikuks leiuks oli aga järv, mille keskel pisike tempel ning järve ületab väravatega punane sild, mis oli ääristatud värviliste lippudega ning järve enda kohal olid suured värvilised ümmargused õhupallid. See on Hanoi põhiline turistiatraktsioon. Ümber järve või selle lähedal asus palju suuri maju, osad kuulusid valitsusele, osad hotellidele või restoranidele. Meie istusime aga ühte pisikesse väliõhukohvikusse, kust saime kogu ilu rahulikult kõrvalt jälgida.
Esimesel päeval Hanois ostsime kohalikke maiustusi ühe riisimütsiga tütarlapse käest, küll mitte eriti vabatahtlikult, kuid see selleks, maiustused olid ju head. Just seal järve ääres kohtasime teda uuesti ja vanalinna sügavusest leidis ta meid ühe korra veel. Vaatamata sellele,  Hanois elab ühe ruutmeetri kohta 82 inimest ja üleüldse on neid seal ligi 6 miljonit, siis kuidas on see võimalik, et kõigi nende maiustuste müüate seast just see üks meiega alati kokku sattus.
Rongijaama lõpuks me ka leidsime ning isegi meie valmis kritseldatud skeeme polnud vaja, sest piletiputkas olev naine mõistis meie inglise keelt üpris kenasti ning ka meie saime aru, kuigi kontrollisime igat hinda ja kuupäeva, no nii igaks juhuks, ligi 3 korda, sest neil kohalikel on tihtipeale komme jaatada ka siis kui nad tegelikult aru ei saa. Pilet Huesse kõvadel pinkidel maksis 300 000 dongi ning Huest Saigoni pehmetel pinkidel ligi 600 000 dongi. Valisime mõlemad õhtused rongid, sest ka parimal juhul ei viitsiks kõik need 15-20 tundi aknast välja vaadata. Ja pealegi saabume Huesse juba hommikul, et mõni vaatamisväärsus ära näha ning õhtul saab juba edasi kihutada.
Õhtul leidsime tänavate vahelt ühe söögikoha, millel oli austraalia maik juures, vaatamata sellele, et teenindajad olid kohalikud. Rõõmuks meile olid ,arvatavasti austraallasest omaniku poolt, ka õlled soodsaks tehtud. Vietnami populaarseim õlu nimega Tiiger, maksis kõigest 10 000 dongi ja lisaks sellele oli lausa suur pudel (poes maksab poole väiksem sama hinna). Koht nimega Geko oli küll pisike,aga hubane ning rahvast paistis jätkuvat.
Hotellist pidime lahkuma järgmisel päeval alles kell 12.00 ning meile sobis see suurepäraselt kuna rong pidi sõitma hakkama alles kell 19.00. Enne kui rongi saime, olime suutnud oma hiiglaslike seljakottidega veel natuke ringi tiirutada ja otsida muuseume ja katedraale. Käisime ühes soovitatumas muuseumis, mis oli endine vangla sõja ajal ning hoidis poliitvange. Kongid olid täidetud inimkujudega ning giljotiin oli endiselt seal samas kohas, kus oma hiilgeaegadel. Vaatamata turistivoolule, oli säilinud see õud ning ängistus nendesse pisikestesse pimedatesse kongidesse.
Rongijaam oli vana ja kulunud, üpris kõle. Rongile sai umbes 1 tund enne selle lahkumist. Kindlasti me ei oodanud seda, et peame oma asjadega üle raudteede liikuma, et rongile saada, aga siis tuli üks tore mees naeratades ja pakkus lahkelt abi rongi leidmisel. Inglise keel oli äärmiselt kasin ent korralike riiete järgi oletasime, et tegemist võib olla näiteks piletikontrollijaga. Ta leidis meie rongi ja leidis ka vaguni, siis hakkas asi juba kahtlaseks minema kui ta ka istekohad kätte juhatas, mis olid ju piletil inglise keeles selgesõnaliselt, pigem siiski numbriliselt, kirjas. Jõudsime asjad  peakohale sättida, tema naeratuse saatel loomulikult, kuniks ta siis ennast 2 dollari väärilseks pidas. Algul ajab vihale, et iga köhatuse eest küsivad nad müstilisi summasid ainult seetõttu, et sa oled heledanahkne ning sa ei ole kolmandast maailmast pärit. Neid ei huvita kuidas sa raha teenid, pigem on nad arvamusel, et see tuleb meile taevast või puuotsast. Alles eelneval päeval olid kaks tüdrukut meid tänaval tüütama tulnud pakkudes pildistamisvõimalust riisimütsides ning korvidega, mida õlal kannavad. Ma veel jõudsin hõigata Tanelile, et usu, nad hakkavad kohe raha küsima ja nii ka oli,pakkusid oma banaane kuna neil olevat korvid nii rasked. Sel korral tegin südame külmaks ja ütlesin, et kuna nad ei andnud meile valiku võimalust ( korv oli juba õlal enne kui ma jõudsin tüdrukuid õieti näha), siis ei huvita meid ka teie raske korv. Tegid seal oma kurba/kurja nägu ning tahtsid, et kustutaksime siis pildid ära. Kahjuks on need pildid nüüdseks ka netti üles laetud. Tagasi selle rongimehe juurde tulles, pakkusin talle Austraalia kahe dollarist, kuna dongides ega dollarites peent raha polnud. Mees ei uskunud oma silmi, naeris ja naeris raha üle. Püüdsime siis seletada, et ta saab ka seda vahetada ja kui ei taha, siis ei saa üldse midagi. Mõtlikult uurides püüdis ta aru saada, mis raha see küll olla võiks ja kas ta ka kunagi seda kusagil kellelegi millegi hoopis muu pähe määrida saab. Raske otsus võeti vastu ja meie jäime 2taala võrra vaesemaks.
Rongis valisime siis kõige odavama vaguni, kus on kitsad puupingid kahele, pidime istuma kahe noore poisi vastu, sest rong oli rahvast paksult täis. Juba tuli ka teenindaja, kes pakkus oma tuba magamiseks kuna sõidame ju terve öö. Ütlesime talle kohe, et asi jääb katki, meil pole sentigi hinge taga. Tema tegi kahtlaselt üleoleva näo ja lahkus. Vedas, see läks kiiresti!
Rong hakkas liikuma, algul vaatasime põnevusega võretatud aknast välja ent siis ajasid kõikide toidu lõhnad ka meid näljaseks. Olime kaasa ostnud võileiva materjali ning arvasime, et oh, meil on küll palju süüa, aga pidime pettuma, sest nii mõnelgi kaasreisijal oli seda kordi rohkem.  Kõhud täis, meel parem, otsustasime välja võtta ipadi,et filmi vaadata. Otsustasime multika kasuks. Juba mingi aeg vaadatud, avastasime enda ümbert lapsi ja nende vanemaid, kes samuti olid ühinenud vaatamisega. Ega polekski kahju olud, aga ruumi istet pakkuda polnud ka parimal juhul, niiet peale 20 minutit väsisid vaatajad ning lahkusid. Filmi lõppedes nägime, et peatustest enam nii palju rahvast peale ei tulnud ning saime leida tühjad kohad, kus oli ka võimalus jalgu sirutada. Püüdsime vilkuvate tulede saatel õõtsuvas rongis uinuda.