Saigonist Phnom Penhini

Kella nelja ajal päeval jõudsime Saigoni. Rongijaamast saime aru, et see linn on arenenum ja rohkem turistidele pühendunud, sest see oli üsna korralik, poodide ja kohvikutega ning isegi eskalaator läks teisele korrusele. Võtsime kohe takso kuna meil oli vaja leida veel endlae hotell. Tänu reisiraamatule aaime mingi tänava kätte juhatada,kust saame oma otsinguid alustada. Esimene juht küsis meilt 150 000 dongi, teinr juba 100 000. Oleksime saanud võib olla veelgi odavamalt, aga loobusime kauplemisest ning ronisime sisse. Päris seda tänavat, mida raamatust näitasime ei leidnud, taksojuht aga peatus ühe iformatsioonipunkti ees, mille kõrval hotell . Vaatasime, et see hotell võib olla kallis kuna see oli kõrge hoone, klaasist suurte uste, kena sissekäigu ning uksehoidjatega. Järgmisel hetkel olidki need samad poisid meie kottehotelli poole viimas, vãites soodsat hinda. Me ei pidanud pettuma, saime hinnaalanduse ning lisaks ka hommikusöögi. Tuba oli  kena, puhas, kuid siiski aknata (vannitoas asuv imepisike klaasist ruut, seda nime ei väärinud). Tore ju ka välja minna kui uksepoisid teevad sulle uksi lahti ning hommikusöök toimub 9 korruse restoranis, kus sai valida kõike, mida hing ihaldas. Nii siis valisime koha 3 ööks sobivaks.
Saigoni kesklinn oli täis kõrgeid hooneid, uhkeid muuseume,isegi ringteid ning valgusfoore. Juba esimesel õhtul leidsime oma lemmikkoha söomiseks,  kohe järmisel tänaval meie hotellist. Hea hind, hea toit ning taaskord linna odavaim õlle. Igakord kui edaspidi sisenesime kas lõuna või õhtusöögiks, teenindaja lehvitas juba kaugelt. Päveal seiklesime aga linnas ringi, kõik vaatamisväärsused olid käe ulatuses.
Vietnamiga käib koos sõda, mida iga muuseum ka vähemal või rohkemal määral kujutab. Me aga külastasimegi sõjamuuseumi, kus kujutati kogu seda jubedust piltide ning relvadega. Kõige hullemad pildid olid osakonnas, kus kujutati närvigaasi tõttu moondunud inimesi  ja nende järeltulijaid. Mürgigaasid hävitasid terved metsad, rääkimata siis inimestest. Eksponeeritud olid ka Ameeriklaste lennukid, tankid ning helikopterid.
Üheks elamusterohkeimaks kohaks oli aga turg. Asju oli kohutavalt ning kõik krabasid sul käest ning tahtsid, et sa midagi ostaksid. Müüdi kõikvõimalikke võlts särke ja sokke. Ehteid ja muud kulda-karda oli piisavalt, et silme eest virvendama hakata.
Ühel päeval nägime ka vihma, sellist korralikku paduvihma. Algul seisime majakatuste all, aga tundus, et see ei lõppegi ning võtsime end kokku ja jooksime läbi vihma hotelli. Riided tilkusid, panime need toas kuivama otse puhuri peale, aga lõpuks tuli neid ikka kuivatada fööniga.
Saigonist saime hea bussireisi ka Phnom penhi, Cambodiasse. Buss tuli meile lausa hotelli ukse ette järgi, pingid olid laiad ning olemas oli isegi wc. Reis pidi kestma 6 tundi. Nii tunduski minevat, jõudsime Cambodia piiripunkti täiesti õigel ajal. Bussireisiga kaasneski see, et passid ning viisa rahad võeti kohe alguses, meie ülesandeks oli pass koos templitega võtta ning nö piiris üle minna. Korraliku rahvamassi vahelt saimegi läbi ning sai bussi astuda. Juba sellest hetkest alates nägime, et Cambodia on midagi hoopis muud ku Vietnam. Piiripunkti hooned oli rikkalikult kaunistatud erinevate nikerdustega, kohe seal samas oli kasiinod ning hotellid.
Kõik tundus sujuvat kui ühel hetkel küsiti meilt lisaks paar dollarit, et kiiremini mööda sõita. Nägime pikka järjekorda, mis ootas praami, et üle jõe saada. Ootasime tunde, see kiiremini saamine ei õnnestunud kuidagi. Kell oli palju ning muretsesime, kas üldse leiame hotelli kui liiga hilja jõuame. Liikusime aeglaselt autode ning busside sabast, kes ka üritasid tänavate vahelt lõigata. Külavahe teed olid auklikud ning mudased. Kohalikud uudistasid kõiki ning bussi akende all käidi saiakesi pakkumas, mis paljudele ka parimaks lohutuseks näljasele kõhule oli. Kell 6 saime praami peale, mis sõitis kõigest 10-15 minutit. Kogu see ootamine oli selle pärast? Aga hea küll, me olime õnnelikud, et jälle liikusime ning oli lootus jõuda normaalsel ajal ning mitte veeta ööd kusagil pubis !
Õhtul pandi meid bussilt maha päris kesklinna lähedal. Tahtsime hakata taksot otsima, kui juba oli meid märganud üks tuk-tuki juht. Mees oli väga jutukas, näitas kaardilt kus me asume ning kuhu oleks sobivaim minna. Me kartsime, et nüüd ta küsib raha ka selle eest ning püüdsime tast eemale hoida. Tundus, et ta mõistis, mida mõtleme ning naeris, et ega ta raha küsi rääkimise eest. Otsustasime ta abi vastu võtta. Kokku sai lepitud 3 taala ning ta lubas, et ootab meid iga hotelli ees juhul , kui meile ei meeldi, et edasi otsida. Ta sõidutas meid täitsa kuninga palee lähedale, ühe külalistemaja ette. Meiel näidati tuba, mis asus 5 korrusel, lift puudus ning polnud ka hommikusööki. Tanel kirtsutas nina kuigi hind polnud sugugi paha. Tuk-tuki juht aga ütles, et ta tunneb neid siis, tegemist on ta hea sõbraga ning tingis elamise 16 taala peale. Meile sobis, noored poisid juba haarasid meie kotid, et neid üles viia ning sõidukijuhiga sai kokku lepitud, et laseme ta hotellisõbral helistada kui tahame kuhugi kaugemale sõita.
Süda rahul ning lãksime otsisime ka süüa. Kõik hinnad on dollaritest ming lausa mõttetu tundub vahetada raha.  Võib öelda, et dollar on rohkem nende raha kui kohalik riel.