Meie esimene rongisõit ei möödunud just sügavaimas unes. Puupingid hakkasid end iga natukese aja tagant tundma andma, kord seljale,kord sabakondile. Mitte mingit pidi seal mugav polnud. Hommikul ärkasime juba kell 5, et igaks juhuks üle küsida, mis kell meie rong jõuab, sest eelneval õhtul vastas kontrolörinaine, et juba kell 7 hommikul oleme Hue's, rongijaamast öeldi aga kell 10.00. Seekord vastas meie küsimusele üks teine mundris mees ning väitis, et enne 8 me ei jõua. Paistis, et ka teadetetahvel väitis nii. Veidi enne kaheksat võtsime kõik pakid alla ja hakkasime peatumist ootama. Enne veel oli üks peatus, kust tuli liiga palju rahvast peale ja meil polnud ka just kõige vährm pagasit. Kottide ja meie kõrvale pressisid noored tüdrukud, kellest üks oskas üllatavalt hästi inglise keelt. Muu jutu vahelt selgus, et meie peatuseni on veel vähemalt poolteist tundiaega ja et neilon kahju, et me ei saa oma pagasit enam üles panna kuna see kõik oli kartulikotte ja kohvreid täis. Olukord hakkas hirmsaks muutuma, sest vales peatuses maha minek tähendaks kogu pagasiga seiklemist mittekusagil ning olid ju ka piletid õhtusele rongile ostetud. Aga peaginägime suurt silti naisega lillede vahel ning kirjaga HUE. Rongilt saime lõpuks maha kell 9,00.
Silmakotid vajusid maani ning sama tegid ka seljakotid. Kangekaelselt otsustasime tsitadelli vaatama minna jalgsi, sest kaardi järgi ei paistnud asi üldse kaugel ja mõõtühikuks oli 400 m. Matkasime üle ühe jõe ja teise jõe, turuplatside vahelt, kus müüdi värsket kala, karpe, kana , juur-ja puuvilja. Kõik vaatasid meid ja meie kotte kui suurimat turistiobjekti, meie aga vaatamata kõigile pakkumistele taksodele ja mootorratastele, marssisime edasi, ise täiesti väsinud. Lõpuks, peale mitmete puhkepauside ning isegi kotisangade parandamiste, jõudsime tsitadellini, mille pilet oli 80 000 dongi. Asi oli seda igati väärt. Tegemist oli 18 sajandist pärit valitseja elamis- ning lõbutsemisruumid. Näha väga rikkalike kaunistustega maju, ruume ja katused. Kogu kompleks oli alles restaureerimise järgus, kuid see andis fantaasiale ruumi, kuidas oleks võinud olla. Üks peahoonetest, valitseja vastuvõtu ja peoruum, oli sammastega, üleni punane kuldsete graveeringutega , mis kujutasid nii hieroglüüfe kui draakoneid. Aed oli kaunistatud kilpkonnaks pügatud põõsad, mis sümboliseerivad head tervist kuna kilpkonn on pika elueaga.
Tagasi kesklinna otsustasime minna taksoga, mis viis meid ühe söögikoha ette, kust otsustasimegi oma hilise lõuna võtta. Üllatus suur, kui nägime tasuta piljardilauda ning wifit. Istusimegi seal päris pikalt, et aega veeta kuniks tuleb rongile minna.
Rongijaam oli juba natuke puhtam ning meeldivam, isegi wc oli tasuta. Rong pidi kohal olema kell 19.12. Alles kell seitse lasti meid teise ooteruumi, mida tegelikult oleks võinud ju palju varem teha. Rahvas tungles nagu hakkaks lähenema maailmalõpp. Ja järsku istusid nad kõik maha pinkidele, mida jäi rohkelt üle , nagu poleks midagi kunagi olnud. Äkitselt lahvatas tüli kohaliu mehe ning piletikontrollija vahel. Kukuti karjuma ning näpuga ähvardama, kõik vaatasid pingsalt pealt. Kui vaid oleks aru saanud mis toimub. Vahepeal isegi tuli kohale politsei, kõik osalised olid maruvihased ja peaaegu nutu äärel. Asi hakkas vaikselt vaibuma, siis tuli aga teade, mis pani rahva nördima. Meie järelduste kohaselt jääb rong hiljaks või on katki ning ei tulegi. Õnneks mingi aja pärast läks rahvas uue teate peale rõõmsaks ning hakkas kohmitsema. Kas tõesti rong siiski hakkab jõudma siia ? Jah, uksedntehti lahti ning rahvas tunges meeleheitlikult raudtee juurde. Ka seal pidi päris pikalt ootama. Kokku jäi rong hiljaks tervelt tund aega.
Oli e valinud endale pehmed isted selleks korraks, kuna reis pidi kestma tervelt 20 tundi. Rongi sisenemine oma suurte kottidega läbi kitsaste uste onaras katsumus. Tanelil kukkus veepudel maha, mida ta siis püüdis kummardades haarata, aga üks kohalik naine, pisike nagu hernes, oli selle juba pihta pannud. Võib isegi öelda, et ta oli uhke oma saavutuse üle ning keeldus seda Tanelile tagasi andmast. Kuna järjekord seljataga oli pikk, tuli edasi liikuda. Mina aga olin jõudnud kotid ära panna ning otsustasin selle veepudeli eest võidelda kuna reis oli liiga pikk selleks, et nende kohutavat musta jooki jooma hakata, mida nad seal pakuvad. Kuna olin üsna pahane naise peale, ründasin teda hoogsa inglise keele tekstiga, mille peale ta lehvitas käsi ning andis mõista, et ma olen rumal ning ta ei saa nagunii aru millest ma räägin. Kahu, sest viipekelest saab aru igaüks. Nii ma ka tegin. Arvatavasti, õigemini ma arvan ja loodan, et tal hakkas kergel häbi ja seetõttu tagastas ta pudeli. Olime võidukad!
Rongireis möödus pidevalt magades, vahepeal küpsiseid näksides.
No comments:
Post a Comment