Puhkepäevad

Vaatamata sellele, et nedel päevadel raha ei tule, naudime täiel rinnal. Laupäeval peale tööd läksime kohe Perthi, et taxfilidele järgi minna. Neid polnud ning asendasime selle tegevuse shoppamisega. Tükk aega pidime otsima, et leida endale sobivad seljakotid, kuhu saaks toidukraami panna ( nii on seda tunduvalt lihtsam transportida Carmelisse). Leidsime endale sobivad surfile pühendatud poest. Kuna siin endiselt pimeneb vara, tuli üsna kiiresti tagasi Carmelipoole liikuda ent enne tegime endale SmartRideri bussisõidukaardid, kuhu laed raha peale, bussis lööd läbi sisse ja välja tulles ning säästad 15% - tõesti on targad.

Linnaskäik koos hääletamisega on väsitav tegevus ning pühapäeval puhkasime mõnuga, et esmaspäeval uuesti taxfilile järgi minna. Selleks uurisime, et iga päev sõidab carmelist perthi üks buss, hommikul kell 7.11 ning tagasi tuleb , üllatus-üllatus, ka vaid üks , kella viiepaiku. Nii me siis ajasime end üles, saimegi bussile ning Perthis läksime kohe Beatty Lodge oma postile järgi. Sinna jõudes saime teada, et vaid üks vajalikust numbrist on saabunud, isegi ootasime hommikuse posti ära, ent ei kippu ega kõppu. Lootsime ju, et ei pea enam Perthi niipea naasma, kuid paraku siiski. Aga tervet päeva linnas ei saa lasta kaotsi ning läksimegi poodidesse, et leida midagi hea hinnaga. Külastasime kallimaid poode esialgu, kus olid väga head soodukad ning ühed dressipüksid, jalanõud ja sokid Tanelile olid garanteeritud, samasugused jalanõud sain ka mina. Plaan söömiseks oli lihtne- McDonaldsis oli kella 12-13 vahel võimalik juustuburgerit vaid ühe taalaga saada.

Kuna mina ei olnud sugugi rahul, et sain vaid jalanõud, otsustas Tanel, et on õige päev sushit süüa ja mu tuju rõõmsaks teha, tema jaoks oli see esimene kord ning ta oli sellega üllatavalt rahul.

Kõhud täis, rändasime edasi ning hakkasime leidma imeodavaid poode (alates 1 taal sokid jne) . Siis tuli hea idee end nende stiilikohaselt kujundada- lühikesed teksapüksid, ketsid, lotakas pluus, müts ning päikeseprillid. Tehtud. Ostutuuriga olime väga rahul ning saime veel vajalikku ka toidupoest ning läksimegi tagasi Carmelisse.

Sõit Carmelist Perthi on võrreldav Jõhvi-Rakvere sõidupikkusega. Tee mäest alla kulgeb käänuliselt ning hommikuti on korralikud ummikud.

Ja üks on kindel, et riideid saab siin odavalt ja ilusaid poode on kuhjaga.

Cheers.

Carmel

Kätte on jõudnud kevad, mis siin tähendab härmatavaid hommikuid ning meie mõistes suvepäevi. Kuid need hommikud on meil just eriti suure tähelepanu all kuna esmaspäevast laupäevani ärkame kell 6, sööme, vaatame ilmateadet ning ootame kuni Paul järgi tuleb, et puuviljafarmi viia. Korjamisest on asi kaugel kuna lehtedest pole veel haisugi, ainult kirsipuud õitsevad. Me sõidame hoopis kollaste kolmnurksete masinatega pirnipuude vahel ning lõikame üleliigseid oksi. Kella seitsmest kümneni, siis pool tundi pausi, poole üheteistkümnest üheni ja veel pool tundi puhkust ning töö lõppeb kell neli.  Lõikamine tähendab rasket masinamüra ning bensiinihõngu üpris kaunis looduses. Tegemist on „öko“ tootega, just selle samaga, mida kõik nii kalli hinnaga endale ostavad.  Aga meid ei huvita see masinamüra, kuna paneme endile kõrva oma mp3-e ja kaome oma mõtete mekasse, justkui tiibeti mungad kükitame inimmasinatena (võrreldav transformerite või mingite kollaste usskiestega, kellel pool inimkeha) raagus pirnipuude vahel ning jõuame mõelda oma elu üle rohkem kui tervislik oleks.
Kuid töö toob raha ja raha tähendab võimalusi, niiet me siin proovime mööda vaadata külmadest hommikutest ning igavast tööst. Igavust aitavad peletada prantslased, kellega me naljapärast konkureerime ning kamboodźalased, kes terved päevad jalutavad puude vahel ja peavad oksi riisuma, kuid enamus ajast räägivad juttu ja pikutavad. Üks tüüp on veel nii naine et arvasin, et ta ongi naine, aga tal on mehe nimi ja jookseb ka pigem mehelikult, niiet jõudsime järeldusele, et ta on äärmiselt naiselik mees, kuid parima tahtmise juures ei saa öelda vastupidi. Loomulikult aitab meie elu vürtsitada ülemus Paul, kellel on omakorda ülemus, kes pole aga sugugi enam nii tore (virisev kontrollfriik). Paul sõidutab meid ringi ning näitab töö kätte. Elustiil on tal lihtne: kiiruspiiranguid ei tohiks olla, ainult mitteoskajad satuvad õnnetusse; austraalia valitsus on rahaahne ning et ta poeg on ülehellitatud. It´s Jacks ´ time- Jack Daniels on ta lemmikjook ning liitrise pudeli allakummutamine ei pane Pauli veel mõtlema, et pilt kuidagi teine oleks.
Vaatamata sellele, et elame suht mittekusagil, on siin lõbus ja loodus on imekaunis. Perth asub mitte väga palju eemal, kuid et sinna saada tuleb kõigepealt Kalamundasse saada, et bussile minna. Kalamundasse oleme läinud nii häälega, oma ööbimiskoha perenaisega ning ratastega. Rattad saime siit samast ning suure vajaduse tõttu pidime ka neid kasutama, kuigi nad polnud kõige paremas korras ning ega maastik ka just sile pole. Kalamundasse jõudsime surmväsinuna. Sealt saame pangaautomaadi ning suure Woolworthi poe, kust alati soodukaid vaadates suudame osta kümme kiletkotitäit süüa.  Kuigi see on nädalaks ning kilekotid on siin imepisikesed.
Süüa teeme korralikult ning kuna muud teha õhtuti pole, on see parim ajasisustamis meetod. Kuid siiski väsimus võidab igavuse, eriti naudime pühapäevi, kus saab kaua magada või laupäeva õhtuid, kus kaua üleval olla. Kahjuks ei oska me seda kuldaväärt aega nii hästi kasutada kui plaanime, sest õhtul tuleb uni ikka vara ning hommikul läheb sama vara minema. Puhkepäevi on tegelikult rohkem, tormiga tööle minema ei pea- see eeldab rasket vihma ja tuult, aga selliseid päevi jagub (eriti tore on sellistel päevadel selles plekksaras olla, kus me ööbime).
Ilma auto ja netita oli ikka üpris abitu tunne, kuid üks mure korraga. Ning niipea kui leiame sobiva sõiduvahendi, soetame ka selle. NB! Kõik, kes tulevad ausi, alustage parem telstra netipulga ostmisest, sest nett on kallis või raamatukogudes aeglane, aga ilma netita on lihtsalt rumal olla.
Seega, no worries mates.

Ja saimegi hakkama

Nii uskumatu kui see ka pole, saime täna tööd. Kohe kui läksime JobShoppi (kust tegelikult pidi meile telefoni kõne tulema), saime kaks tööpakkumist. Üks oli lõnapoole viinamarjakasvatusse ning teine siin samas Perthi lähedal puuviljaaias. Kuna me õppisime valetama, et auto on olemas, siis see oligi ainuke tõuge, miks tööd saime. Õnneks on siinsed Eesti poisid sõbralikud ja vastutulelikud ning viskavad meid täna õhtul sinna kohta ära, kus saame mingi tööliste hosteli.
Palvetagem nüüd, et see kõik oleks seal normaalne ning ööbimiskoht elatav. Aga me tegelikult elame üle ka halvemad kohad, sest praegune eesmärk on auto saada, et vabalt liikuda. Auto annab ka vabaduse töökohti valida. Igatahes tõotab põnevaks minna.
Tööl saame olla umbes 4-6 nädalat, eks näeb kuidas see istub meile. Aga kuna oleme eestlased, siis võetakse meid avasüli vastu. Ei jõuta ära kiita. Niiet, need tüübid, kes on head eeltööd siin teinud, austus teile. Meie aga püüame mainet hoida ning tööd teha, mitte niisama unistada.
Nüüd peamegi poodi minema, et pikemaks ajaks toidukraami osta. Jumal teab millal me jälle linna saame, kuigi meie taxfile number ja pangakaart tuleb Beatty Lodgei juba laupäeval. Eks näeb, äkki keegi kusagil ikka linnapoole liigub.
Kuna me täpselt ei tea, mida me teeme ja me ei tea, mida me ei tea ning mida teame, lähme asju pakkima, et saada tagasi oma 40 dollarit mis hostelis pandiks võetakse. Peaasi, et raha tuleb, hoiab meid õnnelikena;) Päikest teile teie vihmastel päevadel.

But they are Estonians

Oma netiaja oleme hostelis ära kulutanud ning nüüd veedame aega raamatukogudes, püüdes avalikku internetti oma arvutisse saada, aga see on võimatu. Kari pilukaid, kes on teadatuntud häkkerid, on kõik neti endale napsanud ning meile jätnud lootuse, et ühel ilusal tunnil saame ka meie ühenduse. Senikauaks kannatame.
Eile oli pühapäev, mis siin riigis tähendab tõesti puhkepäeva, mitte  7. tunnist orjapäeva. Magasime mõnuga kaua, ärkasime ning tegime meeldiva hommikusöögi, mis minul läks natuke nihu, aga maitses siiski ülihästi. Peale seda tuli idee kusagilt netti saada ning kuulsime, et kohalikus raamatukogus saab seda teha. Enne kui sinna tormasime, käisime läbi poest, kust ostsime eluks vajalikku: friikaid, lihapalle, küpsetusõli, soola, fooliumi, jäätist, õunu ning pepsit (see on siin hämmastavalt odav, põhimõtteliselt vee hinnaga).  Ja kõige tähtsam on see, et pühapäev on sooduspäev ning kõik need olid väga hea hinnaga.
Peale toidupoodi läksimegi ligidal olevasse raamatukokku, kust saime ilma liikmekaardita internetti kuna ütlesime, et meil on vaja tööd leida ja ta oli nii lahke ning andis meile tunniks võimaluse seda teha. Facebookis oli teade, et kaks eestlast tulid Perthi ning sooviksid kokku saada. Õhtul nägime neid uustulnukaid ( me juba paari päevaga kohanesime piisavalt, et tutvustada neile linna ja odavamaid kohti ning parimat majutust: Beatty Lodge´i)
Täna oli eesmärgiks tööagentuurid läbi käia ja vaadata mis toimub.  Käisime nii jobshopis, kus meile öeldi, et helistavad kohe esimesel võimalusel ning ütlesid, et meie cv on hea, kui aussijobis, kus naine, kes meid aitas oli sillas, et tegemist on eestlastega ning tunneme neid nägusid, keda ta isiklikult sõbraks pidas.  Mulje oli meil igatahes super.  Ta tegi kõike, et meid tööle saada ning helistas tööandjatele, öeldes “ aga nad on ju eestlased“. Nii jäi kokkulepe, et lähme homme uuesti, kuna tahame tööd, kuhu  saame kahekesi minna.  Aa ja seda, et ma pean siin valetama, et oskan sõita kuigi lube pole. Loodan, et jõuan ära õppida sõitmise võimalikult kähku !
Seniks aga istub linnaraamatukodus, kus Tanel tegi endale  külalistekaardi ja oleme koos karja pilukatega virtuaalmaailmas.
PS! Muretsemiseks pole üldse põhjust. Meile meeldib siin ning saame hakkama.

Kings Park

Tänane eesmärk oli saada tehtud pangakonto, kuhu kuhangi oodata kauneid mitmekohalisi numbreid töölt. Ärkasime kell 10, mõtlesime, et aega on küllaga ent siis tuli meelde, et pangad lähevad laupäeval kell 13.00 kinni. Pidime kiiresti pesus käima, riietuma ja linna tormama. Õnneks jõudsime. Läksime panka, mida soovitasid siinsed eestitüübid. Teenindus oli pangas ülisõbralik ning meil oli imelihtne kõigest aru saada. Nüüd jääb oodata järgmise laupäevani, et pangakaart kätte saada.
Kuna olime teinud põhitöö ära, ehk siis saatnud cv ning teinud pangakonto, premeerisime ennast väljas söömisega. Läksime siinsesse väga populaarsesse ja sootsasse hiinakasse Chilliz. Nagu nimi ütleb, on vürtsikus sealt oodatud.  Võtsime kahepeale ühe pütitäie riisi vürtsika kanaga, lisasime ohtralt soja ning vürtsikat kastet. Sööma hakates mõistsime, et kana küll pole vürtsikas ent see kaste on surmav. Sõime kuni suu oli õhetusest hullumas ning ostsime vett, et natuke olukorda leevendada. Kui kastete mitte arvestada, on koht tõeliselt hea.
Peale söömist otsustasime lõpuks Kings Parkis ära käia. Kõik ütlesid, et sinna on meeletult pikk maa, aga me otsustasime siiski jala sinna liikuda. Nii seadsime suuna sinna,käisime läbi mingist „supermarketist“ kust saime kommi ja küpsikuid, et pargis väike piknik teha. Kommid läksid juba teepeal söömiseks.
Parki jõudsime üsna pea ning me ei pidanud pettuma teiste jutus. See oli imeilus, vaade Perthile, muruplatsid inimestega ning huvitav taimestik. Saime ka aborigeenide kunstinäitusel käia, mis oli väga huvitav vaatepilt.  Tegime väikse ringkäikgu ent maailma suurimat linnaparki on võimatu paari tunniga läbi käia. Kuna siin läheb kiiresti pimedaks, pidime peagi hosteli tagasi liikuma.
Hostelisse jõudes tegime süüa (õigemini Tanel, kuna mina olin liiga väsinud ning jäin magama. Ärgatas ootas laual ports nuudleid, keedetud muna, kurgi-hapukoore salat, mis pika kõndimise peale kiiresti alla läks. Magustoiduks oli vahvlid ning jõime teed, mida siin vähesed teevad) ning peale seda läksime eile pestud pesu triikima. Pesumasin polnud just kõige paremat tööd teinud ent ajas asja ära.
Kuna homme on pühapäev, siis enamus kohad on kinni ja meie saame mõnuga magada. Cheers, mates.

Tööotsingutel

Hommikul saime ärgata kell 10. Mina magasin rahus ent Taneliga kohtudes nägin, et tal nii ilus uni polnud. Siis ta kurtiski, et elab toas paksu Singapuri tüübiga, kes terve öö oli raskelt norsanud ja lämbunud. Peale selle, suutis see pilukas Tanelit hommikul üllatada- nimelt kreemitas ta oma intiimpiirkonda, piisavalt ükskõikselt, et isegi Taneli ärkamine teda ei heidutanud. Aga Taneli silmis oli see kustumatu jube hetk elus.

Kui olime end toitnud ning puhastanud, asusime eesti tüüpidega linna tööbüroosid otsima. Nad on kiitmist väärt, sest elu on meil tunduvalt lihtsamaks tehtud. Muidugi peame oma cv-d valmis tegema, ära saatma ja vestlust ootama, kus peame raskelt valetama, et oskame kõike nagu imeinimesed, sest ainult siis saab tööle, sest ega tegelikult keegi kontrolli kohapeal, kas oskad või ei, kui teed, siis teed. Niisiis saime portsu positiivsust.

Tulime tagas hosteli, et saaksime alustada cv kirjutamist ning natuke puhata. Ühega saimegi valmis, aga siis tuli idee, et peaksime pangas ära käima ent siin pannakse ju kõik kell 5 kinni, niiet kui kesklinna jõudsime oli ainult suur lärmakas rahvamass, aga ei ühtegi avatud panka. Niisiis tegime rahuliku jalutuskäigu, käies läbi poest, et teed ja küpsiseid osta ning loomulikult nuudleid.

Jalutuskäik ei jäänud pikaks, sest 15 minutit (seda ka kõikjalt lõigates) on vaja tagasi hosteli minna, aga kottpimedaks läheb juba kell 18.00 ja üpris külm on ka siis. Kogu kliima on võrreldav hiliskevade või varasügisega, päike pasitab on soe, päikest pole, on jääkülm. Aga kliima kliimaks, linn on pimedas ilus ning mõnus on näha nii palju noori kõikjale tunglemas.

Tagasi jõudes tegime endale mõnusa õhtusöögi, jõime teed ning sõime vahvleid. Saime ka oma riided pesumasinasse pista ning nüüd ootamegi nende puhtaks saamist, samal ajal The West Australiani lugedes.

Hästi positiivne siin on see, et muusika kõikjal on ülimõnus, alates rockist kuni popini, raadiod on väga mõnusalt kuulatavad. Filmid on kinos samal ajal kui Eestski. Tõsi on see, et palju on pubisid ning söögikohti, kus rahvast on rohkelt ning neid ümbritseb mõnus õhkkond ning hea muusika.

Kohalikud mustad on endiselt kõhedad, üpris ülbed ning lärmakad. Põhja läinud ühiskond. Niiet, nendest tuleb kaarega mööda minna. Ega muidu poltisei neid jahiks.

Nüüd aga lähme pesu kuivatisse pistma, sest õhtuse külmaga ei kuiva miski hommikuks ära.

Beatty Lodge

Niiet täna ärkasime puhanud ning värske mõistusega. Ja õnneks olime täpselt nii targad, et otsustasime võimalikult kaugele sellest hurtsikust põgeneda. Enne kui seda tegime, käisime poes ning kühveldasime kokku saia, vorsti ja juustu, et midagi endale meisterdada. Tegime ka telefoninumbrid ent nende aktiveerimine on tohutult raske- netis tahetakse mingeid aadresseid, mida meil ei saa lihtsalt olemas olla ja infosse helistamisel võtab vastu raske türgi aksendiga mees, kellest on võimatu aru saada. Niiet, soovitan neil soojalt võtta eestlasi sellisele töökohale kuna meie inglise keel on puhtam kui kebabipoistel, kes loevad teksti maha, mis paberil ees (kõigile küsimustele vastati ju küsimusega, ilmselgelt luges).

Hea küll las ta oli siis tubli ja proovis aidata. Meie aitasime end aga Põhja-Perthi, kuhu saime bussiga. Bussijaamas oodates sõime kähku mõned vorstisaiad kuhu näpuga võid määrisime, aga ausalt, me ei kurtnud. Ütlesime juhile, et tahame Vincenti tänaval (selle tänava hääldus on võimatu, nad oleks pidananud rõhuliseks selle v tegema, sest igalepoole kuhu läksin, parandati mind). Loomulikult meil polnud ümbrusest halli aimugi ja ühel hetkel bussijuht peatus ning ütles et meie peatus ning loomulikult juhatas meid õnneliku näoga Beatty Lodge, ilma, et oleks teadnud, et sinna läheme.

Ja oh ime, siin on ju ilus. Ühekordsed omamajad ning korrastatud muruplatsid ümbritsesid meid lagunemisohus majade asemel. Beatty Lodge on armas hostel, kus on bassein, palju tube, viisakad teenindajad ning isegi meeldiv sisemus. Õnneks ka ilus ilm muudab meie vaimset olekut paremaks.
Meie aga liigume peagi Kings Parki, mis on maailma suurim linnapark. Sinna soovitas meil minna hosteli üks administraatoreid, üleüldse on siin inimesed abivalmid. Isegi võõrad tervitavad üksteist tänavatel ja igal võimalusel küsitakse, kuidas läheb ning abivajadusel aidatakse kõhklematult.
Jätkame muidugi oma tööotsinguid ning proovime hoida positiivsust üleval. Ning kliimaga tuleb harjuda, sest kui päike paistab on ülikuum ent nii kui kasvõi kõige pisem pilv ujub ette, toimub tormiline muutus- jääkülm.
Ja nüüd jääb meil veel netiaega, et tööd otsida.

Super Mario ehk Perth

Jõudsime Perthi lennujaama kahepaiku öösel ning suutsime üle piiri tuua kõik oma kommid ja pähklid, kuigi oli see jutujärgi keelatud. Panime oma asjad pinkidele ning ise viskasime põrandale teki, et sinna magama jääda kuni õues valgeks läheb. Korraks käisime ka õhku hingamas, et tunda, kas on vahe ausi ja eesti õhul või mitte. Lõhn oli...kalaline. Igatahes, magasime hommikuni, umbes kaheksani. Kuidas linna saada, sellest polnud meil esialgu halli aimugi, kuid õnneks oli lennujaama ees buss, kelle juhilt saime kohe teada, et ta võib meid ükskõik kuhu ära visata, "kõigest" 32 dollariga. Aga valikut meil polnud ja nii viis ta meid ühe Globe-i nimelise hosteli juurde, kus aga polnud vabu kohti ning pidime otsima uue.

Linnas uue hosteli otsimine oli väsitav, jalutasime mööda tundmatuid tänavaid, aga kuna kell oli äärmiselt varajane, siis olid ka kõik infopunktid ja poed kinni. Läksime vahepeal hiinakasse sööma, toit oli päris hea ent ära me  ei söönud, pakkisime kaasa, sest väsimus ja teadmatus ei lasknud lihtsalt toidul alla minna. Nii me siis leidsime selle uberiku, kus praegu asume, kusagilt tänava nurgalt. Vastu võttis meid hostelis ära needistatud mustade juustega lumvalge tütarlaps.

Üsna lagunev , väheste külaliste ning tasulise internetiga maja on meile koduks homse hommikuni, sest check-out on juba kell 10 ning siis proovime uue asula leida. Peale selle otsime ka juba tööd, ostsime paksu Lääne-Austraalia lehe, kus kolmapäeviti ning laupäeviti on meeletult töökuulutusi. Hommikul teeme ära ausi numbrid ning proovime osade ringitatud kohtadega ühendust võtta. Loodame,et midagi ka näkkab.

Õhtul käisime jalutamas, et näha linna ka pimedas. Enne jalutuskäiku magasime korralikult, et lõpuks tajuda, kus oleme. Jalutuskäik oli  mõnus, ilm oli küll natuke jahe ja vihmane ent talve kohta lausa imeline. Palme on siin nagu muda ja enamus puud on lehes, nende suurused on hiiglaslikud.  Pärismaalased aborigeenid on bomśid ning teenindajad hiinlased või jaapanlased (nende toidukohti on ka kõige rohkem). Ausis on kõik mehed ülikondades. Rikkad ärimehed?

Igatahes, põhiline on see, et ülekäiguradadel enne jalakäijatele roheliseks minnes teeb valgusfoor korraliku piiksu, mis raskelt meenutab meile Super Mario seene kättesaamis heli.  Aga see selleks, pimedas on linn ilus, enamus majad on siiski madalad, vaid keskel kõrguvad pilvelõhkujad. Toit ja elamine on üpris kallis meie jaoks ent looadme, et kui töö tuleb siis muutuvad ka hinnad mõistlikumaks. Edu meile.

Dubai

Istanbulis käisime Taneliga veel kõikvõimalikud tänavad läbi peale hommikust ärkamist ning asjade kokku panemist. Külastasime isegi sinist mośeed, vaid selleks, et kõik kohad oleksid ikka mitu korda nähtud. Kondasime mööda tänavaid ning ostsime endale kuivtoitu (mis põhiliselt koosnes kummikommidest ja küpsistest), et saaksime öö Dubai lennujaamas veeta meeldivalt. Nägime veel ühte imeilusat käsitööturgu, kust ma lihtsalt ei tahtnud lahkuda, kuid ometi aeg pressis peale.

Kella kolmeaeg otsutasime hotelli tagasi minna ning asjad võtta, et hakata trammi ja metrooga tagasi Ataturki lennujaama minema. Selleks ajaks olin ma nii väisnud, et unistasin vaid magama minemisest ent ometi pole me seda siiani teinud.

Teadsime küll, et emiraatide lennukid on suured, mugavad ning üldse inimsõbralikud, kuid kui lennukit nägime, ei suutnud suu kinni püsida. Lennuk oli tõeliselt suur (3,4 ja taaskord 3 rida), teenindus oli super ning oma neljatunnist reisi saime lõbusamaks muuta filmide, muusika ja mängudega. Toit oli ka hea, loomulikult oli see meie esimene korralik toit, sest Türgis olime toitunud põhiliselt kebabist ja sedagi vaid vähestel kordadel päevast. Lennuki lagi oli öist taevast imiteeriv ning vaade kõrgustest suurlinnadele oli hingemattev.

Ent Dubai...me teadsime, et see on rikas koht, aga et nii rikas. Lennujaam on hiiglaslik, me pole siiani selle lõppu näinud, tohutud klaasist laed ja seinad ning rahvarohkus. Seintel ilutsevad Rolexi kellad, et keegi lennukitele hiljaks ei jääks, wc-des on soojad prill-lauad ning inimene, kes pidevalt seisab ja kontrollib peale igat väljatulejat kabiinist, kas paberit ikka jätkub ning, et on muidu puhas. Kas ma mainisin, et see kõik on hiiglaslik? Lennukid, lennujaam ning Dubai ise....valgustatult imeilus ning tekib tohutu kiusatus lennujaamast välja joosta nagu põgenik, et hetkekski seda ilu ka maismaakõrguselt näha.

Aga sihid peavad meile jääma. Nüüd peame aga veetma öö pinkidel, sest lamavad on kõik kinni ning vaimselt valmistuma ekvaatori ületamiseks, mis toimub juba hommikul. Õnnek möödub see mugavalt ning oleme kindlad, et ka üsna märkamatult, kuna uni kipub vägisi silma.

Pealegi on nii Istanbul kui Dubai üsna Tanelisõbralikud, kuna ükski mees pole vist mõelnudki, et peaks geelita kodust lahkuma. Ja naised katavad end aina enam...egas midagi, tuleb ka pusa peale tõmmata kuna konditsioneer teeb ruumis olemise üpris jahedaks. Noh jah, eks õues ole ka kõigest 36 kraadi praegu niiet ilma selleta sulaks see pooleldi klaasist maja lihtsalt üles.

Head ööd..ja kõik kes tahavad midagi ilusat ja kordumatut, siis ajagu end Dubaisse, sest juba lennujaamas on  elamus kindlustatud!