Carmel

Kätte on jõudnud kevad, mis siin tähendab härmatavaid hommikuid ning meie mõistes suvepäevi. Kuid need hommikud on meil just eriti suure tähelepanu all kuna esmaspäevast laupäevani ärkame kell 6, sööme, vaatame ilmateadet ning ootame kuni Paul järgi tuleb, et puuviljafarmi viia. Korjamisest on asi kaugel kuna lehtedest pole veel haisugi, ainult kirsipuud õitsevad. Me sõidame hoopis kollaste kolmnurksete masinatega pirnipuude vahel ning lõikame üleliigseid oksi. Kella seitsmest kümneni, siis pool tundi pausi, poole üheteistkümnest üheni ja veel pool tundi puhkust ning töö lõppeb kell neli.  Lõikamine tähendab rasket masinamüra ning bensiinihõngu üpris kaunis looduses. Tegemist on „öko“ tootega, just selle samaga, mida kõik nii kalli hinnaga endale ostavad.  Aga meid ei huvita see masinamüra, kuna paneme endile kõrva oma mp3-e ja kaome oma mõtete mekasse, justkui tiibeti mungad kükitame inimmasinatena (võrreldav transformerite või mingite kollaste usskiestega, kellel pool inimkeha) raagus pirnipuude vahel ning jõuame mõelda oma elu üle rohkem kui tervislik oleks.
Kuid töö toob raha ja raha tähendab võimalusi, niiet me siin proovime mööda vaadata külmadest hommikutest ning igavast tööst. Igavust aitavad peletada prantslased, kellega me naljapärast konkureerime ning kamboodźalased, kes terved päevad jalutavad puude vahel ja peavad oksi riisuma, kuid enamus ajast räägivad juttu ja pikutavad. Üks tüüp on veel nii naine et arvasin, et ta ongi naine, aga tal on mehe nimi ja jookseb ka pigem mehelikult, niiet jõudsime järeldusele, et ta on äärmiselt naiselik mees, kuid parima tahtmise juures ei saa öelda vastupidi. Loomulikult aitab meie elu vürtsitada ülemus Paul, kellel on omakorda ülemus, kes pole aga sugugi enam nii tore (virisev kontrollfriik). Paul sõidutab meid ringi ning näitab töö kätte. Elustiil on tal lihtne: kiiruspiiranguid ei tohiks olla, ainult mitteoskajad satuvad õnnetusse; austraalia valitsus on rahaahne ning et ta poeg on ülehellitatud. It´s Jacks ´ time- Jack Daniels on ta lemmikjook ning liitrise pudeli allakummutamine ei pane Pauli veel mõtlema, et pilt kuidagi teine oleks.
Vaatamata sellele, et elame suht mittekusagil, on siin lõbus ja loodus on imekaunis. Perth asub mitte väga palju eemal, kuid et sinna saada tuleb kõigepealt Kalamundasse saada, et bussile minna. Kalamundasse oleme läinud nii häälega, oma ööbimiskoha perenaisega ning ratastega. Rattad saime siit samast ning suure vajaduse tõttu pidime ka neid kasutama, kuigi nad polnud kõige paremas korras ning ega maastik ka just sile pole. Kalamundasse jõudsime surmväsinuna. Sealt saame pangaautomaadi ning suure Woolworthi poe, kust alati soodukaid vaadates suudame osta kümme kiletkotitäit süüa.  Kuigi see on nädalaks ning kilekotid on siin imepisikesed.
Süüa teeme korralikult ning kuna muud teha õhtuti pole, on see parim ajasisustamis meetod. Kuid siiski väsimus võidab igavuse, eriti naudime pühapäevi, kus saab kaua magada või laupäeva õhtuid, kus kaua üleval olla. Kahjuks ei oska me seda kuldaväärt aega nii hästi kasutada kui plaanime, sest õhtul tuleb uni ikka vara ning hommikul läheb sama vara minema. Puhkepäevi on tegelikult rohkem, tormiga tööle minema ei pea- see eeldab rasket vihma ja tuult, aga selliseid päevi jagub (eriti tore on sellistel päevadel selles plekksaras olla, kus me ööbime).
Ilma auto ja netita oli ikka üpris abitu tunne, kuid üks mure korraga. Ning niipea kui leiame sobiva sõiduvahendi, soetame ka selle. NB! Kõik, kes tulevad ausi, alustage parem telstra netipulga ostmisest, sest nett on kallis või raamatukogudes aeglane, aga ilma netita on lihtsalt rumal olla.
Seega, no worries mates.