Oma netiaja oleme hostelis ära kulutanud ning nüüd veedame aega raamatukogudes, püüdes avalikku internetti oma arvutisse saada, aga see on võimatu. Kari pilukaid, kes on teadatuntud häkkerid, on kõik neti endale napsanud ning meile jätnud lootuse, et ühel ilusal tunnil saame ka meie ühenduse. Senikauaks kannatame.Eile oli pühapäev, mis siin riigis tähendab tõesti puhkepäeva, mitte 7. tunnist orjapäeva. Magasime mõnuga kaua, ärkasime ning tegime meeldiva hommikusöögi, mis minul läks natuke nihu, aga maitses siiski ülihästi. Peale seda tuli idee kusagilt netti saada ning kuulsime, et kohalikus raamatukogus saab seda teha. Enne kui sinna tormasime, käisime läbi poest, kust ostsime eluks vajalikku: friikaid, lihapalle, küpsetusõli, soola, fooliumi, jäätist, õunu ning pepsit (see on siin hämmastavalt odav, põhimõtteliselt vee hinnaga). Ja kõige tähtsam on see, et pühapäev on sooduspäev ning kõik need olid väga hea hinnaga.
Peale toidupoodi läksimegi ligidal olevasse raamatukokku, kust saime ilma liikmekaardita internetti kuna ütlesime, et meil on vaja tööd leida ja ta oli nii lahke ning andis meile tunniks võimaluse seda teha. Facebookis oli teade, et kaks eestlast tulid Perthi ning sooviksid kokku saada. Õhtul nägime neid uustulnukaid ( me juba paari päevaga kohanesime piisavalt, et tutvustada neile linna ja odavamaid kohti ning parimat majutust: Beatty Lodge´i)
Täna oli eesmärgiks tööagentuurid läbi käia ja vaadata mis toimub. Käisime nii jobshopis, kus meile öeldi, et helistavad kohe esimesel võimalusel ning ütlesid, et meie cv on hea, kui aussijobis, kus naine, kes meid aitas oli sillas, et tegemist on eestlastega ning tunneme neid nägusid, keda ta isiklikult sõbraks pidas. Mulje oli meil igatahes super. Ta tegi kõike, et meid tööle saada ning helistas tööandjatele, öeldes “ aga nad on ju eestlased“. Nii jäi kokkulepe, et lähme homme uuesti, kuna tahame tööd, kuhu saame kahekesi minna. Aa ja seda, et ma pean siin valetama, et oskan sõita kuigi lube pole. Loodan, et jõuan ära õppida sõitmise võimalikult kähku !
Seniks aga istub linnaraamatukodus, kus Tanel tegi endale külalistekaardi ja oleme koos karja pilukatega virtuaalmaailmas.
PS! Muretsemiseks pole üldse põhjust. Meile meeldib siin ning saame hakkama.
No comments:
Post a Comment