Siem Reap ning teekond sealt Bangoki

Siem Reapi linnas on erinevatel andmetel erinev arv inimesi, kuid kindlasti on see üsna palju väiksem kui Phnom Penh,Saigon või Hanoi. Juba sisse sõites nägime, et tänavatel on rohkelt ruumi, kõrgeid hooneid ei ole ning kõik on kuidagi rahulik. Linnas sees suurt midagi vaadata pole, kuid turule tuleks kindlasti minna . Kaup on hoopis teine, mis Phnom Penhis. Palju on käsitööd ning asju,kotte, riideid, mida vaadates tekib "oh kui ilus!" reaktsioon. Kindlasti tasuks külastada ööturge, kust saab hea hinnaga süüa ja taaskord seda kõike ilusat. Võib sattuda ka mõnele ettendusele, meil oli rõõm näha noori tüdrukuid ja poisse, kes kohaliku muusika järgi tantsisid. Liikumine oli aeglane, põhirõhk sõrmedel, mis kummaliselt palju paindusid ning riietusel ja meik-upil. Muusika ongi liigakeeruline, et otseselt mingit rütmi leida, niiet pole midagi imestada, et jalgadega vaid paar sammu tehakse. Samas tantsimisega jutustatakse alati mingi lugu, ühest küljest näeb see välja nagu näidend, eriti kui on kaasatud mingid aksessuaarid.
Kuid miks on Siem Reap põhiline turismi peatuspunkt...Ankor Wat, UNESCO kaitse all olev templite piirkond. Sinna saab sõita tuk-tukiga, pilet on 20 taala. Kui sinna kohale jõuda, siis mõistab, miks on see nii eriline. Miljonid nikerdused seintel, see aegunud ja palju näinud liivakivi ning milline arhidektuur.  Seal on ligi 200 pühamut laiali paksus džunglis. Ühe päevaga jõuab vaadata vaid mõned templid. Seal hulgas ka kuulsat,puuga, mis "voolab" mööda külge alla, mida võis näha filmis Tomb Rider Angelina Joliega, kes on ka suurim kuulsus kohapeal. Juuksurid ning pubid on täis tema pilte, et sa ikka teaksid millist lõikust teha või mis jooki valida. Pubist saab söögiga kaasa ka tasuta Tomb Rideri filmi.
Üldiselt võib öelda, et Ankor wat on kirjeldamatu ning isegi kohapeal olles, ei suuda seda kõike haarata ja jäädvustada. Seega tuli meil idee, et uks kümne aasta pärast tagasi tulla ning arengut vaadata, kuidas praegune restaureerimine on selleks ajaks edenenud. Kuna tehakse täiesti identseid parandusi, siis iga väksem areng on kindlasti märkimisväärne ning aitab sellel müstilisel paigal säilida ehk veel aastatuhande(id).


Meie kahekesi reis hakkaski vaikselt lõppema, ostsime ööbussi piletid Bangoki. Kella 2 ajal öösel tuldi meile järgi ning sõit võis alata. Ühel hetkel aga jõudsime piiripunkti kus meile asjad kätte anti ning lasti oodata kuni piiripunkt avatakse. Järjekord oli meeletu. Rahvas sagis kõikjal oma tohutute kottidega. Üks mootorratas, mis liikus piiripunktil, kukutas suure koti, mille sisu aga üsna ootamatu oli. Nimelt terve kartulikoti sisu oli koosnev ussidest, keda siis sõidukijuht meeleheitlikult keset sõiduteed kotti püüdis kühveldada. See jäi ka eredaimaks mälestuseks piiripunktil, sest edasine oli lihtsalt piin. Järjekord hakkas lõpuks liikuma ning peale järjekordset pikka ootust saime ka meie passi näitama hakata. Tuli välja, nagu alati, et Eestist pole midagi kuuldud ning kästi minna kohe Tai piirile,  et viisa saada, sealt siis tagasi järjekorda tulla ja end Cambodiast välja kirjutada ning siis Taisse siseneda. Ei, eestile ei kehtinud viisavabadust, kuigi nüüd sellest rãägitakse. Viisa maksis 40 taala nina, mis tegelikult peaks olema 1000 bahti, eks siis see tore ja abivalmis tollinaine sai oma pisikese osa. Piiripunktil läks aega 2 tundi...olime kindlad, et nüüd enam kuidagi Bangoki me ei jõua. Aga ime oli sündinud, meid oodati ära! Edasine sõit toimus küll minibussiga ent olimr tänulikud sellegi üle. Maksime natuke juurde, et meid kohe ka Bangoki bussijaama viidaks. Sõit oli äärmiselt hüplev ning aeglane, lisaks ummikutele pidime iga poole tunni tagant bensiini sõidukisse kallama. (Bensiinipaak asub autobussi ees ning täitmise ajal peavad kõik sõidukist väljuma)
Peale tunde loksumist (arvan et kusagil 5 tundi lubatud paari tunni asemel) jõudsime Bangoki. Vaade oli kergelt öeldes suur ja räpane. Kõrged hooned igal pool, lagunevad kõrged hooned ja räpased tänavad. Meenutas mingit õudusfilmi, mida täitsid miljonid inimesed. Bangoki linnasõit võttis omaette aega, sest kõik need miljonid peavad kusagile minema või kusagilt tulema.Kiirabi sireenid huilgasid, autod püüdsid üksteisest mööda pressida ning inimesed jalutasid seal vahpeal. 
Mingil hetkel visati meid bussist välja, küsimusele, kas me oleme bussijaama lähedal karjuti midagi arusaamatut ning visati meie kotid välja. Meil polnud vähimatki aimu, kus me asume või kas me üldse Krabile jõuame. Järjekordselt läks juurdemakstud summa raisku. Õnneks leidsime infopunkti, kus väideti, et oleme bussijaamast 40 minuti kaugusel. Palju õnne! Meil ei jäänud muud üle, kui nende pakutud buss Krabile vastu võtta. Paar tundi saime kohalikel tänavatel jalutada enne kui oma terve ööd kestvat bussisõitu alustada.
Bangok on täpselt selline nagu filmidest võib näha, kõikjalt võid saada tatoveeringu ning võltsdokumente, mille näidised on suurtel plakatitel uste ees. Lähim meile oli kindlasti Soome autojuhiloa näidis. Tuleb tõdeda, et need on suurepäraselt hästi tehtud. 
Ostlemine on hoopis lihtsam kuna mügimehed pole paaniliselt mures, kas sa ostad neilt või mitte, aga samas ei taha nad ka allahindlust teha. Kuid nipp on lihtne, kuna ühesuguseid asju on terve tänav täis, siis tuleb võtta aega ning jalutada ühest otsast teise ja imestada kuidas hind saab nii väga erineda.

Phnom Penh

Phnom Penh- ainuüksi need katused on vaatamist väärt. Nikerdused ja kujukesed, mis neid kaunistavad. Nad tunduvad midagi ulmelist. Esimesepäeva veetsimegi siin linna südames ringi käies. Külastasime budhha munkade ülikooli ning ühte templit. Milline rikkalikus, kuld ning viirukid , teemandid kujude silmadeks ning mungad ise oma oranžides kuubedes ( naised on valges, kuid samuti kulid). Kõik on nii teismoodi, detilide rohke ja imeline. Võin üsna kindlalt öelda, et olen vaimustuses. Ainsad, kes ei lasknud seda ilu 100% nautida, olid tuk-tuki juhid oma tüütute pakkumistega sind igale poole viia.
Tahtsime vaatama minna ka kuninga paleed ehk Hõbedast paleed, kuid kahjuks nende kuningas Norodom Sihanouk suri. Ta elas juba mõningad aastad Hiinas ning teda asendas ta poeg ent nüüd toodi ta keha tagasi kodumaale, paleesse, mille ees kogu rahvas oma lilli käib viimas, viirukeid põletamas ning laulmas, kõigil rinnus must leinalint. Tänavad on suletud ning politsei valve on mitmekordne. Rahvas leinab, sest kuningas oli neile olnud tugi, nüüd ta poeg, kes rahva arvates on veel liiga noor (59), ei oska veel oma võimuga hakkama saada, ta peab õppima. Kohalikud ise ei julge uue kuninga kohta just halvasti öelda, kuid kui kohtusime kahe mehega, kes siin õpetavad inglise keelt ( rootslane ning inglane), teadsid nad rääkida, et rahvas tegelikult kardab, et uus kuningas lihtsalt lastakse maha kuna ta võib olla lihtsalt võimuahne. Loodame, et see on kõigest oletus ning  uus kuningas aitab rahval edasi liikuda, sest juba praegu on arengut näha, võrreldes Vietnamiga.
Meile tähendas aga kuninga surm ohutumat liiklemist. Kahjuks ka palee oma kullatud täissuuruses ning ligi 9000 teemandiga kaetud budhha kuju nägemata jäämist. Kuid nähes neid nukraid inimesi väravate ees, tundus see küll ajaloolise hetkena, kuid tõmbas ka sind sinna müstilisse kurbusesse. Hoopis vastupidise tunde tekitas aga keskturg, kus toimus vaatamata kõigele rõõmsameelne ning elav kauplemine. Turuhoone oli suur ning keskel avara kupliga, mille all müüdi ehteid, mis vaatamata oma arvatavale võltsusele,sädelesid uhkelt. Edasi jagunes hoone sktoriteks, kus said nii lapsed, mehed ja naised endale midagi leida. Kui arvasime, et seal lähedal olevast kaubamajast (mis oli mitmeid korruseid kõrge ming omas isegi mkino) leiame midagi kvaliteetsemat, pidime unnistama, et kogu kaup oli kallim, kuid ometi meenutas täpselt seda sama, mis turul. Aga toidupood oli suur ja hinnad kindlalt paigas. Ostsimegi seal kuhja puuvilju (16 banaani maksis 1.30, terve arbuus sama hinnaga ning blue dragonit).
Sel päeval, mil saime oma hotelli, leppisime selle sama tuk-tuki juhiga kokku, et kui talle helistame, viib ta meid surma väljadele (killing fields). Seda me ka tegime, sinna sõit oli umbes 40 minutit, vähemalt me arvasime, et sõidame sinna kuniks juht ühele kõrvalisele teele. Kohalik elu, majakeste ning poolpaljaste lastega. Jäime suure värava ees seisma, mees avas selle, sõitsime sisse ning suur uks sulgus meie taga. Nägime 7 meest militaarpükstes. Mõistsime , et meid oli toodud kohta kust saab relvadest tulistada nagu siin turistidel kombeks oli. Asi oli selles, et me tegelikult ei tahtnud sinna minna, aga juht polnud seda meilt uuesti küsinud. Heaküll, vaatasime siis hindu ja nägime tõsiasja, et kõik on üpris kallis ming sellist väljaminekut me ei arvestanud. Valida sai alates siis püstolist kuni granaadiheitjani. ( küsimus tekkis, et kuhu need granaadid visatakse kui ümber küla asub, kas visatakse naabri aeda, sest lugusid õhku lastud lehmadest oleme küll kuulnud ) Peale pikka ja väheke hirmunud kauplemist saime mehele selgeks teha, et tahame lasta vaid püstoliga ja pooled lasud. See neile ei meeldinud, aga igati rokem kui mitte midagi. Relv visatakse sulle kätte, kõrvaklapid pähe ning hakka aga märki tulistama. Mina keeldusin relva puutumast, tundub ebamugav pealtnäha ebaproffesionaalsete onimestega seda teha. Tanel õnneks oli julgem. Mõnedlasud tehtud ning hüppasime kiirelt tagasi sõidukisse. Meid viidi väljadele, massihaudadele. Lugudest saime teada, et tollel ajal võimul olnud kommuistid tahtsid oma võimu näidata ning tapsid ja piinasid inimesi loomakombel. Üks haud võis koosneda 400 inimesest. Neil on seal ka suur pühamu, kuhu leitud pealuud olid klaastaha pandud. Osad riidetükid ning kondid tulevad ikka veel suure vihmaga pinnale...
Viimasel päeval käisime ülekeha massaažis, mida tegid khalikud pimedad. Nad tunnetavad su keha hoopis teisiti ning tunne oli suurepärane. Õhtul linnas olime kutsutud meie hotelliomaniku tütre sünnipäevale. Ostsime talle ka väikese kingituse, et südamerahuga saaksime toitu süüa. Laud, ka meile, oli rikkalik. Kogu suguvõsa oli kokku kutsutud, rahvast voolas sisse ja välja. Mõtlesime, et õhtu võiks veeta kohalikus pubis. Tellisime kannu õlut ning tundsime, et sellel pole õige maitse, nagu halvaksläinud aga lausa veel hullem. Jätsime joogi lõpuni joomata, nägime teenindajate ehmatust ja imestust ning see oli piisav märguanne, et midagi on valesti. Ei hakanud asja suuremaks dramatiseerima.
Vihma hakkas sadama ning lippasime kähku möoda libedat tänavat tagasi hotelli. Seal sünnipäev jätkus ning ka paar turisti oli veel seal, kellega jutupeale saime. Vihma sadas edasi ning tänavad muutusid vaikselt jõgedeks. Isegi rahvas kuningapalee juurwst lahkus ning paks suits viirukitest hajus.
Hommikul oli nii minul kui tanelil üpris kahtlaselt halb olla ning kahtlustasime kas sünnipäeva toitu või mõnda lonksu halvast õllest. Pidime aga bussile minema, et Siem Reapi saada. Kokkulepe oli, et ootame ühe ratsakuju juures, kell 8 tullakse järgi. Olime enne kohal, ootasimeja ootasime kuniks kannatus katkes. Läksin tagasi sinna büroosse ningkurtsin muret, et bussi pole. Tuli välja, et nad olid käinud pisikese marsaga meil järel, nad polnud meid näinud ja olid oodanud meid vales kohas. Tore. Edasi oli plaan naise järgmine: lähme tuk-tuki peale, meid viiakse sinna marsa peale ja sealt edasi bussile järgi. Sobib, meie ei pea sentigi maksma. Peale poolt tundi saime ka meie bussi peale. Hakkasime magama kuna tervis oli üsna nigel. Kell pool neli saabusime Siem Reapi.

Saigonist Phnom Penhini

Kella nelja ajal päeval jõudsime Saigoni. Rongijaamast saime aru, et see linn on arenenum ja rohkem turistidele pühendunud, sest see oli üsna korralik, poodide ja kohvikutega ning isegi eskalaator läks teisele korrusele. Võtsime kohe takso kuna meil oli vaja leida veel endlae hotell. Tänu reisiraamatule aaime mingi tänava kätte juhatada,kust saame oma otsinguid alustada. Esimene juht küsis meilt 150 000 dongi, teinr juba 100 000. Oleksime saanud võib olla veelgi odavamalt, aga loobusime kauplemisest ning ronisime sisse. Päris seda tänavat, mida raamatust näitasime ei leidnud, taksojuht aga peatus ühe iformatsioonipunkti ees, mille kõrval hotell . Vaatasime, et see hotell võib olla kallis kuna see oli kõrge hoone, klaasist suurte uste, kena sissekäigu ning uksehoidjatega. Järgmisel hetkel olidki need samad poisid meie kottehotelli poole viimas, vãites soodsat hinda. Me ei pidanud pettuma, saime hinnaalanduse ning lisaks ka hommikusöögi. Tuba oli  kena, puhas, kuid siiski aknata (vannitoas asuv imepisike klaasist ruut, seda nime ei väärinud). Tore ju ka välja minna kui uksepoisid teevad sulle uksi lahti ning hommikusöök toimub 9 korruse restoranis, kus sai valida kõike, mida hing ihaldas. Nii siis valisime koha 3 ööks sobivaks.
Saigoni kesklinn oli täis kõrgeid hooneid, uhkeid muuseume,isegi ringteid ning valgusfoore. Juba esimesel õhtul leidsime oma lemmikkoha söomiseks,  kohe järmisel tänaval meie hotellist. Hea hind, hea toit ning taaskord linna odavaim õlle. Igakord kui edaspidi sisenesime kas lõuna või õhtusöögiks, teenindaja lehvitas juba kaugelt. Päveal seiklesime aga linnas ringi, kõik vaatamisväärsused olid käe ulatuses.
Vietnamiga käib koos sõda, mida iga muuseum ka vähemal või rohkemal määral kujutab. Me aga külastasimegi sõjamuuseumi, kus kujutati kogu seda jubedust piltide ning relvadega. Kõige hullemad pildid olid osakonnas, kus kujutati närvigaasi tõttu moondunud inimesi  ja nende järeltulijaid. Mürgigaasid hävitasid terved metsad, rääkimata siis inimestest. Eksponeeritud olid ka Ameeriklaste lennukid, tankid ning helikopterid.
Üheks elamusterohkeimaks kohaks oli aga turg. Asju oli kohutavalt ning kõik krabasid sul käest ning tahtsid, et sa midagi ostaksid. Müüdi kõikvõimalikke võlts särke ja sokke. Ehteid ja muud kulda-karda oli piisavalt, et silme eest virvendama hakata.
Ühel päeval nägime ka vihma, sellist korralikku paduvihma. Algul seisime majakatuste all, aga tundus, et see ei lõppegi ning võtsime end kokku ja jooksime läbi vihma hotelli. Riided tilkusid, panime need toas kuivama otse puhuri peale, aga lõpuks tuli neid ikka kuivatada fööniga.
Saigonist saime hea bussireisi ka Phnom penhi, Cambodiasse. Buss tuli meile lausa hotelli ukse ette järgi, pingid olid laiad ning olemas oli isegi wc. Reis pidi kestma 6 tundi. Nii tunduski minevat, jõudsime Cambodia piiripunkti täiesti õigel ajal. Bussireisiga kaasneski see, et passid ning viisa rahad võeti kohe alguses, meie ülesandeks oli pass koos templitega võtta ning nö piiris üle minna. Korraliku rahvamassi vahelt saimegi läbi ning sai bussi astuda. Juba sellest hetkest alates nägime, et Cambodia on midagi hoopis muud ku Vietnam. Piiripunkti hooned oli rikkalikult kaunistatud erinevate nikerdustega, kohe seal samas oli kasiinod ning hotellid.
Kõik tundus sujuvat kui ühel hetkel küsiti meilt lisaks paar dollarit, et kiiremini mööda sõita. Nägime pikka järjekorda, mis ootas praami, et üle jõe saada. Ootasime tunde, see kiiremini saamine ei õnnestunud kuidagi. Kell oli palju ning muretsesime, kas üldse leiame hotelli kui liiga hilja jõuame. Liikusime aeglaselt autode ning busside sabast, kes ka üritasid tänavate vahelt lõigata. Külavahe teed olid auklikud ning mudased. Kohalikud uudistasid kõiki ning bussi akende all käidi saiakesi pakkumas, mis paljudele ka parimaks lohutuseks näljasele kõhule oli. Kell 6 saime praami peale, mis sõitis kõigest 10-15 minutit. Kogu see ootamine oli selle pärast? Aga hea küll, me olime õnnelikud, et jälle liikusime ning oli lootus jõuda normaalsel ajal ning mitte veeta ööd kusagil pubis !
Õhtul pandi meid bussilt maha päris kesklinna lähedal. Tahtsime hakata taksot otsima, kui juba oli meid märganud üks tuk-tuki juht. Mees oli väga jutukas, näitas kaardilt kus me asume ning kuhu oleks sobivaim minna. Me kartsime, et nüüd ta küsib raha ka selle eest ning püüdsime tast eemale hoida. Tundus, et ta mõistis, mida mõtleme ning naeris, et ega ta raha küsi rääkimise eest. Otsustasime ta abi vastu võtta. Kokku sai lepitud 3 taala ning ta lubas, et ootab meid iga hotelli ees juhul , kui meile ei meeldi, et edasi otsida. Ta sõidutas meid täitsa kuninga palee lähedale, ühe külalistemaja ette. Meiel näidati tuba, mis asus 5 korrusel, lift puudus ning polnud ka hommikusööki. Tanel kirtsutas nina kuigi hind polnud sugugi paha. Tuk-tuki juht aga ütles, et ta tunneb neid siis, tegemist on ta hea sõbraga ning tingis elamise 16 taala peale. Meile sobis, noored poisid juba haarasid meie kotid, et neid üles viia ning sõidukijuhiga sai kokku lepitud, et laseme ta hotellisõbral helistada kui tahame kuhugi kaugemale sõita.
Süda rahul ning lãksime otsisime ka süüa. Kõik hinnad on dollaritest ming lausa mõttetu tundub vahetada raha.  Võib öelda, et dollar on rohkem nende raha kui kohalik riel.

Imeline rongireis 2, Hue

Meie esimene rongisõit ei möödunud just sügavaimas unes. Puupingid hakkasid end iga natukese aja tagant tundma andma, kord seljale,kord sabakondile. Mitte mingit pidi seal mugav polnud. Hommikul ärkasime juba kell 5, et igaks juhuks üle küsida, mis kell meie rong jõuab, sest eelneval õhtul vastas kontrolörinaine, et juba kell 7 hommikul oleme Hue's, rongijaamast öeldi aga kell 10.00. Seekord vastas meie küsimusele üks teine mundris mees ning väitis, et enne 8 me ei jõua. Paistis, et ka teadetetahvel väitis nii. Veidi enne kaheksat võtsime kõik pakid alla ja hakkasime peatumist ootama. Enne veel oli üks peatus, kust tuli liiga palju rahvast peale ja meil polnud ka just kõige vährm pagasit. Kottide ja meie kõrvale pressisid noored tüdrukud, kellest üks oskas üllatavalt hästi inglise keelt. Muu jutu vahelt selgus, et meie peatuseni on veel vähemalt poolteist tundiaega ja et neilon kahju, et me ei saa oma pagasit enam üles panna kuna see kõik oli kartulikotte ja kohvreid täis. Olukord hakkas hirmsaks muutuma, sest vales peatuses maha minek tähendaks kogu pagasiga seiklemist mittekusagil ning olid ju ka piletid õhtusele rongile ostetud. Aga peaginägime suurt silti naisega lillede vahel ning kirjaga HUE. Rongilt saime lõpuks maha kell 9,00.
Silmakotid vajusid maani ning sama tegid ka seljakotid. Kangekaelselt otsustasime tsitadelli vaatama minna jalgsi, sest kaardi järgi ei paistnud asi üldse kaugel ja mõõtühikuks oli 400 m. Matkasime üle ühe jõe ja teise jõe, turuplatside vahelt, kus müüdi värsket kala, karpe, kana , juur-ja puuvilja. Kõik vaatasid meid ja meie kotte kui suurimat turistiobjekti, meie aga vaatamata kõigile pakkumistele taksodele ja mootorratastele, marssisime edasi, ise täiesti väsinud. Lõpuks, peale mitmete puhkepauside ning isegi kotisangade parandamiste, jõudsime tsitadellini, mille pilet oli 80 000 dongi. Asi oli seda igati väärt. Tegemist oli 18 sajandist pärit valitseja elamis- ning lõbutsemisruumid. Näha väga rikkalike kaunistustega maju, ruume ja katused. Kogu kompleks oli alles restaureerimise järgus, kuid see andis fantaasiale ruumi, kuidas oleks võinud olla. Üks peahoonetest, valitseja vastuvõtu ja peoruum, oli sammastega, üleni punane kuldsete graveeringutega , mis kujutasid nii hieroglüüfe kui draakoneid. Aed oli kaunistatud kilpkonnaks pügatud põõsad, mis sümboliseerivad head tervist kuna kilpkonn on pika elueaga.
Tagasi kesklinna otsustasime minna taksoga, mis viis meid ühe söögikoha ette, kust otsustasimegi oma hilise lõuna võtta. Üllatus suur, kui nägime tasuta piljardilauda ning wifit. Istusimegi seal päris pikalt, et aega veeta kuniks tuleb rongile minna.
Rongijaam oli juba natuke puhtam ning meeldivam, isegi wc oli tasuta. Rong pidi kohal olema kell 19.12. Alles kell seitse lasti meid teise ooteruumi, mida tegelikult oleks võinud ju palju varem teha. Rahvas tungles nagu hakkaks lähenema maailmalõpp. Ja järsku istusid nad kõik maha pinkidele, mida jäi rohkelt üle , nagu poleks midagi kunagi olnud. Äkitselt lahvatas tüli kohaliu mehe ning piletikontrollija vahel. Kukuti karjuma ning näpuga ähvardama, kõik vaatasid pingsalt pealt. Kui vaid oleks aru saanud mis toimub. Vahepeal isegi tuli kohale politsei, kõik osalised olid maruvihased ja peaaegu nutu äärel. Asi hakkas vaikselt vaibuma, siis tuli aga teade, mis pani rahva nördima. Meie järelduste kohaselt jääb rong hiljaks või on katki ning ei tulegi. Õnneks mingi aja pärast läks rahvas uue teate peale rõõmsaks ning hakkas kohmitsema. Kas tõesti rong siiski hakkab jõudma siia ? Jah, uksedntehti lahti ning rahvas tunges meeleheitlikult raudtee juurde. Ka seal pidi päris pikalt ootama. Kokku jäi rong hiljaks tervelt tund aega.
Oli e valinud endale pehmed isted selleks korraks, kuna reis pidi kestma tervelt 20 tundi. Rongi sisenemine oma suurte kottidega läbi kitsaste uste onaras katsumus. Tanelil kukkus veepudel maha, mida ta siis püüdis kummardades haarata, aga üks kohalik naine, pisike nagu hernes, oli selle juba pihta pannud. Võib isegi öelda, et ta oli uhke oma saavutuse üle ning keeldus seda Tanelile tagasi andmast. Kuna järjekord seljataga oli pikk, tuli edasi liikuda. Mina aga olin jõudnud kotid ära panna ning otsustasin selle veepudeli eest võidelda kuna reis oli liiga pikk selleks, et nende kohutavat musta jooki jooma hakata, mida nad seal pakuvad. Kuna olin üsna pahane naise peale, ründasin teda hoogsa inglise keele tekstiga, mille peale ta lehvitas käsi ning andis mõista, et ma olen rumal ning ta ei saa nagunii aru millest ma räägin. Kahu, sest viipekelest saab aru igaüks. Nii ma ka tegin. Arvatavasti, õigemini ma arvan ja loodan, et tal hakkas kergel häbi ja seetõttu tagastas ta pudeli. Olime võidukad!
Rongireis möödus pidevalt magades, vahepeal küpsiseid näksides.

imeline rongisõit

Hanoid oli meil aega avastada üks poolteist päeva, mille jooksul hakkasime selle mustuse ja jubeduse vahelt noppima neid heldeid hetki, tuli tõdeda, et teistmoodi ei tähenda alati halba ja koledat. Meie suurimaks sihtmärgiks oli leida rongijaam, kust osta piletid Hanoist Hue'sse ning sealt edasi juba Saigoni või siis õigemini Ho Chin Minh Citysse. Just see otsimine pani meid avastama tänavaid, toredaid poode ja söögikohti, kõige ilusamaks teadlikuks leiuks oli aga järv, mille keskel pisike tempel ning järve ületab väravatega punane sild, mis oli ääristatud värviliste lippudega ning järve enda kohal olid suured värvilised ümmargused õhupallid. See on Hanoi põhiline turistiatraktsioon. Ümber järve või selle lähedal asus palju suuri maju, osad kuulusid valitsusele, osad hotellidele või restoranidele. Meie istusime aga ühte pisikesse väliõhukohvikusse, kust saime kogu ilu rahulikult kõrvalt jälgida.
Esimesel päeval Hanois ostsime kohalikke maiustusi ühe riisimütsiga tütarlapse käest, küll mitte eriti vabatahtlikult, kuid see selleks, maiustused olid ju head. Just seal järve ääres kohtasime teda uuesti ja vanalinna sügavusest leidis ta meid ühe korra veel. Vaatamata sellele,  Hanois elab ühe ruutmeetri kohta 82 inimest ja üleüldse on neid seal ligi 6 miljonit, siis kuidas on see võimalik, et kõigi nende maiustuste müüate seast just see üks meiega alati kokku sattus.
Rongijaama lõpuks me ka leidsime ning isegi meie valmis kritseldatud skeeme polnud vaja, sest piletiputkas olev naine mõistis meie inglise keelt üpris kenasti ning ka meie saime aru, kuigi kontrollisime igat hinda ja kuupäeva, no nii igaks juhuks, ligi 3 korda, sest neil kohalikel on tihtipeale komme jaatada ka siis kui nad tegelikult aru ei saa. Pilet Huesse kõvadel pinkidel maksis 300 000 dongi ning Huest Saigoni pehmetel pinkidel ligi 600 000 dongi. Valisime mõlemad õhtused rongid, sest ka parimal juhul ei viitsiks kõik need 15-20 tundi aknast välja vaadata. Ja pealegi saabume Huesse juba hommikul, et mõni vaatamisväärsus ära näha ning õhtul saab juba edasi kihutada.
Õhtul leidsime tänavate vahelt ühe söögikoha, millel oli austraalia maik juures, vaatamata sellele, et teenindajad olid kohalikud. Rõõmuks meile olid ,arvatavasti austraallasest omaniku poolt, ka õlled soodsaks tehtud. Vietnami populaarseim õlu nimega Tiiger, maksis kõigest 10 000 dongi ja lisaks sellele oli lausa suur pudel (poes maksab poole väiksem sama hinna). Koht nimega Geko oli küll pisike,aga hubane ning rahvast paistis jätkuvat.
Hotellist pidime lahkuma järgmisel päeval alles kell 12.00 ning meile sobis see suurepäraselt kuna rong pidi sõitma hakkama alles kell 19.00. Enne kui rongi saime, olime suutnud oma hiiglaslike seljakottidega veel natuke ringi tiirutada ja otsida muuseume ja katedraale. Käisime ühes soovitatumas muuseumis, mis oli endine vangla sõja ajal ning hoidis poliitvange. Kongid olid täidetud inimkujudega ning giljotiin oli endiselt seal samas kohas, kus oma hiilgeaegadel. Vaatamata turistivoolule, oli säilinud see õud ning ängistus nendesse pisikestesse pimedatesse kongidesse.
Rongijaam oli vana ja kulunud, üpris kõle. Rongile sai umbes 1 tund enne selle lahkumist. Kindlasti me ei oodanud seda, et peame oma asjadega üle raudteede liikuma, et rongile saada, aga siis tuli üks tore mees naeratades ja pakkus lahkelt abi rongi leidmisel. Inglise keel oli äärmiselt kasin ent korralike riiete järgi oletasime, et tegemist võib olla näiteks piletikontrollijaga. Ta leidis meie rongi ja leidis ka vaguni, siis hakkas asi juba kahtlaseks minema kui ta ka istekohad kätte juhatas, mis olid ju piletil inglise keeles selgesõnaliselt, pigem siiski numbriliselt, kirjas. Jõudsime asjad  peakohale sättida, tema naeratuse saatel loomulikult, kuniks ta siis ennast 2 dollari väärilseks pidas. Algul ajab vihale, et iga köhatuse eest küsivad nad müstilisi summasid ainult seetõttu, et sa oled heledanahkne ning sa ei ole kolmandast maailmast pärit. Neid ei huvita kuidas sa raha teenid, pigem on nad arvamusel, et see tuleb meile taevast või puuotsast. Alles eelneval päeval olid kaks tüdrukut meid tänaval tüütama tulnud pakkudes pildistamisvõimalust riisimütsides ning korvidega, mida õlal kannavad. Ma veel jõudsin hõigata Tanelile, et usu, nad hakkavad kohe raha küsima ja nii ka oli,pakkusid oma banaane kuna neil olevat korvid nii rasked. Sel korral tegin südame külmaks ja ütlesin, et kuna nad ei andnud meile valiku võimalust ( korv oli juba õlal enne kui ma jõudsin tüdrukuid õieti näha), siis ei huvita meid ka teie raske korv. Tegid seal oma kurba/kurja nägu ning tahtsid, et kustutaksime siis pildid ära. Kahjuks on need pildid nüüdseks ka netti üles laetud. Tagasi selle rongimehe juurde tulles, pakkusin talle Austraalia kahe dollarist, kuna dongides ega dollarites peent raha polnud. Mees ei uskunud oma silmi, naeris ja naeris raha üle. Püüdsime siis seletada, et ta saab ka seda vahetada ja kui ei taha, siis ei saa üldse midagi. Mõtlikult uurides püüdis ta aru saada, mis raha see küll olla võiks ja kas ta ka kunagi seda kusagil kellelegi millegi hoopis muu pähe määrida saab. Raske otsus võeti vastu ja meie jäime 2taala võrra vaesemaks.
Rongis valisime siis kõige odavama vaguni, kus on kitsad puupingid kahele, pidime istuma kahe noore poisi vastu, sest rong oli rahvast paksult täis. Juba tuli ka teenindaja, kes pakkus oma tuba magamiseks kuna sõidame ju terve öö. Ütlesime talle kohe, et asi jääb katki, meil pole sentigi hinge taga. Tema tegi kahtlaselt üleoleva näo ja lahkus. Vedas, see läks kiiresti!
Rong hakkas liikuma, algul vaatasime põnevusega võretatud aknast välja ent siis ajasid kõikide toidu lõhnad ka meid näljaseks. Olime kaasa ostnud võileiva materjali ning arvasime, et oh, meil on küll palju süüa, aga pidime pettuma, sest nii mõnelgi kaasreisijal oli seda kordi rohkem.  Kõhud täis, meel parem, otsustasime välja võtta ipadi,et filmi vaadata. Otsustasime multika kasuks. Juba mingi aeg vaadatud, avastasime enda ümbert lapsi ja nende vanemaid, kes samuti olid ühinenud vaatamisega. Ega polekski kahju olud, aga ruumi istet pakkuda polnud ka parimal juhul, niiet peale 20 minutit väsisid vaatajad ning lahkusid. Filmi lõppedes nägime, et peatustest enam nii palju rahvast peale ei tulnud ning saime leida tühjad kohad, kus oli ka võimalus jalgu sirutada. Püüdsime vilkuvate tulede saatel õõtsuvas rongis uinuda.

Darwin, Singapur, Vietnam ehk reis reisi ajal.

Lugu algab Darwini lennujaamasti, kuhu meid lahked eestlased kohale sõidutasid. Jõudsime pea poolteist tundi varem, kuid siiski pidime end pika rea lõppu sokutama. Ootamine venis, sest peas käis mõte, nagu tavaliselt, et mis siis saab, kui midagi on valesti. Lõpuks leti äärde jõudes selgusid pakkide lisakilod ning puudulik pilet vietnamist välja, mille tõttu nad ei saa meid sinna üleüldse lubada. Pakkusime kõiki teisi broneeringuid ning lennupileteid mis küll ei vii välja Vietnamist, küll aga Taist. Asi lahenes sellega, et kottidelt eemaldasime ühed töösaapad ning portsu raamatuid ningmeie lennupiletid Taist tagasi koju piisav tõendus riigist lahkumisest.peale väikest paanitsemist ja ootamist saime lennukile.
 4,5 tundi lendamist ning jõudsime Singapuri. Õigemini selle tohutusse lennujaama, kus pidime järgmist lendu ootama 12 tundi. Kohe asusime nälga kustutama esimeses toiduputkas, kust saime endale oma küsitud tundmatu toidu: rohelise magusa riisiga, vürtsika kana, äärmiselt vürtsika kastme ning kalatükikesega. Ütleme nii, et õhtul kell 10 on see liig, aga peale pikemat istumist sai ka see söödud. Kõht täis,meel päris hea, leidsime nurga kuhu magama sättida ( ja lausa mugavasse tugitooli). Hommikul sai Imetletud kõiki poode, eriti neid magusa osakondi, mis nii maitsvad tundusid (Nb! Seal oli Geishat). Enne veel kui lennukile astusime lasime teha ühed jalamassaažid mingi aparaadi poolt. Kuna pagas oli juba teel Hanoisse, ei pidanud millegi pärast uuesti muretsema, lend võis alata.
 Kohaliku aja järgi kell 14.20 maandusime Hanoi lennujaama. Juba kaugelt võis näha, et siin pole asjad nii kuidas me harjunud oleme. Lennujaam mitte ainukt ei näinud vana välja vaid lõhnas raskelt selle järgi, ilusatest poodidest polnud jälgegi. Kohe kasseeriti lisaraha, 25 usd, viisale, mille eelnevalt juba neti teel ära tegime. Veel üks tempel passi ni g olime vabad pääsemaks oma pagasi juurde. Õnnelikuna nägime, et kõik oli alles, ka see mis külgedele rihmade/paeltega kinni seotud.
Samm lennujaamast välja ja...kaos, taksojuhid tormavad ja tirivad sind,et ikka nende taksosse siseneksid. Asjad toimusid nii kiiresti, et ei jõudnudki eriti jälgida takso nimesid, mille olin usaldatavuse tõttu üles kirjutanud. Astusime airport taxisse. Teadsin, et lennujaamast linna kusagil 35 km ning ei hakanud muretsema, et sõit pikalt keatis, küll aga muretsesime sõidustiili pärast. Kui keegi tahtis sõitis ta vastassuunas või pööras kuidas ja kus tahtis, taksojuht aga põikles kõikidest ohtlikest olukordadest mööda. Jõudes juba vanalinna, kus meie hotell pidi asuma, jäi takso seisma hoopis teise hotelli ees, kus sisse hüppas noormes, kes hakkas meid kuhugi mujale sokutama kuna neil olevat mitu hotelli siin ümbruskonnas. Segaduses vaatasime talle otsa ja püüdsime aru saada kuhu ta meid viia tahab. Kui aga näitasime paberit kus kirjas meie hotelli aadress, ehmus ta ja palus vabandust ning lahkus autost. Samal ajal oli takso loomulikult edasi liikunud sinna kuhu noormees oli ta kiiresti enne autosse istumist juhatanud. Nii tuli meil see väike põige ise kinni maksta, 20 usd. Mõistsime, et meie vaidlusest poleks seal umbkeelsel taksojuhil eriti asja olnud.
Hotell (Royal Hotel 2.) ei näinud välja midagi sellist, mida me bookides nägime (agoda. Com). Kuhu olid kadunud need suured aknad ja ilus sissekäik? Kitsas ja pisikeses fuajees võttis meid vastu pikaküüneline (väga pikad kaunistatud küüned)kohalik mees, kes kahtles meie broneeringu õigsuses, nimelt olime meie teinud selle kolmeks ööks, tema sõnul vaid kaheks. Peale pikemat selgitamist lubas ta meil jääda nii kauaks kui me tegelikult reaalselt maksime. Ka oma passid pidime valvelauda jätma, millele nõudsin ma selgitust, kuid järele ta ei andnud ning lubas et võin need vajadusel enda kätte saada. Aitas sellest jamast, läksime hotellituppa, mis loomulikult ei vastanud piltidele : aken oli pisikene ühes nurgas ning avanes vastu teist maja, pärani seda ei saagi vist teha, voodi oli piisavalt kõva, et kõhulihaseid seal peal teha ning kapp nägi välja nagu Narnia lugudest, wc kaunistas kusagilt laste ajakirjast välja lõigatud kutsu ning plätud olid küll algselt olnud valget värvi ent nüüd olid neid kaunistamas mustus ja karvakesed (püüame ahvatlustele vaatamata neid mitte jalga panna). Aga kuna me pidime vara arkama järgmisel päeval, siis lihtsalt vajusime magama.
Hommikul kell 7.00 äratus, et jõuda kell 8.00 tulevale bussile. Nimelt bookisime juba neti teel ühe päevase reisi Hanoist Halong Baysse, mille hinda kuulus bussisõit punktist a punkti b, otse hotelli ees, merereis, lõunasöök, koopakülastus ja tagasisõit.  Enne bussile minekut saime proovida hotellipoolset hommikusööki, mis oli üllatavalt maitsev ing koosnes praetud munadest, röstsaiast, nuudlisupist, puuviljadest ning kohvist/teest. Ning peale seda, nii uskumatu kui see ka pole, vaatamata liiklusele, jõuti meile järgi kell 8. Pisike marsa topiti turiste täis (käisime hotellist hotelli, me olime lihtsalt ühed esimesed) ning ligi 3 tunnine sõit Halong Baysse sai alguse. Loomulikult oli liiklus nii jube nagu eelmisel päeval, kohati lausa katastroofiline. Bussijuhile paistis kõik lihtne ning isegi oli aega telefoniga rääkida samal ajal vastasteepoolel sõites, isegi vastutulevad autod ja rollerid teda ei heidutanud. Good for him! Ülejäänud rahvas oli bussis väga hirmunud nägudega ning jälgisid teed juhi asemel. See selleks, vahepeal lubati meil ka puhata pool tundi ligi poolel teel kusagil suuremas suveniiripoes, kus sai käia nii wc's kui hankida süüa. Sõit jätkus ning paari tunni pärast olimegi jõudnud linna nimega Halong Bay, mis suutis üllata oma kendusega, just nimelt Hanoiga võrreldes mis nägi välja kohutav oma lagunenud kitsaste majade, prügi ning tohutu rahvamassiga ( ühel ruutmeetril elab 82 inimest).
Buss peatus sadamas, kust giid meiele piletid ostis ning praami peale juhatas. Alumine korrus oli kohviku osa umbes 10 lauaga, kuhu võis mahtuda 4-6inimest. Oligi kohe lõuna aeg, kus lauale jaotati riisi, hautatud juurvilju koos kalmaari, hautatud lehtsalatit, küpsetatud kala, karpe, krevette , soja ning magustoiduks arbuusi. Toit oli imehea ja värske, kuigi pulkadega riisi söömine pole nalja asi, sai ka sellega hakkama. Kui söök nauditud, sai trepist üles ronida ning pildistama hakata nii neid udust paistvaid kaljulikke saari kui kalameeste külasid ( nimelt elas nii mõnigi kalamees suurel parvel, kuhu ehitatud katusealune ning mille kõrval väiksem paat. Näha oli nii värskelt kuivama pandud pesu ning paatides ringi aerutavaid riisimütsidega kaluried). Järgmisel hetkel pargiti meid ühe saare juurde, kus asus tohutult suur koobas, kus sai ka sees uudistamas käidud ning ka kõrval koobast uuritud. Igal erilisema kujuga kivil oli oma lugu, kogu koobas oligi justkuinsuur jutustus nii armastusest, rõõmust ja ilust, sõjast ning näljast. Jutte pajatas meie noor giid, kelle inglise keelne sõnavara oli küll olemas ent hääldus andis kõvasti soovida, kuid hea keskendumise juures andis ka sellest läbi murda. Küll tal om aega seda parandada.
Kokku kestis reis koos sõiduga pea 12 tundi ning sai näha nii kaunist loodust kui šokeerivat linnapilti ja loomulikult nautida seda nii tunnustatud Vietnami toitu.

Kodu

Aeg on lausa kihutanudl, mis muidugi on hea, sest paari nädala pärast pakime oma asjad (püüame müüa üleliigse) ning lendame Vietnami, kust seikleme veel Cambodźasse ning kõik kulmineerub Tais, täpsemalt Ko Lantal, kus näeme oma emasid. See tundub põnev, rõõmustav ja hea vaheldus tööle, üldse siinsele elule, aga ometi on tunne nagu lahkuks oma kodust. Uskumatul kombel on Sabine tänava korter eriti armsaks muutunud. Juba idee, et tuled töölt KOJU on hea, saad telekat vaadata millal tahad, köögis valitseb alati puhtus ning supled soojas basseinivees, mis praeguse kuumaga on parim lahendus. Kui kõigile teistele tundub see täiesti loomulik, et tullakse koju, siis need, kes elavad hosteli elu ja sellest millalgi ära tüdinevad, saavad sellest vahest aru. 

Täna saime müüdud oma parima seltsilise siinses elus, nimelt oma Hyundai Sonata, kes tublisti vastu pidas ning meid kunagi hätta ei jätnud. Selle sai 17 aastane poiss, kes arvatavasti peagi hävitab selle, nagu ma ta vanemate jutust kokkuvõtlikult järeldada võisin (poisi eelmine sõiduk sai raskelt vigastada). Aga no see pole meie mure. Nüüd asendavad autot rattad, millega juba nädalakese ka tööl oleme käinud. Iga päev 7,5 km sinna ja samapalju tagasi. Kurta pole peale palavuse midagi, kuid tänu sellele kalorid kaovad mühinal. Tuleb kiita ka Darwini rattateede olemasolu, mis teevad sõidu ohutuks ning nauditavaks, eriti just need mereäärsed teerajad.
Kui nüüd mõelda, et kas peaks kokku valetama maad ja ilmad meie põnevast elust siin, siis otsustasin siiski ausaks jääda ning öelda, et elame täiesti tavaliselt hommikul ärgates, tööle minnes, koju tulles, trenni tehes ning siis magama minnes. Päevad mööduvad kiiresti ja ruttiinselt, muidugi on oma säravamaid ja vähem meeldejäävamaid päevi ent üldjoontes võib siiski öelda, et elame nii nagu oleks kõik juba ammusest ajast täpselt nõnda olnud. Isegi nädalavahetused on rahulikud, sest Tanelil on tihti öötööd, seega õhtuti oleme kindlasti kodused ja pubiringidest pole juttugi. Aga päeval püüame nautida ilusat ilma ja naeratavaid nägusid. Tänagi tegime jalutuskäigu linnas ja külastasime kõiki suveniiripoode, mis võttis aega tunde, aga peaaegu täitis meie eesmärgi saada kingitusi. 

Kusjuures on tööl isegi täitsa tore ning olen hakanud ajapikku aru saama, mis täpselt seal toimub.Nüüd tunduvad ülesanded lihtsad ning loogilised ning tundub, et minu tööga ollakse rahul, mis teeb iseenesest juba tööl käimise meeldivaks.Suurimaks saavutuseks oli Darwin BoatShow, kus sai paate puhastada ja poleerida nii, et seda nägu. Tanelit soositakse ka kuna ta oli üks vähestest, kes sai püsima jääda ka siis kui algas vaiksem hooaeg ning enamus pidid lahkuma. eile on see suurepärane uudis, sest nii ei pea uue töökoha mõtteid veel mõlgutama (tobe oleks ju olnud kuu enne reisi lihtsalt ka koju passima jääda). 

Vabaaega sisutame veel ka rohkete kinokülastustega, ostsime isegi kuldkaardi, et kaks piletit ühe hinnaga saada. Kuid meie üllatuseks eelmisel nädalal tuli välja, et reegleid muudeti ning see ei kehti enam nädalavahetustel ja suur vahe on kas sa maksad 22 või 44 taala. Aga no tuleb viimast võtta ja mõnel nädalasisesel õhtul siiski filmielamus saada, lootes, et reegleid jälle ei muudeta.
Mingil ajal käisime ka Litchfieldi Rahvuspargis, mis on küll üpris suur, aga siis Kakadule pidi kõvasti alla jääma (see rahvuspark on Belgia suurune). Saime näha termiitide tohutid kindlusi ning suuremaid ja väiksemaid koski, mille all ise ka ujusime. Silt ujumiskohas väitis, et mageveekrokod on seal alati ent soolavee omad tulevad ainult vihmaperioodil. Kuigi teades, et seal on hetkel vaid pisikesed ja üsna kahjutud krokodillild, siis tundus see siiski päris vastik kui mõni selline peaks jalgu silitma. Aga pidime oma tohutule "peame kose all ujumas käima" tahtmisele alla andma ning hirmu (ja seda polnud lihtne teha, kuna veepõhi oli mädanenud puidust tumenenud, ning iga oks meenutas mingit looma) ületama. Saime hakkama!

Nüüd on jäänud vaid vähesed kohustused enne kui lahkume, uued üürnikud leida, asjad pakkida, paberitoimetust teha ja saabki puhata ja emmesid näha!

Ärgem unustagem oma vanavanemaid homme :)