Puhkus

Laupäeva hommikul oli aeg lahkuda Vernon Valleyst ning Albany poole teele asuda.Tegime edale kaasa võileivad ning võtsime ka mõned konservid peetide, makaronide, ananasside ning ubadega. Olime üsna kindlad, et boss ei pahanda, kuna neid oli tal ikka kastide viisi.Kahjuks pidime lahkuma head aega ütlemata kuna kõik olid kuhugi põllupeale kadunud selleks ajaks. Mina aga sain viimase sõidu Newdegate maanteeni teha. Lootes rahulikku sõitu pidin pettuma kuna kari känguruid otsustas autoteele joosta ning meie sõiduki tervise ohtu seada. Tohutud loomad olid nii ees kui küljepeal, mina paanikas. Kihutasime siiski õnnelikult ja tervelt neist mööda. Puhkus oleks peaaegu untsu läinud.
Tee Albanysse oli esialgu üsna igav-sirge ning mõlemal pool vaid viljapõllud. Ühel hetkel ilmusi silmapiirile tumesinised kogud. Esiti pidasime neid äikesepilvedeks, aga mida lähmele jõudsime, seda kindlamaks sai, et tegemist oli suurte mägedega.Kahjuks polnud meil aega neid lähedalt mööda sõites pikalt imetleda, sest pidime jõudma panka, et oma tśekk pangas sularahaks vahetada. Laupäeval pannakse pangad juba varakult kinni, kuid lootsime, et mitte enne 13.00, kuid igaksjuhuks tahtsime varem kohale jõuda. Albanysse jõudes nägimegi kohe panka, mida vaja külastada. Parkisime auto kell 12.09 ja jõudsime ukse ette 2 minutit hiljem ning mida me näeme, pank suleti 11 minutit tagasi. See tähendas esmaspäevani ootamist rahata. Õnneks oli meil süüa, auto ning telk ja magamiskotid. Läksime siiski nukratena Emu randa ning vaatamata kõigele ilusale vaevas meid ööbimismure. Meil oli aga turistiraamat, kus kõikvõimalikud infopunktide telefoninumbrid. Helistasimegi ja saime teada, et 20 minutit väljaspool linna asub tasuta telkimisplats.
Väikese otsimise ja teeküsimise peale leitsime koha nimega Cousi Corner, ookeani ääres, 10 sammu randa ning täis erinevaid telke ja karavane. Pakkisimegi oma asjad seal lahti ning läksime randa uudistama. Imeilus - mäed ühelpool, helesinine meri ning valge liiv. Mida veel tahta? Kohe saime aru, et siia me vaid kaheks ööks ei jää.
Esimene öö oli täitsa mõnus, kuid teisel ööl hakkas vihma sadama ning pidime autosse kolima kuna odav telk polnud vihma jaoks mõeldud.Esmaspäeva hommikul suundusime kohe linna, et pangas käia ning matkavarustust osta. Tśekkide süsteem on üsna tüütu, sularaha saab ühest ja kaardile panna teises pangas. Mõtlesime, et jalutame läbi linna, et sulara kõigepealt kätte saada. Üllatus oli suur kui pika maa maha kõndides saime teada, et tśekil polnud täispikk allkiri ning peame teises pangas, mis asub kesklinnas, oma raha kontole panema. Olime pettunud. Kuid õnneks oli ühe eelneva tśeki raha meile kontole kandunud ning saime rahus neljapäeva oodata, seal samas hipimaailmas koos varastava sisaliku ning hiiglasliku närilisega, kes meid iga öö külastasid. Kartsime, et mõni ehk närib meie uue telgi katki, aga nii siiski ei läinud.Nii mõnulesimegi neljapäevani oma kummimatratsil telgis, küpsetasime süüa gaasipliidil ning nautisime hommikukohvi. Mingil päeval käisime ka turiste mängimas ning avastasime kaunid looduskohad nagu Blowholes ning looduslik sild. Ledsime ka vaalamaailma, kus olid sinivaala skelett ning rohkelt informatsiooni vaalapüügist. Igati väärt külastamist.
Päevad möödusid hämmastavalt kiiresti ning jõulud lähenesid veel kiiremini. Järgmiseks peatuskohaks oli Denmark, mis asub ALbanyst 50 km kaugusel. Maandusime ühte telkimisplatsile, mille hinna sees oli nii minigolf, tennise mängimis võimalus, köök, duśśiruumid ja BBQ alad.Koht on suur ning kena ja tegevust igale maitsele. Nii ei näinudki me vajadust kuhugi mujale minna ning võtsime kohe 2 ööd, et edasisõitu planeerida. Öösiti külastavaid meid kängurud. Nende julgus on kadestamisväärne, kõigest paari meetri kaugusel meie autost on perekond, kes naudivad õhtusööki-muru ( võib-olla ka neid koledaid seeni, mida leidub siin rohkelt), Meie aga püüame neid mitte häirida (ei tahaks kaklust, või et mõni otsustaks telki lammutama tulla) ega ka end neist.
Homme hommikul ärkame vara, et oma teekonda mööda rannikuäärt jätkata ja uusi põnevaid kohti leida ning ehk ka jõuluõhtut nautida. Inimesed püüavad siin igati oma jõulutunnet üleval hoida ja ning kasutavad selleks kõikvõimalike valgusteid ja jõulukujukesi, ometi tundub see üsna totter, justkui need oleks eelmisest jõulust ikka veel suveks autode külge jäänud. Kuid siiski...

Häid jõule !

Good bye to wankers and croakers

Nii uskumatu kui see ka pole, pöördus Tanel üleeile minupoole jutuga, et töö lõppeb juba laupäeval. Mina ei suutnud oma kõrvu uskuda. Miks juba? Aga halvad ilmad ei lase viljal kuivada ning muid töid pole siin farmis peale mehhaaniku kellelgi teha. Mina siis arvasin, et laupäev on viimane päev kokkamiseks, aga täna tuli hoopis välja, et homme saame minema sõita. Boss tuli oma kalkulaatori ja paberitega kööki ning hakkas meie töötunde märkima ning tśekke välja kirjutama. Tśeki süsteem on kohutav, meie 500 taala, mille juba ammu postkontoris  palusime oma arvele kanda, pole ikka veel arvele üle kandunud. Seega tegi Scot uue, aga sel korral sularaha väljavõtmiseks, aga homme on laupäev ja sellele järgneb pühapäev, need on "pangad on suletud" päevad, seega peame esmaspäevani ootama ning ülejäänud raha peaks! tulema paari-kolme päevaga, aga ma siiralt kahtlen selles.
Täna siis hakkasime kiiruga pakkima, et homme hommikul Albanysse sõitu alustada. Viimane aeg ka tasuta pesu pesemiseks, seda oleme täna teinud juba 3 pesumasinatäit, ikka mõnuga. Üritamegi kõigest viimast võtta, sest Tanel ei pea täna enam midagi tegema, mina siiski koristan ja teen süüa, kõik tuleb läikima lüüa. Loomulikult täitsime ka auto bensiiniga, siis kui bossi läheduses polnud. Tal on siin seda piisavalt, ei pane tähele, et me oleme oma paagid täitnud.
Meie viimased päevad on olnud üsna rahulikud, väljaarvatud õhtu, mil bossi polnud meiega ning Daniel, mina, Tanel ja Brian otsustasime õlut juua rahus ja vaikuses, ilma Scotita. Temata on õhkkond kuidagi pingevabam.(Tanel eriti ei seedi ka bossi tema üleoleva käitumise ning kamandamise tõttu.) Tegelikult Daniel ja Brian jõudsid juba pubis käia ning olid korralikult joogised, meie aga mõtlesime, et aks õlle ei tee miskit, aga hiljem läks asi ülekäte ning hommikul sai isegi peavaluga ärgata üle pika-pika aja.Tõesti oli tore õhtu.
Ühel õhtul, paar päeva tagasi, oli kõik rahulik, küll kergelt pilvine, aga ei midagi tähelepanuväärset. Sel samal öösel ärkasime üles meeletu äikese, tuule, vihma ning ragistamise peale. Torm oli kohutav, kergelt öeldes. Äikese ja müristamise vahel polnud sekunditki, kõik välkus ja paukus. Kui muidu see eriti ei kõiguta, siis sel ööl hakkas lausa hirmus, sest tundus, et majaonn, kus ööbime, sel korral küll vastu ei pea. Aga võta näpust, ei teinud ka meeletu maruga teist nägugi.
Nüüd siis veel viimased kokkupakkimised, koristamised, söögitegemine ning magama, et homme värskelt Austraalia seiklusi nautida.
Teile aga kõike ilusat ja mõnusat.

Suvi

Esimesel detsembril algas ametlik suvi, vähemalt nii väidab wikipedia ent nad ise ei paista sellest midagi teadvat. Tuleb usaldada netti. Kuid vaatamata aastaajale on ilmad üpris kahtlased, suur kuumus esineb vaid mõnel päeval. Nii mõnigi ööpäev on möödunud välgu ja tugeva tuule, vahel ka vihma saatel. Kõige hämmastavam ongi see, et kui on ikka äikesetormi hoiatus, siis see ikka tuleb ning kestab pikalt. Sellepärast ollaksegi õige ilmaga tööl võimalikult kaua, sest neid polegi nii tihti nagu arvata oli. Kuna Tanelil puudub konditsioneer, siis peab ta soojema päeva korral korralikult traktoris higistama, mina valmistan aga jääkuubikuid.
Mõne päeva oleme ka vabaks saanud, õigemini mehed, sest mina pean endiselt süüa tegema. Siis oleme kas lihtsalt lebotanud või linnas käinud, juuakse palju õlut. Käisime ka Wave Rocki vaatamas, mis asub siit umbes 60 km kaugusel Haydenis. Vaatepilt oli imeilus, kuid kärbsed rikkusid kogu mõnu kuna ronivad nii ninna kui suhu. Pileti hind sinna oli  7 taala, kulutasime ka meenele, et oleme seal käinud. Otsustasime kõikjalt turistikohtadest endale kuldmündi koha sümboli graveeringuga saada, et hiljem mõnus meenutada oleks. Tegime ka tüüpilisi surfamispilte, mida arvatavasti iga külastaja seal on teinud. Tagasi teel koju eksisime ära, aga see oli igati väärt kuna nägime väikest emu teeääres seismas. Ootas pikalt kuni tema kõrvale jõudsime, mina krahmasin kiiruga kaamera et pilti teha ent tema juba lippas minema, endal jalad risti-rästi käimas. Õnneks jäädvustasin ta taguosa.
Siin oleme veel 2 nädalat. Ootame põnevusega tsivilisatsiooni saamist, kuna eraldatuse tunne on juba ära tüüdanud ning ka väike väsimus peale tulnud. Loodetavasti saab jõulud Albanys veeta, näiteks telkides kusagil mõnusas kohas. Kuuldavasti pidi see imeilus olema ning kuluks ära paar rannapäeva, sest siin pole kusagil võimalust ujuda kui just soolajärve kujutletavat ujumist tegema minna.
Tormidest veel nii palju, et kui äike on siis see majake kus me elame väriseb meeletult ning vihmaga ujutuvad ka kõik teed üle, niiet Newdegati sõitmiseks oleks vaja suurt autot, bossil muidugi on, aga meie auto upuks kohe esimesse loiku ära.
Tannu sünnipäev, mis oli 2. detsembril, lootsime vaba päeva ent oli täpselt õige ilm töö tegemiseks, niiet tanel jõudis koju hilja, maitses oma  Vana Tallinnat ning ronis magama. Eks Perthis tuleb tasa teha. Kuid vaatamata sellele sai ta mõnusalt õnnitlusi, mis ta tuju palju paremaks tegi.
Minul aga hakkab varsti taas suurpuhastus, et enne kui kõik minema lähevad, külmikud ja kapid ilusti läikivad oleksid . Kui mina siia tulin olid mittetöötavasse sügavkülma paar pitsat jäetud ning need nägid välja oivalised, sellepärast tuleb KÕIK ikka eemaldada, et keegi sellist üllatust eest ei leiaks, kes iganes siia külvamisperioodil süüa tegema tuleb.
 Kokkuvõtlikult on meil ikka kõik samamoodi nagu oli, päevad mööduvad märkamatult nädalast nädalasse. Üksluine küll, aga teame, et hea kogemuse saamiseks ning ka raha kokkuihoiuks, kuna elamise ja söögi eest pead vaevama ei pea.

Teile aga kõike ilusat, kuulsin, et kes said, said kaardid kätte (juba!:D) . Meeldivat jõulukuud, ehk tuleb ka lumi maha ja läheb vähe mõnusamaks;)

Kerr Road 265, Newdegate 6355, Western Australia

Päevad mööduvad üsna kiiresti ning oleme harjunud juba kogu selle ümbruse ja tööga. Tanelil on vast kõige huvitavam kuna saab pea kõiges aidata teisi, aga siiski siht on põllule saada. Praegu on asjad nii kaugel, et peaksid juba teisipäev või kolmapäev traktoritele istuma. Paratamatult kõik viivitub kuna masinad ei saa kunagi ideaalselt korda.
Mina istun terved päevad üksinda, praegu nad käivad ikka vahepeal läbi ja vähemlt söövad lõunatki, kuid ka see muutub kohe, sest kui nad sõitma hakkavad, teen mina neile lõuna kaasa ja kõik..rohkem neid ööni ei näe. Õhtusöögi teen valmis ja nad saavad seda ise soojendada kuna keegi ei tea kunagi millal miski lõppeb. Praegu oli mul muidugi seltsiline paar päeva. Nagu kusagil juba mainitud siis roosa-lilla printsess, bossi tütar, kes on hüperenergiline ja kummalise, vahest isegi hirmutava, fantaasiaga.Ei taha küll kedagi süüdistada, aga kusagil on kasvatuses puudujääk, kuigi ema on ju kodune...Tüdruk May on iseenesest vahepeal tore, aga jah, kes jaksab kannatada last, kes kiljub ja jookseb ja hüppab enamus päevast ning mis kõige olulisem, võtab sinu juttu kui tuulevilinat-eirab täielikult. Nii saingi mina kuulda jutte mustadest elukatest punaste silmade ning küünistega, kes pidevalt seisavad kusagil ning oma nime tuhandeid kordi päevas...
Tanel liigub ringi  pidevalt nagu murjam, mootoriõli ja tolmu vahelt on teda lausa raske ära tunda. Tema sai sellest plikast eemale hoida, kuigi paratamatult tõmbab ta pisikesi ligi. Huvitav miks?
Ilmad lähevad juba soojemaks, kuigi tuulised ja pilvised. Mõni päev on kõrvetavalt kuum, vaesed mehed, kes mõnel  sellisel ajal peavad õues töötama.Toas läheb ainult väga kuumaga soojaks, ülejäänud aja peab ringi käima kampsunis, nii imelik kui see ka pole.
Loodus läheb aina kollasemaks, sisalikud paksemaks, õnneks ämblikke toas enam pole tänu mingile pritsile mida akende ning uste ümbrusesse saab lasta. Niiet üksi olles kuulan juba jõululaule, naeran nende jõulukuuse üle (traadist mingi puud meenutav sädelev asi) ja loodan, et post üle mere kiiresti liiguks.
Ja jõulutunde tekitame keset suve on üpris keeruline, peaks mainima!
Soojust!

Newdegate ehk koht, kus tunned end kui üksikul saarel.

Lausa esimese korraga saime töö Aussijobist. Vaja oli paari, kes abistaks farmis, poiss traktoritel ning tüdruk teeks süüa ning koristaks. Teadsime, et töö on mittekusagil, aga et isegi levi ning lähiümbruses inimesi pole, ei osanud me küll oodata. Asume Newdegatis, siia saabumine oli omaette kunst GPS-i ja paberile joonistatud kaardi abil, kus polnud ühtegi tee nimetust.Nii me siis seiklesime mööda tundmatuid teid ligikaudu 5 tundi. Tahtsime käia vaatamas ka Wave Rocki, mis jäi teepeale, aga kuna meil polnud sula, peame tagasiteel sealt läbi astuma, sest isegi kivi keset tühermaad maksab.
Niisis, mina koristan. Maja on paras peldik nind tööpuuduse pärast muretsema ei pea. Ega siin enne mind vist küll keegi koristanud pole. Tanel on abikäsi traktori remontimisel ja ehk saab mingipäev sinna ka istuda.
Vahepeal ei saanud tööd teha kuna silma jäid tumedad pilved, mida kindlasti tuli pildistada. Järgmisel hetkel jooksis Tanel, et auto turvalisemasse kohta parkida, sest lubas korralikku tormi. Seisin vaid hetke veel ning kuulsin kuidas tuul undas kaugemal ent minu juures ei liikunud okski, järgmisel hetkel kõikusid puud nii jubedalt, et tuli sisse ära minna.Müristas, aga äikest ei näinud (tavaliselt on vastupidi). Toas tundsin kuidas see uberik end iilidest mõjutda laseb...kohe hakkas ka paduvihm. Koristamine on keelatud sellel ajal kui äkesetorm on, vett ei tohi puutuda, tuleb vaikselt oodata kuni mööda läheb, kuna maa on väga metallirohke ning isegi väga kaugelt lööv äike võib äärmiselt kiiresti sisnuni jõuda.
Metsik loodus, ilmad muutuvad kuumast tormiks ja vastupidi...Toas pean terve päev üksi olema ning ainsateks seltsilisteks  kärbsed ja pirakad ämblikud, kes pelgalt oma olemisega kerge külmajudina tekitavad.
Aga töö on üpris mõnus, kuna koristan millal tahan, siinsed inimesed on üpris ükskõiksed ning ei kiirusta tööga. Mina saan aga muusika valjuks panna ning mopiga mööda põrandaid libistada, samal ajal kui mehed traktoreid putitavad. Kummaline on see, et tolmuimeja siin küll au sees pole, boss pole seda kordagi kasutanud. Vanamoelisus?
Igatahes tekib siin rutiin ning püüame mingi aeg vastu pidada, eeldatavalt detsembrini, siis saab vähe raha ka kõrvale panna, sest elamine ja söök on tööandja poolt ning põllupeal on raske raha kulutada.
Kallid!

Chardonnay

Meie päevad viinamarjakasvatuses olid pikad ja väsitavad (sellepärast peaksidki kõik veiniarmastajad seda kordki proovima, et aru saada, miks kallis vein mõtekam on), kuid see ei tähendanud, et nädalavahetused ei oleks võinud imelised olla. Loomulikult on siin asjad selged, ilm on ilus nädalavahetustel ning tööpäevadel pilvine, et oleks parem orjata. Reedel peale tööd ostsime pundipeale suure kasti õlut ning jäime ootama BBQ pidu, mis hostel külalistele välja tegi, kuna paar päeva polnud kuuma vett. Grilliti, söödi salatit ning joodi mõõdukalt õlut, taustaks hea muusika. Mida veel ühelt soojalt reedeõhtult soovida kui seljataga väsitav tööpäev.
Väikese peo tõttu ei saanud ka laupäeva raisku lasta. Taneli ja Jakubi boss oli rääkinud kohtadest, mida lausa peab siinolles külastama. Nii otsustasimegi minna vaalu vaatama kuna praegu on hooaega, kus nad liiguvad põhjast lõunaookeani ja mööduvad rannikust väga lähedalt. Me mugavad lootsime, et saame vaateplatvormini autoga, aga selleks tuli läbida mitme km pikkune matk. Vaalu nägime, kuid pildistada ei andnud, sest pildile jäid vaid väikesed täpid. Aga hoopis vedas, et nägime merelõvisid, kes päikesepaistel mõnulesid.
Pühapäeval külastasme ka Busseltoni randa ning 2 km pikkust muuli. Vaade oli imeilus, ülikuum ilm ning lained suured. Kohtasime ka paari eestlast, kellega paar sõna vahetasime...tuleb tõdeda et maailm on siiski liiga väike, sest kõik satuvad ikka ühte ja samasse kohta. Nii saabus ka Martin samasse hostelisse Dunsboroughs ja lausa samale töökohale.
Ja loomulikult möödus töönädal nagu tavaliselt...hommikust õhtusse üks ja see sama, võrsete eemaldamine, poistel aga tüvede puhastamine. Kuniks algas uus nädalavahetus ning kõik otsustasime kummikud osta kuna ühel tööpäeval olime saanud läbimärjaks, sest kedagi ei huvitanud, kas sajab või mitte. Nii otsisimegi kummikuid suvehooajal, kus neil ei peaks üldse sadama. Meeste numbrid on ilmselgelt suured mu jaoks, kuid õnneks ühes jalanõupoe laos olid varjatud kummikud. Sain nad isegi 2 taalase soodukaga. Kõige parem oli see, et nägime kummikuid mis olid 70-100 taalased. Kes on sellist asja enne kuulnud?
Mina, Tanel ja Martin otsustasime, et tööga aitab küll ning lõpetame kolmapäeval, et neljapäeval tagasi Perthi, kuningannale külla minna. Tanelil sai nagunii töö otsa ent me lihtsalt loobusime, sest tükitöö pole ikka parim lahendus. Nii kallistasimegi kõiki neljapäeva hommikul ning sõitsime linna, ainus probleem oli , et me polnud kindlad, kas ühtegi hosteli vaba on kuna kõik on Elizabethi pärast pöördes. Algul läksimegi Rainbow Lodge´i, mis üllatus-üllatus, oli nii hull peldik, et me pidime neile valetama, et leidsime sõbra kelle juures ööbida (telefonis olin neile lubanud, et jääme pikaks ajaks). Õnneks saime City and surfi, mis on küll vähe kallim, aga korralik.
Täna arvasime, et on päev, mil kuninganna annab meile süüa, aga siiski toimub see laupäeval, ent Perth on täis üritusi, kontserte ning etendusi. Ja lausa tasuta. Nii jalutasimegi terve päev ringi, kuulasime kvaliteetset muusikat erinevatest maadest pärit ansablite esituses ning vaatasime mõne hea etenduse, külastasime Austraalia muuseumi ning sõime rämpstoitu. Ja mis saaks olla mõnusam, kui aeg maha võtta, muusikat kuulata, taustal pilvelõhkujad ning loojuv päike....
Peagi Printsess Dianale vastu.
Soojust ja positiivsust!

Surfiparadiis

Pikal ootamisel oli tulemus, me saime tööd Perthist 260 km lõunapool. Reisi ja töökaaslastena olid meie autos veel prantslased-õde ja vend. Teises autos aga kaks sakslast. Kolmapäeva hommikul saime kõik koos kell 8 Beatty Lodge ees kokku ja alustasime sõitu, mis kestis kolm tundi pikki kiirteed. Jõudsime väikesesse linna, mis asub Margaret Riveri ja Bunburi vahel. Esimese asjana nägime, et siinsed rannad on hoopis midagi muud, vastu vaatas hele liiv, ilma vallita liivarand ning helesinine India ookean. Kõik kuuekesi seisime rannas suu ammuli ning imestasime. Ja pealegi mille pärast siis üldse enam viriseda kui postkaardirand on su jalge all.
Hostelis saime õhtul teda, kes kuhu minema peab. Poisid( Tanel ja Jakub) pidid hommikul 45 minutit lõunapoole minema, meie aga 15 ning tööl selgus, et järgmine päev kohe 30 minutit kaugemale kuna omavad mitmeid põlde siin ümbruses.Läksime vara magama, et veel varem ärgata. Töö algab 7.30 nng lõppeb nelja ja poole viie aeg.Reedeti on minul ja prantslastel ning ühel saksatüdrukul päev vaid kella üheni, ent Tanel ja Jakub töötavad endiselt neljani.Ülesanne on siis viinamarjapuid võsudest puhastada, kuna meil on vanad puud siis läheb kaua aega, poistel on hoopis teine ning nende palk on 19 taala tunnis kui meil hoopis 40 senti tükk, mis tähendab rasket rabelemist. Esimene päev ei tajunud keegi mis tegema peab täpselt, sest boss polnud millegagi rahul ent täna oli asi juba parem ent eriti kiiresti see töö nüüd küll ei liigu, enne väsib selg ja käed ära. Aga pole mõtet viriseda, sest tööd on vaid paariks nädalaks ning läheb farmitöö alla, mis on meie jaoks kõige olulisem.
Nüüd jälle ongi see hetk, kus esmaspäevast reedeni viad töötad ning õhtul vara magama...aga laupäev ja pühapäev on vaba, mis tähendab et on võimalus ringi käia ning nautida. Tuleb ka arvestada, et hostelis on need samad iilased ning inglased, kes meiega tööl käivad ning muust ei mõtle kui joomisest, SEST nad on inglased ja iirlased. Asi läheb lärmakaks..

Aussijobs, aussijobs, aussijobs

Oleme veetnud pea neli nädalat Perthis, näinud palju, kuid enamus ajast siiski aussijobis veetnud. Aeg on märkamatult möödunud pidevalt mõeldes vaid töö saaimisele. Esimene nädal oligi mõeldud puhkuseks, teine töö leidmiseks. Käisime iga päev aussijobis, sest seal head tööpakkumised, aga kannatust on vaja kuna eesõigus on aussijoberitel ja neil kes kaua oodanud. Kui nädal oli möödunud saime pakkumise tööle, mis tundus suur unistus- reisid ringi mööda austraaliat, majutus ja bensiin makstakse kinni ning võimalus fotograafiaga tegeleda. Kõik tundus ilus, aga kahtlus oli, et midagi on mäda. Meile öeldi, et ootaksime, sest aussijobs polnud saanud bossi kätte...ootasime kaks ja pool päeva kuniks lõpuks helistati meile ja öeldi, et reedel kell 12 ühes suures mereäärses kaubamajas on proovipäev. Läksimegi sinna kohale, ise põnevuses, et mis nüüd saab. Suure plakatiga väike plats, kus tehti 0-13 aastastest lastest pilti. Meid pandi kohe sinna ümber seisma, öeldi kolm lauset, mida pidime kõigile ütlema : Hey, how old is your kid? (tuleb vastus) We have the ...blabla mingi võistlus ja see oligi kogu töö. Nii tegime tund aega kuniks anti meie kotid tagasi ning öeldi, et helistavad. Millal ja kas üldse, seda me ei teadnud. Halb oli see, et nädalavahetusel pole võimalust tööd saada nii pidimegi Beatty Lodge tagasi kolima ning ootama imet, et äkki esmaspäev annab midagi.
Nädalavahetus venis, aga kuna olime juba nii nördinud tööotsingus, siis mõtlesime, et läheks õige välja. Päeval läksime jalutama ja nägime ühte geipaari kes miilustasid, siis nägime lesbisid...ja siis oli neid meeletult palju. Igal aastal, oktoobri kuus, kogunevad kohalikud geid ja lesbid kesklinna lähedal asuvasse parki, täidavad selle telkide, hea muusika ning vikerkaarevärvidega. Ja uskuge, neid polnud vähe. Terve linn vohas omasooihardajatest ning tundsime end Taneliga lausa ebasobivatena. Kuid oleme ausad, üsna lõbus vaatepilt kuna enamus olid ehtsad prototüübid, mitte ühtegi sellist, keda vaataks: "oh, polekski arvanud"
Õhtul välja minne olime teadlikud, et on palju rahvast, aga et nii palju, seda ei osanud aimata. Iga viimse kui pubi ja klubi järjekorrad tegid mitu tooru tänavate vahel. Meie ootasime kannatlikult järjekorras ning saimegi ühte pubisse kus oli taaskord live bänd väga hea muusikavalikuga. Rahvas oli kirju ning enamjaolt olid need naised, kes nagu viimased alkohoolikud, ringi tallerdasid. Nii mõnigi oli wc-sse pikali kukkunud või kükitas potil ja turvanaine käis uksetaga koputamas. ÕUDNE! Noored naised, te ei tea kui kole see vaatepilt on, niiet, kui te ei taha, et teist nii jubedalt mõeldakse, ärge jooge kõike liitrites :D Kuna ma olin liiga väsinud ja mures töö pärast, siis polnud mul peale jubedat vaatepilti ammugi mingit tahtmist edasi pidutseda, nii et läksime Taneliga tagasi Beattysse.
Kuid saabus esmaspäev, läksime taas aussijobi ning ütlesime neile, et sorry me ei tea millal nad meile helistavad ning me ei jaksa oodata. Tuli kohe pakkumine Margaret Riveri lähedale viinamarjakasvatusse-2 poissi ja 4 tüdrukut. Kohe saime tuttavaks saksa poisi ja tüdrukuga, kes tahtsid liituda...ja tulid ka prantslased ja jaapanlane... Igatahes on huvitav seltskond, kellega stardime homme hommikul kell 8, meie autos on prantslased ning teises autos sakslased. Margaret River on Austraalia üks populaarsemaid surfipiirkondi ning meie hostel pidi asuma mere ääres: kaks sammu, väike liivaluide ja pauh- laiutav helesinine ookean. Oi kuidas ma ootan. Ainus mis mulle töö juures nalja tegi, on see, et lubasime, et ei lõigu enam midagi, kuid taas lähme viinamarja üleliigseid osi lõikama, tüdrukud vähemalt (ja üks prantsuse poiss, kes on prantsuse tüdruku vend). Meil on ka töövestlus, et näha kui hea on meie inglise keel. Milleks? Kas hakkame viinamarjadega suhtlema? No igatahes, seda saame teada kohapeal. Poisid saavad aga kohe tööle asuda. Hoiame siis Tanelile pöialt.
Kindlasti kui kohale jõuame, täidame kõik kohad kaunite piltide ning kirjeldusega.
Seniks teatan, et suvi hakkab hoogu võtma ning iga päev on palav, kuigi kuumust pole. Ilusat oktoobrit, kuu aja pärast ootan õhtulehe artiklit, kuidas lumi kõiki eestlasi üllatab .
Cheers!
Siret ja Maret, loodan, et ei valetanud kui ütlesin Anissale, et naudite oma aega seal pubis !:D

Massiivne

Meie rõõmud ei piirdunud Perthis śoppamise ega autoga. Oleme nautinud igat päeva ning nii kiire tempo juures pole isegi aega olnud rahulikult maha istuda ja mõned emotsioonid blogisse trükkida. Ma pean pead murdma sellega, et kust nüüd alustada. Ahjaa, lõpuks oleme saanud ka austraallaste kombel pidutseda, kõik algas reedel ning süüdi oli ikka punt eestlasi, kes mõtlesid, et võiks natuke lõõgastuda. Istusimegi Beatty Lodgeis ja rääkisime niisama, kuid see maja oli pidutsejaid täis ning koos otsustasid kuhugi välja edasi minna. Ma ei tea miks me läksime mingi hiiglasliku ringiga linna, aga igatahes sellel ajal saime tutvusi luua ning minu saavutuseks olid kaks eesti tüdrukut, kellega hakkasime koos plaane pidama, kuid sellest natuke hiljem. Jõudsime väikese õnnetu pubi ette nimega Mustang, ootasime tükk aega järjekorras, et passi näidata, siin näitavad seda kõik. Aga kui sisse saime...see oli suur ja rahvast oli meeletult ja oli live bänd, kes esitas praeguseid poplugusid. Kus on sellised peod Eestis??? See tõntsa-õntsa bänd oli asendatud hästilaulvate noortega, kes teadsid, mis on hea. Nagu näha, olid kõik sillas, sest rahvas oli pöördes. Saime alles õhtul(kui nii võib öelda) hilja koju.
Järgmine päev on ilmselge: väsimus ja tahtmine voodisse jääda ent pidime end kokku võtma, sest tahtmine mereääres käia oli suurem. Tegime Taneliga endale võikud ja ostsime maasikaid, kaasa kaamera ning minek ookeani juurde. Seal tervitas meid tugev jahe tuul, mis ei takistanud meid nautimaks seda imeilusat vaadet- suured lained, lõpmatuna tunduv rannariba ning tohutud laevad tagaplaanil. Kõik oli kuidagi massiivne...imeilus.
Õhtul koju jõudes rääkisime natuke nende tüdrukutega ning jõudsime otsusele, et koos sõidame põhjapoole, kui siit midagi sinna ei pakuta sõidame kasvõi linnadest läbi ning uurime ise. Tark jutt tehtud tulid poisid otsusega, et peaks täna taas pidutsema- noh, mis meil kaotada on. Loomulikult! Nii tuligi teine päev jutti, kuid pühapäeval lubasime endale pika uinaku ja vaid hetkeks linnaskäigu, sest teadsime et kohe hakkab suur tööotsimine pihta. Esmaspäeva hommikul olimegi läbikäimas nii aussijobsi kui ka jobshoppi, aga ei mdiagi meie maitsele. "Homme t´ulevad uued pakkumised, olge siis tagasi". Me ei lasknud end heidutada ning näitasime tüdrukutele outleti paradiisi, aga soetajad olime hoopis meie.
Täna oli taas sama, aussijobs ja jobshop, kuid meie cv on juba saadetud, kuid homme vaatame mis edasi saab. Põhiline on siiski see, et käisime Aqwas ning nägime väikestest nemokaladest hiigelhaideni. Saime jalutada niisama koridoris ja igasse akvaariumisse sisse vaadata, kuid kõige lahedam osa oli läbi akvaariumi kõndida. Üles või kõrvale vaadatates võisid näha koralle, suuri merekilpkonni, hiiglaslikke raisi, hiigelhaid ja väiksemad haid. See oli nii võimas, et  pidime lausa kaks korda seda teed läbima.
Täitsa pidin unustama, et käisime ka loomaaeda uudistamas, kus olid nii emud kui maod (no nii 10 meetrit) ja loomulikult koaalad. Igasuguseid ahvilisi ja sulelisi. Me jalutasime kolm tundi kuni loomaaed kinni pandi , me  aga läksime ja võtsime endale suure pitsa.
Homme taas tööotingule. Cheers!

Linnastumine

Nüüdseks oleme olnud Perthis juba kolm päeva. Esmaspäeval pidime siia jõudmiseks ärkama kell pool 6, et kohvritega bussile roomata. Õnneks oli ärevus nii suur, et ärkamine polnud raske. Igatahes tulime tagasi Beatty Lodge, kus on erakordselt palju inimesi, sealhulgas ka eestlasi. Mina sain tuppa tüdrukutega itaaliast, kellega saab vahest ka juttu rääkida, Tanelil on tüübid, keda eriti tihti ei näe. Oma esimese päeva linnas sisustasime linnas jalutamisega ning õhtul püüdsime kaua üleval olla, et hommikul kell 7 ei ärkaks, kuid paraku see ei aidanud.
Nii me siis teisipäeval ärkasime vara, et uurida veel autosi, eelnevalt olime ühele tüübile helistanud, kellega ka kokkusaamis aja paika panime, aga leidsime ka soodsama auto. Nii helistasimegi ning saime teada, et võime kasvõi kohe vaatama minna. Sõime ja läksime rutuga bussile, et sõita Lõuna-Perthi tundmatusse. Jõudsime poole tunni pärast kohale ning nägime lagunenud maja, kus elasid kolm poissi Indiast. Hall Hyundai sai meie omaks peale väikest tingimist. Ainsaks probleemiks jäi see, et meie uus GPS ei hakanud tööle ning Tanel pidi tagasi linna sõitma omapead ja liiklusega kohanedes. Higistamist ja närvitsemist oli palju, kuid kohale me jõudsime. Lõpuks ometi on suurim ja vajalikuim ost tehtud. Vabadus liikumiseks maal, kus kõik omavad autot. Kaubapeale saime ka kaks india muusikat sisaldavat kasetti...auto nagu Bollywood.
Tänase vihmase ilma tõttu ei saanudki veel loomaaeda minna, asendasime selle hoopis poeskäiguga, et autosse mõned plastkastid ning puhastusvahendid osta. Kuhugi peab ju toidukaubad panema pikema reisi ajal ning auto peab olema lausa läikiv. Plaanisime ka kinno minna, aga saime teada, et kinopilet on 20 taala nägu niiet jätsime selle rahakulutuse kunagiseks. Selleasemel lähme loomaaeda uudistama. Kuid minujaoks oli tänase päeva tipp Austraalia Muuseumi külastus, kus oli kunsti õlimaalidest kujudeni, isegi Andy Warholi Marilyn Monroe pilt. Paljud maalid kujutasid aborigeene või inglaste saabumist maale, oli ka teoseid ehtsast aborigeeni kunstist- puutükkidele punktitatud kujutised, ka maalid samast stiilist. Osad olid hiiglaslikud, osad imepisikesed. Silma jäid Malevitśi stiilis ruudud, oli ka üleni musta  värviga kaetud lõuendid, mõnel oli krobelisem pind, mõnel kollane triip ümber. Igatahes oli see vaatamist väärt, eriti kui õues paduvihma kallas. Soovitan soojalt kõigile, sest sissepääs on tasuta ning vaatamist on igale maitsele kahel korrusel.
Cheers.

1, 2,3 ..ja naeratage ehk viimane päev Giumelli and Sons´is



Kõik teavad multikat lambipeaks kutsutud kummitusest Casperist. Ka meie saime ühte isast koera, kelle kaela ümber oli lehter paigutatud, lambipeaks kutsuda. Loomulikult oli tegemist ravimeetodiga, kuid paratamatult oli koer sellega üsna koomiline (ennekõike siis, kui ta püüdis kusagilt kitsamast kohast läbi pääseda ja ka emase koeraga tal lööki polnud). Täna jäi meil tema nägemine viimaseks, sest kätte jõudis töö lõpp. Kuigi eile ei saanud puid pügada vihmase ilma tõttu ning laupäeva poolik tööpäev tekitas tunde, et võiks nädala veel olla, jäime oma esialgsele otsusele truuks ning parkisime oma kollased sõidukid esialgsesse kohta. Mina olin igatahes õnnelik kui viimast korda õhusurvet välja lasksin. Prantsuse tüübid jäävad veel mõneks ajaks, et siis Taisse sõita, kuid Young on seal pidev töötaja. Saime kõigiga pilti teha ja kallistada ning sõitsime viimast korda rattaga koju.
Nüüd ongi koristamine täies hoos, pesu tuleb enne Beattysse minemist puhtaks pesta, sest seal maksab see juba neli taala. Peaasi, et homme ja esmaspäeval vahepeal ka päikest oleks, et pesu saaks kuivada ning me jõuaks kohvriga kuivalt bussipeale. Siiani on ilmad olnud vahelduvad, paar päeva oli soe ja kuiv ning sellele kaasnes ka metsapõleng, üpris siin lähedal. Algul nägime tööl olles, et  taevas äheb halliks, koju sõites nägime ka tossu allikat, pimedas isegi leeke. Hommikul oli vihma sadanud ning ärkasime raske vingu lõhnapeale. Siis jällegi on päevad kus sajab meeletult, üks  nendest oli neljapäev, kus pidime tund aega enne oma töö lõpetama ning paduvihmaga koju sõitma, seljas kollased  vihmamantlid, mille töölt laenuks võtsime. Pidime ka kohalikust poest makarone ostma, kuid sinna jõudes olime nii läbimärjad, et lirtsusime ning kaupluses pakkusime kõigile lõbusa vaatepildi. Kodus kallasime tossudest sõna otseses mõttes vett välja ning väänasime sokke ning pükse kuivaks. Vähemalt väntasime nii kiiresti, et ei jõudnud külm hakata.
Nii meie esimene töö lõppeski, kuid aeg oli igati huvitav ning läks tohutult kiiresti –igapäevased puuotsas mediteerimised; naljad; tüüp, kes sööb alati riisi; Ben Ten oma nö tatoveeringutega (tegemist on kinnastega, mis on „muskliteni“  pikad ja kaugelt jätavad mulje nagu käed oleks kõik täis erisuguseid pilte) ja Onu Sam ning loomulikult koerteperekond:  lambipea ja ta pidevalt näljase pilguga põhjakoristajast naine ning arglik tütar. Me ei jää neid küll päris igatsema, aga meenutama kindlasti.



Õhtu




Päev



 



Goodbye Jack Daniels

Täna saatsime oma ülemuse puhkusele. Ta sõidab kaheks nädalaks põhja poole, et kalal käia ning sooja nautida. Me kadestame teda, kuid järgmise nädala lõppedes saame ka meie puhata ning ringi vaadata. Kuna Tanel tegi alles hiljuti imehäid kaeraküpsiseid, siis oli minu kord teha śokolaadiruute kreekapähklitega (imehead brownied),piisavalt palju, et ka Paul saaks. Meil oli juba algul plaanis bossi tänada igahommikuste järeletulemiste, Kalamundasse viimiste ning üldse abivalmiduse eest, esiti mõtlesime osta ta lemmikjooki ent jäime kindlaks enda küpsetisele. Ja rõõmustav oli teada, et talle siiralt meeldis see.
Aga meie töö jätkub ning ilmateade lubab vaid päikest ja sooja. Ometi kaasneb soojaga külm tuul, mis laseb küll päikesepõletusel tekkida (vaid ühele jalale, sest masina peal jääb üks paratamatult päikese kätte ning teine varju) ent ei lase ära võtta jopet ega salli. Õnneks pole enam niiskust ning maapind on piisavalt kuiv, et ka kallakul pole võimalik mutta kinni jääda nii nagu minul üks päev. Sõitsin siis rahulikult kallakul, lõikasime puid (oh seda ime) ja kõik oli ilus. Ühel hetkel tunnen, et ratas käib all ringi, jukerdan natuke ja näen et üks ratas on augus ning teine juba auku kaevamas. Tuli end masina pealt alla ajada ning Paul kutsuda. Temal oli vaid üks lahendus - puu maha saagida ning masin välja saada. Nii uskumatu kui see ka pole, olen kõige pisem seal, aga saan hakkama suurte tegudega, sest just mina olin see, kes ka oma survejuhtme pooleks lõikas ja sellega pikki nägu sai.
Niiet järgmine nädal ongi juba viimane nagu ka palk. Eelmised 2 nädalat, kus tegime kokku vaid 7 päeva tööd, saime pea sama palga, mis kogu aeg tööd tehes-võimatu aga võimalik. Seega võib südamerahus puhata ja tööl käia kui jumal juhatab. Aga siiski oleme õnnelikud, et natuke rohkem saame, sest siis saab nädal puhata, linnas ringi käia ja loomulikult loomaaeda külastada. Juba otsime ka autot, mille saaksime ülejärgmisel nädalal endaomaks nimetada.
Ainsaks mureks on endiselt Taneli TFN, mille pidime uuesti tegema, sest goverment lihtsalt ei suutnud leida aadressi, kuhu see saadetud oli (ometi minu oma oli adresseeritud samasse kohta). Niiet...nüüd jääb üle vaid loota, et seekord miski nihu ei läheks.
Peagi uued uudised! Cheers, mates.



VIDEO ON ÜLEVAL
http://www.youtube.com/watch?v=8I1fTiEZT6Q

Suured Ruud

Töö on suurim puhkus, sest iga päev lähed korrapäraselt magama ning vabadel päevadel ei koorma end saja muu ülesandega. Sel nädalal oli meil eriti palju vabu päevi bossi puudumise ning halva ilma tõttu. Raha küll ei tule, aga saab puhata ning ringi vaadata. Siiski loodame, et järgmisel nädalal saab ikka kõik päevad töötada, sest tahame kahe nädala pärast sellega siin lõpetada kuna soov on ju ringi käia, mitte paikseks jääda. Töö ei ole eriti mitmekülgne ka (kui just arvestada, et pirnipuude lõikamise oleme asendanud õunapuudega) niiet tunneb juba kerget tüdimust.
Kuid tööl oli midagi head, sest nägime lõpuks seda, mis teeb Austraaliast Austraalia – kängurud. Hommikul, kui boss meile järgi tuli, ütles, et nägi neid farmi teises otsas, oma seitse tükki. Nii viiski ta meid kohe känguruid vaatama.  Jutu järgi olin aru saanud, et suured asuvad põhjas, aga need siin olid tohutud. Meie loomaaia uimased oleksid nagu nende vastsündinud. Igatahes oli see ülivõimas vaatepilt, saime neid eriti lähedalt näha kuna Paul ajas neid autoga taga.
Kängurud võivad küll suured ja armsad olla, aga siin on nad parasiidid kuna nende ila on piisavalt mürgine, et puud nosides nad hävitavad selle. Seega oli täiesti mõistetav, et  Paul kohe kui oli meid oma masinate juurde maha pannud, läks püssi järgi, et neid hiiglaseid eemale ajada. Igatahes jõudis ta meid hoiatada, et kui nii suurtega tülinorida, siis meie oleksime 100% kaotajad.
Laupäeval, mil lõppeb töö kell 12, läksime kohe ratastega Kalamundasse, et kartulisalati jaoks materjali osta ning üks śokolaadikook või kaeraküpsised kuluksid ka ära. Seekord olid rattad pumbatud ning sõitmine lihtsam ent need tõusud...igakord mõtlen ma, et ei istu enam kunagi ratta selga. Aga Kalamundast tagasitulek on alati lihtsam, kuna enamus teed on mägedest langemine, kuigi seljakotid on täidetud toiduga ja loomulikult peab ostma 4 kg kartulit, sest see maksab sama palju kui 1, 5 kg (sellest süsteemist ma pole aru saanud, et siis mida rohkem seda odavam, absoluutselt kõigega on nii?!)
Niiet kojujõudes hakaksimegi salatiga pihta (mis lõpptulemusena tuli imehea) ja samuti meenus, et oleme ausis olnud täpselt kuu. Hakkasime mõtlema, et see on nii kiiresti möödunud, pole jõudnud midagi näha ega kusagil olla, samas elu oleme vaikselt paika nihutanud. Selge on see, et aeg läheb kiiresti- nii nagu kuu, nii läheb ka aasta. Peagi saabub meile siia veel eestlasti seltsi, üldse pidi mingi suurem hulk neid just septembrist-oktoobrini tulema. Kavalad, ootavad kuni läheb kuumaks ära, et kohver kergem oleks, meie aga näeme samal ajal kevadet, mis on siin väga ilus, täis lõhnu ja õitsemist...no ja torme.

Puhkepäevad

Vaatamata sellele, et nedel päevadel raha ei tule, naudime täiel rinnal. Laupäeval peale tööd läksime kohe Perthi, et taxfilidele järgi minna. Neid polnud ning asendasime selle tegevuse shoppamisega. Tükk aega pidime otsima, et leida endale sobivad seljakotid, kuhu saaks toidukraami panna ( nii on seda tunduvalt lihtsam transportida Carmelisse). Leidsime endale sobivad surfile pühendatud poest. Kuna siin endiselt pimeneb vara, tuli üsna kiiresti tagasi Carmelipoole liikuda ent enne tegime endale SmartRideri bussisõidukaardid, kuhu laed raha peale, bussis lööd läbi sisse ja välja tulles ning säästad 15% - tõesti on targad.

Linnaskäik koos hääletamisega on väsitav tegevus ning pühapäeval puhkasime mõnuga, et esmaspäeval uuesti taxfilile järgi minna. Selleks uurisime, et iga päev sõidab carmelist perthi üks buss, hommikul kell 7.11 ning tagasi tuleb , üllatus-üllatus, ka vaid üks , kella viiepaiku. Nii me siis ajasime end üles, saimegi bussile ning Perthis läksime kohe Beatty Lodge oma postile järgi. Sinna jõudes saime teada, et vaid üks vajalikust numbrist on saabunud, isegi ootasime hommikuse posti ära, ent ei kippu ega kõppu. Lootsime ju, et ei pea enam Perthi niipea naasma, kuid paraku siiski. Aga tervet päeva linnas ei saa lasta kaotsi ning läksimegi poodidesse, et leida midagi hea hinnaga. Külastasime kallimaid poode esialgu, kus olid väga head soodukad ning ühed dressipüksid, jalanõud ja sokid Tanelile olid garanteeritud, samasugused jalanõud sain ka mina. Plaan söömiseks oli lihtne- McDonaldsis oli kella 12-13 vahel võimalik juustuburgerit vaid ühe taalaga saada.

Kuna mina ei olnud sugugi rahul, et sain vaid jalanõud, otsustas Tanel, et on õige päev sushit süüa ja mu tuju rõõmsaks teha, tema jaoks oli see esimene kord ning ta oli sellega üllatavalt rahul.

Kõhud täis, rändasime edasi ning hakkasime leidma imeodavaid poode (alates 1 taal sokid jne) . Siis tuli hea idee end nende stiilikohaselt kujundada- lühikesed teksapüksid, ketsid, lotakas pluus, müts ning päikeseprillid. Tehtud. Ostutuuriga olime väga rahul ning saime veel vajalikku ka toidupoest ning läksimegi tagasi Carmelisse.

Sõit Carmelist Perthi on võrreldav Jõhvi-Rakvere sõidupikkusega. Tee mäest alla kulgeb käänuliselt ning hommikuti on korralikud ummikud.

Ja üks on kindel, et riideid saab siin odavalt ja ilusaid poode on kuhjaga.

Cheers.

Carmel

Kätte on jõudnud kevad, mis siin tähendab härmatavaid hommikuid ning meie mõistes suvepäevi. Kuid need hommikud on meil just eriti suure tähelepanu all kuna esmaspäevast laupäevani ärkame kell 6, sööme, vaatame ilmateadet ning ootame kuni Paul järgi tuleb, et puuviljafarmi viia. Korjamisest on asi kaugel kuna lehtedest pole veel haisugi, ainult kirsipuud õitsevad. Me sõidame hoopis kollaste kolmnurksete masinatega pirnipuude vahel ning lõikame üleliigseid oksi. Kella seitsmest kümneni, siis pool tundi pausi, poole üheteistkümnest üheni ja veel pool tundi puhkust ning töö lõppeb kell neli.  Lõikamine tähendab rasket masinamüra ning bensiinihõngu üpris kaunis looduses. Tegemist on „öko“ tootega, just selle samaga, mida kõik nii kalli hinnaga endale ostavad.  Aga meid ei huvita see masinamüra, kuna paneme endile kõrva oma mp3-e ja kaome oma mõtete mekasse, justkui tiibeti mungad kükitame inimmasinatena (võrreldav transformerite või mingite kollaste usskiestega, kellel pool inimkeha) raagus pirnipuude vahel ning jõuame mõelda oma elu üle rohkem kui tervislik oleks.
Kuid töö toob raha ja raha tähendab võimalusi, niiet me siin proovime mööda vaadata külmadest hommikutest ning igavast tööst. Igavust aitavad peletada prantslased, kellega me naljapärast konkureerime ning kamboodźalased, kes terved päevad jalutavad puude vahel ja peavad oksi riisuma, kuid enamus ajast räägivad juttu ja pikutavad. Üks tüüp on veel nii naine et arvasin, et ta ongi naine, aga tal on mehe nimi ja jookseb ka pigem mehelikult, niiet jõudsime järeldusele, et ta on äärmiselt naiselik mees, kuid parima tahtmise juures ei saa öelda vastupidi. Loomulikult aitab meie elu vürtsitada ülemus Paul, kellel on omakorda ülemus, kes pole aga sugugi enam nii tore (virisev kontrollfriik). Paul sõidutab meid ringi ning näitab töö kätte. Elustiil on tal lihtne: kiiruspiiranguid ei tohiks olla, ainult mitteoskajad satuvad õnnetusse; austraalia valitsus on rahaahne ning et ta poeg on ülehellitatud. It´s Jacks ´ time- Jack Daniels on ta lemmikjook ning liitrise pudeli allakummutamine ei pane Pauli veel mõtlema, et pilt kuidagi teine oleks.
Vaatamata sellele, et elame suht mittekusagil, on siin lõbus ja loodus on imekaunis. Perth asub mitte väga palju eemal, kuid et sinna saada tuleb kõigepealt Kalamundasse saada, et bussile minna. Kalamundasse oleme läinud nii häälega, oma ööbimiskoha perenaisega ning ratastega. Rattad saime siit samast ning suure vajaduse tõttu pidime ka neid kasutama, kuigi nad polnud kõige paremas korras ning ega maastik ka just sile pole. Kalamundasse jõudsime surmväsinuna. Sealt saame pangaautomaadi ning suure Woolworthi poe, kust alati soodukaid vaadates suudame osta kümme kiletkotitäit süüa.  Kuigi see on nädalaks ning kilekotid on siin imepisikesed.
Süüa teeme korralikult ning kuna muud teha õhtuti pole, on see parim ajasisustamis meetod. Kuid siiski väsimus võidab igavuse, eriti naudime pühapäevi, kus saab kaua magada või laupäeva õhtuid, kus kaua üleval olla. Kahjuks ei oska me seda kuldaväärt aega nii hästi kasutada kui plaanime, sest õhtul tuleb uni ikka vara ning hommikul läheb sama vara minema. Puhkepäevi on tegelikult rohkem, tormiga tööle minema ei pea- see eeldab rasket vihma ja tuult, aga selliseid päevi jagub (eriti tore on sellistel päevadel selles plekksaras olla, kus me ööbime).
Ilma auto ja netita oli ikka üpris abitu tunne, kuid üks mure korraga. Ning niipea kui leiame sobiva sõiduvahendi, soetame ka selle. NB! Kõik, kes tulevad ausi, alustage parem telstra netipulga ostmisest, sest nett on kallis või raamatukogudes aeglane, aga ilma netita on lihtsalt rumal olla.
Seega, no worries mates.

Ja saimegi hakkama

Nii uskumatu kui see ka pole, saime täna tööd. Kohe kui läksime JobShoppi (kust tegelikult pidi meile telefoni kõne tulema), saime kaks tööpakkumist. Üks oli lõnapoole viinamarjakasvatusse ning teine siin samas Perthi lähedal puuviljaaias. Kuna me õppisime valetama, et auto on olemas, siis see oligi ainuke tõuge, miks tööd saime. Õnneks on siinsed Eesti poisid sõbralikud ja vastutulelikud ning viskavad meid täna õhtul sinna kohta ära, kus saame mingi tööliste hosteli.
Palvetagem nüüd, et see kõik oleks seal normaalne ning ööbimiskoht elatav. Aga me tegelikult elame üle ka halvemad kohad, sest praegune eesmärk on auto saada, et vabalt liikuda. Auto annab ka vabaduse töökohti valida. Igatahes tõotab põnevaks minna.
Tööl saame olla umbes 4-6 nädalat, eks näeb kuidas see istub meile. Aga kuna oleme eestlased, siis võetakse meid avasüli vastu. Ei jõuta ära kiita. Niiet, need tüübid, kes on head eeltööd siin teinud, austus teile. Meie aga püüame mainet hoida ning tööd teha, mitte niisama unistada.
Nüüd peamegi poodi minema, et pikemaks ajaks toidukraami osta. Jumal teab millal me jälle linna saame, kuigi meie taxfile number ja pangakaart tuleb Beatty Lodgei juba laupäeval. Eks näeb, äkki keegi kusagil ikka linnapoole liigub.
Kuna me täpselt ei tea, mida me teeme ja me ei tea, mida me ei tea ning mida teame, lähme asju pakkima, et saada tagasi oma 40 dollarit mis hostelis pandiks võetakse. Peaasi, et raha tuleb, hoiab meid õnnelikena;) Päikest teile teie vihmastel päevadel.

But they are Estonians

Oma netiaja oleme hostelis ära kulutanud ning nüüd veedame aega raamatukogudes, püüdes avalikku internetti oma arvutisse saada, aga see on võimatu. Kari pilukaid, kes on teadatuntud häkkerid, on kõik neti endale napsanud ning meile jätnud lootuse, et ühel ilusal tunnil saame ka meie ühenduse. Senikauaks kannatame.
Eile oli pühapäev, mis siin riigis tähendab tõesti puhkepäeva, mitte  7. tunnist orjapäeva. Magasime mõnuga kaua, ärkasime ning tegime meeldiva hommikusöögi, mis minul läks natuke nihu, aga maitses siiski ülihästi. Peale seda tuli idee kusagilt netti saada ning kuulsime, et kohalikus raamatukogus saab seda teha. Enne kui sinna tormasime, käisime läbi poest, kust ostsime eluks vajalikku: friikaid, lihapalle, küpsetusõli, soola, fooliumi, jäätist, õunu ning pepsit (see on siin hämmastavalt odav, põhimõtteliselt vee hinnaga).  Ja kõige tähtsam on see, et pühapäev on sooduspäev ning kõik need olid väga hea hinnaga.
Peale toidupoodi läksimegi ligidal olevasse raamatukokku, kust saime ilma liikmekaardita internetti kuna ütlesime, et meil on vaja tööd leida ja ta oli nii lahke ning andis meile tunniks võimaluse seda teha. Facebookis oli teade, et kaks eestlast tulid Perthi ning sooviksid kokku saada. Õhtul nägime neid uustulnukaid ( me juba paari päevaga kohanesime piisavalt, et tutvustada neile linna ja odavamaid kohti ning parimat majutust: Beatty Lodge´i)
Täna oli eesmärgiks tööagentuurid läbi käia ja vaadata mis toimub.  Käisime nii jobshopis, kus meile öeldi, et helistavad kohe esimesel võimalusel ning ütlesid, et meie cv on hea, kui aussijobis, kus naine, kes meid aitas oli sillas, et tegemist on eestlastega ning tunneme neid nägusid, keda ta isiklikult sõbraks pidas.  Mulje oli meil igatahes super.  Ta tegi kõike, et meid tööle saada ning helistas tööandjatele, öeldes “ aga nad on ju eestlased“. Nii jäi kokkulepe, et lähme homme uuesti, kuna tahame tööd, kuhu  saame kahekesi minna.  Aa ja seda, et ma pean siin valetama, et oskan sõita kuigi lube pole. Loodan, et jõuan ära õppida sõitmise võimalikult kähku !
Seniks aga istub linnaraamatukodus, kus Tanel tegi endale  külalistekaardi ja oleme koos karja pilukatega virtuaalmaailmas.
PS! Muretsemiseks pole üldse põhjust. Meile meeldib siin ning saame hakkama.

Kings Park

Tänane eesmärk oli saada tehtud pangakonto, kuhu kuhangi oodata kauneid mitmekohalisi numbreid töölt. Ärkasime kell 10, mõtlesime, et aega on küllaga ent siis tuli meelde, et pangad lähevad laupäeval kell 13.00 kinni. Pidime kiiresti pesus käima, riietuma ja linna tormama. Õnneks jõudsime. Läksime panka, mida soovitasid siinsed eestitüübid. Teenindus oli pangas ülisõbralik ning meil oli imelihtne kõigest aru saada. Nüüd jääb oodata järgmise laupäevani, et pangakaart kätte saada.
Kuna olime teinud põhitöö ära, ehk siis saatnud cv ning teinud pangakonto, premeerisime ennast väljas söömisega. Läksime siinsesse väga populaarsesse ja sootsasse hiinakasse Chilliz. Nagu nimi ütleb, on vürtsikus sealt oodatud.  Võtsime kahepeale ühe pütitäie riisi vürtsika kanaga, lisasime ohtralt soja ning vürtsikat kastet. Sööma hakates mõistsime, et kana küll pole vürtsikas ent see kaste on surmav. Sõime kuni suu oli õhetusest hullumas ning ostsime vett, et natuke olukorda leevendada. Kui kastete mitte arvestada, on koht tõeliselt hea.
Peale söömist otsustasime lõpuks Kings Parkis ära käia. Kõik ütlesid, et sinna on meeletult pikk maa, aga me otsustasime siiski jala sinna liikuda. Nii seadsime suuna sinna,käisime läbi mingist „supermarketist“ kust saime kommi ja küpsikuid, et pargis väike piknik teha. Kommid läksid juba teepeal söömiseks.
Parki jõudsime üsna pea ning me ei pidanud pettuma teiste jutus. See oli imeilus, vaade Perthile, muruplatsid inimestega ning huvitav taimestik. Saime ka aborigeenide kunstinäitusel käia, mis oli väga huvitav vaatepilt.  Tegime väikse ringkäikgu ent maailma suurimat linnaparki on võimatu paari tunniga läbi käia. Kuna siin läheb kiiresti pimedaks, pidime peagi hosteli tagasi liikuma.
Hostelisse jõudes tegime süüa (õigemini Tanel, kuna mina olin liiga väsinud ning jäin magama. Ärgatas ootas laual ports nuudleid, keedetud muna, kurgi-hapukoore salat, mis pika kõndimise peale kiiresti alla läks. Magustoiduks oli vahvlid ning jõime teed, mida siin vähesed teevad) ning peale seda läksime eile pestud pesu triikima. Pesumasin polnud just kõige paremat tööd teinud ent ajas asja ära.
Kuna homme on pühapäev, siis enamus kohad on kinni ja meie saame mõnuga magada. Cheers, mates.

Tööotsingutel

Hommikul saime ärgata kell 10. Mina magasin rahus ent Taneliga kohtudes nägin, et tal nii ilus uni polnud. Siis ta kurtiski, et elab toas paksu Singapuri tüübiga, kes terve öö oli raskelt norsanud ja lämbunud. Peale selle, suutis see pilukas Tanelit hommikul üllatada- nimelt kreemitas ta oma intiimpiirkonda, piisavalt ükskõikselt, et isegi Taneli ärkamine teda ei heidutanud. Aga Taneli silmis oli see kustumatu jube hetk elus.

Kui olime end toitnud ning puhastanud, asusime eesti tüüpidega linna tööbüroosid otsima. Nad on kiitmist väärt, sest elu on meil tunduvalt lihtsamaks tehtud. Muidugi peame oma cv-d valmis tegema, ära saatma ja vestlust ootama, kus peame raskelt valetama, et oskame kõike nagu imeinimesed, sest ainult siis saab tööle, sest ega tegelikult keegi kontrolli kohapeal, kas oskad või ei, kui teed, siis teed. Niisiis saime portsu positiivsust.

Tulime tagas hosteli, et saaksime alustada cv kirjutamist ning natuke puhata. Ühega saimegi valmis, aga siis tuli idee, et peaksime pangas ära käima ent siin pannakse ju kõik kell 5 kinni, niiet kui kesklinna jõudsime oli ainult suur lärmakas rahvamass, aga ei ühtegi avatud panka. Niisiis tegime rahuliku jalutuskäigu, käies läbi poest, et teed ja küpsiseid osta ning loomulikult nuudleid.

Jalutuskäik ei jäänud pikaks, sest 15 minutit (seda ka kõikjalt lõigates) on vaja tagasi hosteli minna, aga kottpimedaks läheb juba kell 18.00 ja üpris külm on ka siis. Kogu kliima on võrreldav hiliskevade või varasügisega, päike pasitab on soe, päikest pole, on jääkülm. Aga kliima kliimaks, linn on pimedas ilus ning mõnus on näha nii palju noori kõikjale tunglemas.

Tagasi jõudes tegime endale mõnusa õhtusöögi, jõime teed ning sõime vahvleid. Saime ka oma riided pesumasinasse pista ning nüüd ootamegi nende puhtaks saamist, samal ajal The West Australiani lugedes.

Hästi positiivne siin on see, et muusika kõikjal on ülimõnus, alates rockist kuni popini, raadiod on väga mõnusalt kuulatavad. Filmid on kinos samal ajal kui Eestski. Tõsi on see, et palju on pubisid ning söögikohti, kus rahvast on rohkelt ning neid ümbritseb mõnus õhkkond ning hea muusika.

Kohalikud mustad on endiselt kõhedad, üpris ülbed ning lärmakad. Põhja läinud ühiskond. Niiet, nendest tuleb kaarega mööda minna. Ega muidu poltisei neid jahiks.

Nüüd aga lähme pesu kuivatisse pistma, sest õhtuse külmaga ei kuiva miski hommikuks ära.

Beatty Lodge

Niiet täna ärkasime puhanud ning värske mõistusega. Ja õnneks olime täpselt nii targad, et otsustasime võimalikult kaugele sellest hurtsikust põgeneda. Enne kui seda tegime, käisime poes ning kühveldasime kokku saia, vorsti ja juustu, et midagi endale meisterdada. Tegime ka telefoninumbrid ent nende aktiveerimine on tohutult raske- netis tahetakse mingeid aadresseid, mida meil ei saa lihtsalt olemas olla ja infosse helistamisel võtab vastu raske türgi aksendiga mees, kellest on võimatu aru saada. Niiet, soovitan neil soojalt võtta eestlasi sellisele töökohale kuna meie inglise keel on puhtam kui kebabipoistel, kes loevad teksti maha, mis paberil ees (kõigile küsimustele vastati ju küsimusega, ilmselgelt luges).

Hea küll las ta oli siis tubli ja proovis aidata. Meie aitasime end aga Põhja-Perthi, kuhu saime bussiga. Bussijaamas oodates sõime kähku mõned vorstisaiad kuhu näpuga võid määrisime, aga ausalt, me ei kurtnud. Ütlesime juhile, et tahame Vincenti tänaval (selle tänava hääldus on võimatu, nad oleks pidananud rõhuliseks selle v tegema, sest igalepoole kuhu läksin, parandati mind). Loomulikult meil polnud ümbrusest halli aimugi ja ühel hetkel bussijuht peatus ning ütles et meie peatus ning loomulikult juhatas meid õnneliku näoga Beatty Lodge, ilma, et oleks teadnud, et sinna läheme.

Ja oh ime, siin on ju ilus. Ühekordsed omamajad ning korrastatud muruplatsid ümbritsesid meid lagunemisohus majade asemel. Beatty Lodge on armas hostel, kus on bassein, palju tube, viisakad teenindajad ning isegi meeldiv sisemus. Õnneks ka ilus ilm muudab meie vaimset olekut paremaks.
Meie aga liigume peagi Kings Parki, mis on maailma suurim linnapark. Sinna soovitas meil minna hosteli üks administraatoreid, üleüldse on siin inimesed abivalmid. Isegi võõrad tervitavad üksteist tänavatel ja igal võimalusel küsitakse, kuidas läheb ning abivajadusel aidatakse kõhklematult.
Jätkame muidugi oma tööotsinguid ning proovime hoida positiivsust üleval. Ning kliimaga tuleb harjuda, sest kui päike paistab on ülikuum ent nii kui kasvõi kõige pisem pilv ujub ette, toimub tormiline muutus- jääkülm.
Ja nüüd jääb meil veel netiaega, et tööd otsida.

Super Mario ehk Perth

Jõudsime Perthi lennujaama kahepaiku öösel ning suutsime üle piiri tuua kõik oma kommid ja pähklid, kuigi oli see jutujärgi keelatud. Panime oma asjad pinkidele ning ise viskasime põrandale teki, et sinna magama jääda kuni õues valgeks läheb. Korraks käisime ka õhku hingamas, et tunda, kas on vahe ausi ja eesti õhul või mitte. Lõhn oli...kalaline. Igatahes, magasime hommikuni, umbes kaheksani. Kuidas linna saada, sellest polnud meil esialgu halli aimugi, kuid õnneks oli lennujaama ees buss, kelle juhilt saime kohe teada, et ta võib meid ükskõik kuhu ära visata, "kõigest" 32 dollariga. Aga valikut meil polnud ja nii viis ta meid ühe Globe-i nimelise hosteli juurde, kus aga polnud vabu kohti ning pidime otsima uue.

Linnas uue hosteli otsimine oli väsitav, jalutasime mööda tundmatuid tänavaid, aga kuna kell oli äärmiselt varajane, siis olid ka kõik infopunktid ja poed kinni. Läksime vahepeal hiinakasse sööma, toit oli päris hea ent ära me  ei söönud, pakkisime kaasa, sest väsimus ja teadmatus ei lasknud lihtsalt toidul alla minna. Nii me siis leidsime selle uberiku, kus praegu asume, kusagilt tänava nurgalt. Vastu võttis meid hostelis ära needistatud mustade juustega lumvalge tütarlaps.

Üsna lagunev , väheste külaliste ning tasulise internetiga maja on meile koduks homse hommikuni, sest check-out on juba kell 10 ning siis proovime uue asula leida. Peale selle otsime ka juba tööd, ostsime paksu Lääne-Austraalia lehe, kus kolmapäeviti ning laupäeviti on meeletult töökuulutusi. Hommikul teeme ära ausi numbrid ning proovime osade ringitatud kohtadega ühendust võtta. Loodame,et midagi ka näkkab.

Õhtul käisime jalutamas, et näha linna ka pimedas. Enne jalutuskäiku magasime korralikult, et lõpuks tajuda, kus oleme. Jalutuskäik oli  mõnus, ilm oli küll natuke jahe ja vihmane ent talve kohta lausa imeline. Palme on siin nagu muda ja enamus puud on lehes, nende suurused on hiiglaslikud.  Pärismaalased aborigeenid on bomśid ning teenindajad hiinlased või jaapanlased (nende toidukohti on ka kõige rohkem). Ausis on kõik mehed ülikondades. Rikkad ärimehed?

Igatahes, põhiline on see, et ülekäiguradadel enne jalakäijatele roheliseks minnes teeb valgusfoor korraliku piiksu, mis raskelt meenutab meile Super Mario seene kättesaamis heli.  Aga see selleks, pimedas on linn ilus, enamus majad on siiski madalad, vaid keskel kõrguvad pilvelõhkujad. Toit ja elamine on üpris kallis meie jaoks ent looadme, et kui töö tuleb siis muutuvad ka hinnad mõistlikumaks. Edu meile.

Dubai

Istanbulis käisime Taneliga veel kõikvõimalikud tänavad läbi peale hommikust ärkamist ning asjade kokku panemist. Külastasime isegi sinist mośeed, vaid selleks, et kõik kohad oleksid ikka mitu korda nähtud. Kondasime mööda tänavaid ning ostsime endale kuivtoitu (mis põhiliselt koosnes kummikommidest ja küpsistest), et saaksime öö Dubai lennujaamas veeta meeldivalt. Nägime veel ühte imeilusat käsitööturgu, kust ma lihtsalt ei tahtnud lahkuda, kuid ometi aeg pressis peale.

Kella kolmeaeg otsutasime hotelli tagasi minna ning asjad võtta, et hakata trammi ja metrooga tagasi Ataturki lennujaama minema. Selleks ajaks olin ma nii väisnud, et unistasin vaid magama minemisest ent ometi pole me seda siiani teinud.

Teadsime küll, et emiraatide lennukid on suured, mugavad ning üldse inimsõbralikud, kuid kui lennukit nägime, ei suutnud suu kinni püsida. Lennuk oli tõeliselt suur (3,4 ja taaskord 3 rida), teenindus oli super ning oma neljatunnist reisi saime lõbusamaks muuta filmide, muusika ja mängudega. Toit oli ka hea, loomulikult oli see meie esimene korralik toit, sest Türgis olime toitunud põhiliselt kebabist ja sedagi vaid vähestel kordadel päevast. Lennuki lagi oli öist taevast imiteeriv ning vaade kõrgustest suurlinnadele oli hingemattev.

Ent Dubai...me teadsime, et see on rikas koht, aga et nii rikas. Lennujaam on hiiglaslik, me pole siiani selle lõppu näinud, tohutud klaasist laed ja seinad ning rahvarohkus. Seintel ilutsevad Rolexi kellad, et keegi lennukitele hiljaks ei jääks, wc-des on soojad prill-lauad ning inimene, kes pidevalt seisab ja kontrollib peale igat väljatulejat kabiinist, kas paberit ikka jätkub ning, et on muidu puhas. Kas ma mainisin, et see kõik on hiiglaslik? Lennukid, lennujaam ning Dubai ise....valgustatult imeilus ning tekib tohutu kiusatus lennujaamast välja joosta nagu põgenik, et hetkekski seda ilu ka maismaakõrguselt näha.

Aga sihid peavad meile jääma. Nüüd peame aga veetma öö pinkidel, sest lamavad on kõik kinni ning vaimselt valmistuma ekvaatori ületamiseks, mis toimub juba hommikul. Õnnek möödub see mugavalt ning oleme kindlad, et ka üsna märkamatult, kuna uni kipub vägisi silma.

Pealegi on nii Istanbul kui Dubai üsna Tanelisõbralikud, kuna ükski mees pole vist mõelnudki, et peaks geelita kodust lahkuma. Ja naised katavad end aina enam...egas midagi, tuleb ka pusa peale tõmmata kuna konditsioneer teeb ruumis olemise üpris jahedaks. Noh jah, eks õues ole ka kõigest 36 kraadi praegu niiet ilma selleta sulaks see pooleldi klaasist maja lihtsalt üles.

Head ööd..ja kõik kes tahavad midagi ilusat ja kordumatut, siis ajagu end Dubaisse, sest juba lennujaamas on  elamus kindlustatud!

Meeste maailm

Paraku ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et islamimaad on meeste mängumaa. Täna ringi käies nägime randa(suur kivide kuhi, kuhu tegelikult ei lubata minna ja ujumine toimub laevade vahel), kus päevitasid vaid mehed ja need üksikud (sõna kõige otsemas mõttes) naised olid pealaest jalatallani riietatud. Päikesest ei saa nad haisugi tunda. Aga võib-olla käivad nad neid kuuspakis mehi vaatamas ja unistavad, et nende tüse vunts ka seal päevitaks... Aus olla, siis siinsed naiste riietuskombed on ühest küljest absoluutselt naiste tahtmisi eirav ning teisest küljest kole, sest naine näeb üleni musta riietatult välja nagu tont, varjates oma lonti või kaheksajala kombitsatest koosnevat suud. Aga ilusate silmade järgi võib arvata, et neid ikkagi pole ja hakkab hoopis kahju.
Elumajad on sama õnnetud kui need naised, kes oma kümmet last kantseldavad ning samal ajal vaipa meeleheitlikult puhtaks küürivad,samal ajal kui nende mees on läinud kuhugi turule võltsinguid või punases vedelikus hapukurke müüma.  Aga vaatamata sellele, et üheski kohvikus(no vaid väga eksklusiivsetes välja arvatud) või hoones pole kuuldud euronõuetest (ometi ju püütakse eurosadamasse triivida), on kõik tõeliselt puhas ning hetkekski ei tule hirmu, et midagi ei tohi puutuda.
Täna jalutades saime näha ka natuke turismiväliseimaid kohti, käies mingil turul, mida külalistele ei reklaamita. Põhiliselt ostsid ja müüsid seal kohalikud. Sealt võis leida kõike- vürtsidest ja tubakast kuni vanade kassettideni. Kitsad tänavad, mis lõikasid üksteist risti-rästi oli täis melu  ja taaskord mehi. Kuid sinna sattumine oli meil täiesti juhuslik, sest eesmärk oli kaugelt nähtud mośee külastus endale korraldatud. Selle nime ma kahjuks ei tea, kuid see on piisavalt silma hakkav, et mitte segi ajada Hagia või sinise mośeega. Sisu oli imekaunis, nagu kõik mośeed, olid ka selle seinad kaunite siniste ning pruunikaspunaste ornamentidega kaunistatud ning kuppel ulatus kõrgustesse.
Istanbul on täis niipalju põnevat, et igatahes tuleb siin käia mitu-mitu korda, et näha kõike ilusat ja huvitavat.

NB! Me jõime kuumatõttu 4,5 liitrit vaid mõne tunniga ning külastasime ühte ja sama marketit, kus lõpuks kassapidaja naeris kui sisse astusime ning tegi meile isiklikku soodustust.

Istanbul

Nii me siis ärkasime hommikul kell 6, et jõuda Tallinna lennujaama.Lehvitasime viimast korda oma vanematele ja õdedele-vendadele, läksime väravatest läbi ning ootusärevusega lennukisse. Paduvihma jätsime seljataha  juba Riiga jõudes, kus oma paaritunnist vaba aega sisustasime arvutis mängides. Uskumatu, aga lennujaamas maksab pudel täiesti tavalist vett 2 euri.

Istanbulis (meenutades vana targa mehe sõnu, siis megapolis) pidi olema äike ja vihm, aga vastu võttis 32 kraadine soojus. Lennujaamast oma hosteli saime metroo ja trammiga, uurisime pidevalt kaarti ning olime näljast nõrkemas. Hostel nimega Yeni, on ehe näide Türgist, mitmekordne lagunemisohus maja väikeste ruumidega, ühistualetiga (wc-potiks on põrands auk) ja toas absoluutselt mitteühtiva sisustusega. Aga ometi tunduvad selle koha omanikud väga meeldivad.

Türgi on üldse selline mälestusi tekitav koht, eriti kiidan kohalikku kaktuse õlu, no ka effes ajab asja ära.Nb! alkohol on turistide tõttu ekstrakallis kuna kohalikud joovad ju ainult rakit. Loomulikult TURG, kust saime mulle multifunktsionaalsed püksid ning kohvriga vesika, et saaksime aeg ajalt ka ausis aega maha võtta. Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis vähipoiss oskab päris kõvasti alla kaubelda, soovitan teda reisile kaasa võtta ;)
Hagia Sophia on siit onnist kiviviske kaugusel ning homme kavatseme korraliku jalutuskäigu ette võtta, sööme ainult kebabi ning kannatame kuumust. Ka kohalikud on vaid algul toredad, kuna õhtul muutuvad kuidagi kurjaks ja tüütuks. Võimalik, et asi oli hoopis meie väsimuses.
Igatahes vaatame, mis homne päev toob...

Oodates...

Jäänud on vaid loetud hetked kuniks oleme enda elamise lennukisse ümber paigutanud. Kõigiga oleme lahkumiskallistusi ja suudlusi jaganud...Ka pisarad pole kuhugi jäänud.
Lahkumispidu, mis meile korraldati oli üpris suurejooneline ent head aega ei saanud kellelegi öelda. Nii palju kui meilt on palutud, kängurusid siia tuua me ei saa, kui just jahimeestena tööle ei hakka. Samas ma ei tea kas neid üldse üle piiri saab tuua?
Tuleb jätkata palvetamisega, et AirBaltic pankrotti ei lähe...igatahes, kui ta seda ei tee, siis saab siia lehele veel kunagi midagi kirjutada. See on algus meie tripi blogile.