Phnom Penh- ainuüksi need katused on vaatamist väärt. Nikerdused ja kujukesed, mis neid kaunistavad. Nad tunduvad midagi ulmelist. Esimesepäeva veetsimegi siin linna südames ringi käies. Külastasime budhha munkade ülikooli ning ühte templit. Milline rikkalikus, kuld ning viirukid , teemandid kujude silmadeks ning mungad ise oma oranžides kuubedes ( naised on valges, kuid samuti kulid). Kõik on nii teismoodi, detilide rohke ja imeline. Võin üsna kindlalt öelda, et olen vaimustuses. Ainsad, kes ei lasknud seda ilu 100% nautida, olid tuk-tuki juhid oma tüütute pakkumistega sind igale poole viia.
Tahtsime vaatama minna ka kuninga paleed ehk Hõbedast paleed, kuid kahjuks nende kuningas Norodom Sihanouk suri. Ta elas juba mõningad aastad Hiinas ning teda asendas ta poeg ent nüüd toodi ta keha tagasi kodumaale, paleesse, mille ees kogu rahvas oma lilli käib viimas, viirukeid põletamas ning laulmas, kõigil rinnus must leinalint. Tänavad on suletud ning politsei valve on mitmekordne. Rahvas leinab, sest kuningas oli neile olnud tugi, nüüd ta poeg, kes rahva arvates on veel liiga noor (59), ei oska veel oma võimuga hakkama saada, ta peab õppima. Kohalikud ise ei julge uue kuninga kohta just halvasti öelda, kuid kui kohtusime kahe mehega, kes siin õpetavad inglise keelt ( rootslane ning inglane), teadsid nad rääkida, et rahvas tegelikult kardab, et uus kuningas lihtsalt lastakse maha kuna ta võib olla lihtsalt võimuahne. Loodame, et see on kõigest oletus ning uus kuningas aitab rahval edasi liikuda, sest juba praegu on arengut näha, võrreldes Vietnamiga.
Meile tähendas aga kuninga surm ohutumat liiklemist. Kahjuks ka palee oma kullatud täissuuruses ning ligi 9000 teemandiga kaetud budhha kuju nägemata jäämist. Kuid nähes neid nukraid inimesi väravate ees, tundus see küll ajaloolise hetkena, kuid tõmbas ka sind sinna müstilisse kurbusesse. Hoopis vastupidise tunde tekitas aga keskturg, kus toimus vaatamata kõigele rõõmsameelne ning elav kauplemine. Turuhoone oli suur ning keskel avara kupliga, mille all müüdi ehteid, mis vaatamata oma arvatavale võltsusele,sädelesid uhkelt. Edasi jagunes hoone sktoriteks, kus said nii lapsed, mehed ja naised endale midagi leida. Kui arvasime, et seal lähedal olevast kaubamajast (mis oli mitmeid korruseid kõrge ming omas isegi mkino) leiame midagi kvaliteetsemat, pidime unnistama, et kogu kaup oli kallim, kuid ometi meenutas täpselt seda sama, mis turul. Aga toidupood oli suur ja hinnad kindlalt paigas. Ostsimegi seal kuhja puuvilju (16 banaani maksis 1.30, terve arbuus sama hinnaga ning blue dragonit).
Sel päeval, mil saime oma hotelli, leppisime selle sama tuk-tuki juhiga kokku, et kui talle helistame, viib ta meid surma väljadele (killing fields). Seda me ka tegime, sinna sõit oli umbes 40 minutit, vähemalt me arvasime, et sõidame sinna kuniks juht ühele kõrvalisele teele. Kohalik elu, majakeste ning poolpaljaste lastega. Jäime suure värava ees seisma, mees avas selle, sõitsime sisse ning suur uks sulgus meie taga. Nägime 7 meest militaarpükstes. Mõistsime , et meid oli toodud kohta kust saab relvadest tulistada nagu siin turistidel kombeks oli. Asi oli selles, et me tegelikult ei tahtnud sinna minna, aga juht polnud seda meilt uuesti küsinud. Heaküll, vaatasime siis hindu ja nägime tõsiasja, et kõik on üpris kallis ming sellist väljaminekut me ei arvestanud. Valida sai alates siis püstolist kuni granaadiheitjani. ( küsimus tekkis, et kuhu need granaadid visatakse kui ümber küla asub, kas visatakse naabri aeda, sest lugusid õhku lastud lehmadest oleme küll kuulnud ) Peale pikka ja väheke hirmunud kauplemist saime mehele selgeks teha, et tahame lasta vaid püstoliga ja pooled lasud. See neile ei meeldinud, aga igati rokem kui mitte midagi. Relv visatakse sulle kätte, kõrvaklapid pähe ning hakka aga märki tulistama. Mina keeldusin relva puutumast, tundub ebamugav pealtnäha ebaproffesionaalsete onimestega seda teha. Tanel õnneks oli julgem. Mõnedlasud tehtud ning hüppasime kiirelt tagasi sõidukisse. Meid viidi väljadele, massihaudadele. Lugudest saime teada, et tollel ajal võimul olnud kommuistid tahtsid oma võimu näidata ning tapsid ja piinasid inimesi loomakombel. Üks haud võis koosneda 400 inimesest. Neil on seal ka suur pühamu, kuhu leitud pealuud olid klaastaha pandud. Osad riidetükid ning kondid tulevad ikka veel suure vihmaga pinnale...
Viimasel päeval käisime ülekeha massaažis, mida tegid khalikud pimedad. Nad tunnetavad su keha hoopis teisiti ning tunne oli suurepärane. Õhtul linnas olime kutsutud meie hotelliomaniku tütre sünnipäevale. Ostsime talle ka väikese kingituse, et südamerahuga saaksime toitu süüa. Laud, ka meile, oli rikkalik. Kogu suguvõsa oli kokku kutsutud, rahvast voolas sisse ja välja. Mõtlesime, et õhtu võiks veeta kohalikus pubis. Tellisime kannu õlut ning tundsime, et sellel pole õige maitse, nagu halvaksläinud aga lausa veel hullem. Jätsime joogi lõpuni joomata, nägime teenindajate ehmatust ja imestust ning see oli piisav märguanne, et midagi on valesti. Ei hakanud asja suuremaks dramatiseerima.
Vihma hakkas sadama ning lippasime kähku möoda libedat tänavat tagasi hotelli. Seal sünnipäev jätkus ning ka paar turisti oli veel seal, kellega jutupeale saime. Vihma sadas edasi ning tänavad muutusid vaikselt jõgedeks. Isegi rahvas kuningapalee juurwst lahkus ning paks suits viirukitest hajus.
Hommikul oli nii minul kui tanelil üpris kahtlaselt halb olla ning kahtlustasime kas sünnipäeva toitu või mõnda lonksu halvast õllest. Pidime aga bussile minema, et Siem Reapi saada. Kokkulepe oli, et ootame ühe ratsakuju juures, kell 8 tullakse järgi. Olime enne kohal, ootasimeja ootasime kuniks kannatus katkes. Läksin tagasi sinna büroosse ningkurtsin muret, et bussi pole. Tuli välja, et nad olid käinud pisikese marsaga meil järel, nad polnud meid näinud ja olid oodanud meid vales kohas. Tore. Edasi oli plaan naise järgmine: lähme tuk-tuki peale, meid viiakse sinna marsa peale ja sealt edasi bussile järgi. Sobib, meie ei pea sentigi maksma. Peale poolt tundi saime ka meie bussi peale. Hakkasime magama kuna tervis oli üsna nigel. Kell pool neli saabusime Siem Reapi.
Wednesday, October 24, 2012
Friday, October 19, 2012
Saigonist Phnom Penhini
Kella nelja ajal päeval jõudsime Saigoni. Rongijaamast saime aru, et see linn on arenenum ja rohkem turistidele pühendunud, sest see oli üsna korralik, poodide ja kohvikutega ning isegi eskalaator läks teisele korrusele. Võtsime kohe takso kuna meil oli vaja leida veel endlae hotell. Tänu reisiraamatule aaime mingi tänava kätte juhatada,kust saame oma otsinguid alustada. Esimene juht küsis meilt 150 000 dongi, teinr juba 100 000. Oleksime saanud võib olla veelgi odavamalt, aga loobusime kauplemisest ning ronisime sisse. Päris seda tänavat, mida raamatust näitasime ei leidnud, taksojuht aga peatus ühe iformatsioonipunkti ees, mille kõrval hotell . Vaatasime, et see hotell võib olla kallis kuna see oli kõrge hoone, klaasist suurte uste, kena sissekäigu ning uksehoidjatega. Järgmisel hetkel olidki need samad poisid meie kottehotelli poole viimas, vãites soodsat hinda. Me ei pidanud pettuma, saime hinnaalanduse ning lisaks ka hommikusöögi. Tuba oli kena, puhas, kuid siiski aknata (vannitoas asuv imepisike klaasist ruut, seda nime ei väärinud). Tore ju ka välja minna kui uksepoisid teevad sulle uksi lahti ning hommikusöök toimub 9 korruse restoranis, kus sai valida kõike, mida hing ihaldas. Nii siis valisime koha 3 ööks sobivaks.
Saigoni kesklinn oli täis kõrgeid hooneid, uhkeid muuseume,isegi ringteid ning valgusfoore. Juba esimesel õhtul leidsime oma lemmikkoha söomiseks, kohe järmisel tänaval meie hotellist. Hea hind, hea toit ning taaskord linna odavaim õlle. Igakord kui edaspidi sisenesime kas lõuna või õhtusöögiks, teenindaja lehvitas juba kaugelt. Päveal seiklesime aga linnas ringi, kõik vaatamisväärsused olid käe ulatuses.
Vietnamiga käib koos sõda, mida iga muuseum ka vähemal või rohkemal määral kujutab. Me aga külastasimegi sõjamuuseumi, kus kujutati kogu seda jubedust piltide ning relvadega. Kõige hullemad pildid olid osakonnas, kus kujutati närvigaasi tõttu moondunud inimesi ja nende järeltulijaid. Mürgigaasid hävitasid terved metsad, rääkimata siis inimestest. Eksponeeritud olid ka Ameeriklaste lennukid, tankid ning helikopterid.
Üheks elamusterohkeimaks kohaks oli aga turg. Asju oli kohutavalt ning kõik krabasid sul käest ning tahtsid, et sa midagi ostaksid. Müüdi kõikvõimalikke võlts särke ja sokke. Ehteid ja muud kulda-karda oli piisavalt, et silme eest virvendama hakata.
Ühel päeval nägime ka vihma, sellist korralikku paduvihma. Algul seisime majakatuste all, aga tundus, et see ei lõppegi ning võtsime end kokku ja jooksime läbi vihma hotelli. Riided tilkusid, panime need toas kuivama otse puhuri peale, aga lõpuks tuli neid ikka kuivatada fööniga.
Saigonist saime hea bussireisi ka Phnom penhi, Cambodiasse. Buss tuli meile lausa hotelli ukse ette järgi, pingid olid laiad ning olemas oli isegi wc. Reis pidi kestma 6 tundi. Nii tunduski minevat, jõudsime Cambodia piiripunkti täiesti õigel ajal. Bussireisiga kaasneski see, et passid ning viisa rahad võeti kohe alguses, meie ülesandeks oli pass koos templitega võtta ning nö piiris üle minna. Korraliku rahvamassi vahelt saimegi läbi ning sai bussi astuda. Juba sellest hetkest alates nägime, et Cambodia on midagi hoopis muud ku Vietnam. Piiripunkti hooned oli rikkalikult kaunistatud erinevate nikerdustega, kohe seal samas oli kasiinod ning hotellid.
Kõik tundus sujuvat kui ühel hetkel küsiti meilt lisaks paar dollarit, et kiiremini mööda sõita. Nägime pikka järjekorda, mis ootas praami, et üle jõe saada. Ootasime tunde, see kiiremini saamine ei õnnestunud kuidagi. Kell oli palju ning muretsesime, kas üldse leiame hotelli kui liiga hilja jõuame. Liikusime aeglaselt autode ning busside sabast, kes ka üritasid tänavate vahelt lõigata. Külavahe teed olid auklikud ning mudased. Kohalikud uudistasid kõiki ning bussi akende all käidi saiakesi pakkumas, mis paljudele ka parimaks lohutuseks näljasele kõhule oli. Kell 6 saime praami peale, mis sõitis kõigest 10-15 minutit. Kogu see ootamine oli selle pärast? Aga hea küll, me olime õnnelikud, et jälle liikusime ning oli lootus jõuda normaalsel ajal ning mitte veeta ööd kusagil pubis !
Õhtul pandi meid bussilt maha päris kesklinna lähedal. Tahtsime hakata taksot otsima, kui juba oli meid märganud üks tuk-tuki juht. Mees oli väga jutukas, näitas kaardilt kus me asume ning kuhu oleks sobivaim minna. Me kartsime, et nüüd ta küsib raha ka selle eest ning püüdsime tast eemale hoida. Tundus, et ta mõistis, mida mõtleme ning naeris, et ega ta raha küsi rääkimise eest. Otsustasime ta abi vastu võtta. Kokku sai lepitud 3 taala ning ta lubas, et ootab meid iga hotelli ees juhul , kui meile ei meeldi, et edasi otsida. Ta sõidutas meid täitsa kuninga palee lähedale, ühe külalistemaja ette. Meiel näidati tuba, mis asus 5 korrusel, lift puudus ning polnud ka hommikusööki. Tanel kirtsutas nina kuigi hind polnud sugugi paha. Tuk-tuki juht aga ütles, et ta tunneb neid siis, tegemist on ta hea sõbraga ning tingis elamise 16 taala peale. Meile sobis, noored poisid juba haarasid meie kotid, et neid üles viia ning sõidukijuhiga sai kokku lepitud, et laseme ta hotellisõbral helistada kui tahame kuhugi kaugemale sõita.
Süda rahul ning lãksime otsisime ka süüa. Kõik hinnad on dollaritest ming lausa mõttetu tundub vahetada raha. Võib öelda, et dollar on rohkem nende raha kui kohalik riel.
Saigoni kesklinn oli täis kõrgeid hooneid, uhkeid muuseume,isegi ringteid ning valgusfoore. Juba esimesel õhtul leidsime oma lemmikkoha söomiseks, kohe järmisel tänaval meie hotellist. Hea hind, hea toit ning taaskord linna odavaim õlle. Igakord kui edaspidi sisenesime kas lõuna või õhtusöögiks, teenindaja lehvitas juba kaugelt. Päveal seiklesime aga linnas ringi, kõik vaatamisväärsused olid käe ulatuses.
Vietnamiga käib koos sõda, mida iga muuseum ka vähemal või rohkemal määral kujutab. Me aga külastasimegi sõjamuuseumi, kus kujutati kogu seda jubedust piltide ning relvadega. Kõige hullemad pildid olid osakonnas, kus kujutati närvigaasi tõttu moondunud inimesi ja nende järeltulijaid. Mürgigaasid hävitasid terved metsad, rääkimata siis inimestest. Eksponeeritud olid ka Ameeriklaste lennukid, tankid ning helikopterid.
Üheks elamusterohkeimaks kohaks oli aga turg. Asju oli kohutavalt ning kõik krabasid sul käest ning tahtsid, et sa midagi ostaksid. Müüdi kõikvõimalikke võlts särke ja sokke. Ehteid ja muud kulda-karda oli piisavalt, et silme eest virvendama hakata.
Ühel päeval nägime ka vihma, sellist korralikku paduvihma. Algul seisime majakatuste all, aga tundus, et see ei lõppegi ning võtsime end kokku ja jooksime läbi vihma hotelli. Riided tilkusid, panime need toas kuivama otse puhuri peale, aga lõpuks tuli neid ikka kuivatada fööniga.
Saigonist saime hea bussireisi ka Phnom penhi, Cambodiasse. Buss tuli meile lausa hotelli ukse ette järgi, pingid olid laiad ning olemas oli isegi wc. Reis pidi kestma 6 tundi. Nii tunduski minevat, jõudsime Cambodia piiripunkti täiesti õigel ajal. Bussireisiga kaasneski see, et passid ning viisa rahad võeti kohe alguses, meie ülesandeks oli pass koos templitega võtta ning nö piiris üle minna. Korraliku rahvamassi vahelt saimegi läbi ning sai bussi astuda. Juba sellest hetkest alates nägime, et Cambodia on midagi hoopis muud ku Vietnam. Piiripunkti hooned oli rikkalikult kaunistatud erinevate nikerdustega, kohe seal samas oli kasiinod ning hotellid.
Kõik tundus sujuvat kui ühel hetkel küsiti meilt lisaks paar dollarit, et kiiremini mööda sõita. Nägime pikka järjekorda, mis ootas praami, et üle jõe saada. Ootasime tunde, see kiiremini saamine ei õnnestunud kuidagi. Kell oli palju ning muretsesime, kas üldse leiame hotelli kui liiga hilja jõuame. Liikusime aeglaselt autode ning busside sabast, kes ka üritasid tänavate vahelt lõigata. Külavahe teed olid auklikud ning mudased. Kohalikud uudistasid kõiki ning bussi akende all käidi saiakesi pakkumas, mis paljudele ka parimaks lohutuseks näljasele kõhule oli. Kell 6 saime praami peale, mis sõitis kõigest 10-15 minutit. Kogu see ootamine oli selle pärast? Aga hea küll, me olime õnnelikud, et jälle liikusime ning oli lootus jõuda normaalsel ajal ning mitte veeta ööd kusagil pubis !
Õhtul pandi meid bussilt maha päris kesklinna lähedal. Tahtsime hakata taksot otsima, kui juba oli meid märganud üks tuk-tuki juht. Mees oli väga jutukas, näitas kaardilt kus me asume ning kuhu oleks sobivaim minna. Me kartsime, et nüüd ta küsib raha ka selle eest ning püüdsime tast eemale hoida. Tundus, et ta mõistis, mida mõtleme ning naeris, et ega ta raha küsi rääkimise eest. Otsustasime ta abi vastu võtta. Kokku sai lepitud 3 taala ning ta lubas, et ootab meid iga hotelli ees juhul , kui meile ei meeldi, et edasi otsida. Ta sõidutas meid täitsa kuninga palee lähedale, ühe külalistemaja ette. Meiel näidati tuba, mis asus 5 korrusel, lift puudus ning polnud ka hommikusööki. Tanel kirtsutas nina kuigi hind polnud sugugi paha. Tuk-tuki juht aga ütles, et ta tunneb neid siis, tegemist on ta hea sõbraga ning tingis elamise 16 taala peale. Meile sobis, noored poisid juba haarasid meie kotid, et neid üles viia ning sõidukijuhiga sai kokku lepitud, et laseme ta hotellisõbral helistada kui tahame kuhugi kaugemale sõita.
Süda rahul ning lãksime otsisime ka süüa. Kõik hinnad on dollaritest ming lausa mõttetu tundub vahetada raha. Võib öelda, et dollar on rohkem nende raha kui kohalik riel.
Monday, October 15, 2012
Imeline rongireis 2, Hue
Meie esimene rongisõit ei möödunud just sügavaimas unes. Puupingid hakkasid end iga natukese aja tagant tundma andma, kord seljale,kord sabakondile. Mitte mingit pidi seal mugav polnud. Hommikul ärkasime juba kell 5, et igaks juhuks üle küsida, mis kell meie rong jõuab, sest eelneval õhtul vastas kontrolörinaine, et juba kell 7 hommikul oleme Hue's, rongijaamast öeldi aga kell 10.00. Seekord vastas meie küsimusele üks teine mundris mees ning väitis, et enne 8 me ei jõua. Paistis, et ka teadetetahvel väitis nii. Veidi enne kaheksat võtsime kõik pakid alla ja hakkasime peatumist ootama. Enne veel oli üks peatus, kust tuli liiga palju rahvast peale ja meil polnud ka just kõige vährm pagasit. Kottide ja meie kõrvale pressisid noored tüdrukud, kellest üks oskas üllatavalt hästi inglise keelt. Muu jutu vahelt selgus, et meie peatuseni on veel vähemalt poolteist tundiaega ja et neilon kahju, et me ei saa oma pagasit enam üles panna kuna see kõik oli kartulikotte ja kohvreid täis. Olukord hakkas hirmsaks muutuma, sest vales peatuses maha minek tähendaks kogu pagasiga seiklemist mittekusagil ning olid ju ka piletid õhtusele rongile ostetud. Aga peaginägime suurt silti naisega lillede vahel ning kirjaga HUE. Rongilt saime lõpuks maha kell 9,00.
Silmakotid vajusid maani ning sama tegid ka seljakotid. Kangekaelselt otsustasime tsitadelli vaatama minna jalgsi, sest kaardi järgi ei paistnud asi üldse kaugel ja mõõtühikuks oli 400 m. Matkasime üle ühe jõe ja teise jõe, turuplatside vahelt, kus müüdi värsket kala, karpe, kana , juur-ja puuvilja. Kõik vaatasid meid ja meie kotte kui suurimat turistiobjekti, meie aga vaatamata kõigile pakkumistele taksodele ja mootorratastele, marssisime edasi, ise täiesti väsinud. Lõpuks, peale mitmete puhkepauside ning isegi kotisangade parandamiste, jõudsime tsitadellini, mille pilet oli 80 000 dongi. Asi oli seda igati väärt. Tegemist oli 18 sajandist pärit valitseja elamis- ning lõbutsemisruumid. Näha väga rikkalike kaunistustega maju, ruume ja katused. Kogu kompleks oli alles restaureerimise järgus, kuid see andis fantaasiale ruumi, kuidas oleks võinud olla. Üks peahoonetest, valitseja vastuvõtu ja peoruum, oli sammastega, üleni punane kuldsete graveeringutega , mis kujutasid nii hieroglüüfe kui draakoneid. Aed oli kaunistatud kilpkonnaks pügatud põõsad, mis sümboliseerivad head tervist kuna kilpkonn on pika elueaga.
Tagasi kesklinna otsustasime minna taksoga, mis viis meid ühe söögikoha ette, kust otsustasimegi oma hilise lõuna võtta. Üllatus suur, kui nägime tasuta piljardilauda ning wifit. Istusimegi seal päris pikalt, et aega veeta kuniks tuleb rongile minna.
Rongijaam oli juba natuke puhtam ning meeldivam, isegi wc oli tasuta. Rong pidi kohal olema kell 19.12. Alles kell seitse lasti meid teise ooteruumi, mida tegelikult oleks võinud ju palju varem teha. Rahvas tungles nagu hakkaks lähenema maailmalõpp. Ja järsku istusid nad kõik maha pinkidele, mida jäi rohkelt üle , nagu poleks midagi kunagi olnud. Äkitselt lahvatas tüli kohaliu mehe ning piletikontrollija vahel. Kukuti karjuma ning näpuga ähvardama, kõik vaatasid pingsalt pealt. Kui vaid oleks aru saanud mis toimub. Vahepeal isegi tuli kohale politsei, kõik osalised olid maruvihased ja peaaegu nutu äärel. Asi hakkas vaikselt vaibuma, siis tuli aga teade, mis pani rahva nördima. Meie järelduste kohaselt jääb rong hiljaks või on katki ning ei tulegi. Õnneks mingi aja pärast läks rahvas uue teate peale rõõmsaks ning hakkas kohmitsema. Kas tõesti rong siiski hakkab jõudma siia ? Jah, uksedntehti lahti ning rahvas tunges meeleheitlikult raudtee juurde. Ka seal pidi päris pikalt ootama. Kokku jäi rong hiljaks tervelt tund aega.
Oli e valinud endale pehmed isted selleks korraks, kuna reis pidi kestma tervelt 20 tundi. Rongi sisenemine oma suurte kottidega läbi kitsaste uste onaras katsumus. Tanelil kukkus veepudel maha, mida ta siis püüdis kummardades haarata, aga üks kohalik naine, pisike nagu hernes, oli selle juba pihta pannud. Võib isegi öelda, et ta oli uhke oma saavutuse üle ning keeldus seda Tanelile tagasi andmast. Kuna järjekord seljataga oli pikk, tuli edasi liikuda. Mina aga olin jõudnud kotid ära panna ning otsustasin selle veepudeli eest võidelda kuna reis oli liiga pikk selleks, et nende kohutavat musta jooki jooma hakata, mida nad seal pakuvad. Kuna olin üsna pahane naise peale, ründasin teda hoogsa inglise keele tekstiga, mille peale ta lehvitas käsi ning andis mõista, et ma olen rumal ning ta ei saa nagunii aru millest ma räägin. Kahu, sest viipekelest saab aru igaüks. Nii ma ka tegin. Arvatavasti, õigemini ma arvan ja loodan, et tal hakkas kergel häbi ja seetõttu tagastas ta pudeli. Olime võidukad!
Rongireis möödus pidevalt magades, vahepeal küpsiseid näksides.
Silmakotid vajusid maani ning sama tegid ka seljakotid. Kangekaelselt otsustasime tsitadelli vaatama minna jalgsi, sest kaardi järgi ei paistnud asi üldse kaugel ja mõõtühikuks oli 400 m. Matkasime üle ühe jõe ja teise jõe, turuplatside vahelt, kus müüdi värsket kala, karpe, kana , juur-ja puuvilja. Kõik vaatasid meid ja meie kotte kui suurimat turistiobjekti, meie aga vaatamata kõigile pakkumistele taksodele ja mootorratastele, marssisime edasi, ise täiesti väsinud. Lõpuks, peale mitmete puhkepauside ning isegi kotisangade parandamiste, jõudsime tsitadellini, mille pilet oli 80 000 dongi. Asi oli seda igati väärt. Tegemist oli 18 sajandist pärit valitseja elamis- ning lõbutsemisruumid. Näha väga rikkalike kaunistustega maju, ruume ja katused. Kogu kompleks oli alles restaureerimise järgus, kuid see andis fantaasiale ruumi, kuidas oleks võinud olla. Üks peahoonetest, valitseja vastuvõtu ja peoruum, oli sammastega, üleni punane kuldsete graveeringutega , mis kujutasid nii hieroglüüfe kui draakoneid. Aed oli kaunistatud kilpkonnaks pügatud põõsad, mis sümboliseerivad head tervist kuna kilpkonn on pika elueaga.
Tagasi kesklinna otsustasime minna taksoga, mis viis meid ühe söögikoha ette, kust otsustasimegi oma hilise lõuna võtta. Üllatus suur, kui nägime tasuta piljardilauda ning wifit. Istusimegi seal päris pikalt, et aega veeta kuniks tuleb rongile minna.
Rongijaam oli juba natuke puhtam ning meeldivam, isegi wc oli tasuta. Rong pidi kohal olema kell 19.12. Alles kell seitse lasti meid teise ooteruumi, mida tegelikult oleks võinud ju palju varem teha. Rahvas tungles nagu hakkaks lähenema maailmalõpp. Ja järsku istusid nad kõik maha pinkidele, mida jäi rohkelt üle , nagu poleks midagi kunagi olnud. Äkitselt lahvatas tüli kohaliu mehe ning piletikontrollija vahel. Kukuti karjuma ning näpuga ähvardama, kõik vaatasid pingsalt pealt. Kui vaid oleks aru saanud mis toimub. Vahepeal isegi tuli kohale politsei, kõik osalised olid maruvihased ja peaaegu nutu äärel. Asi hakkas vaikselt vaibuma, siis tuli aga teade, mis pani rahva nördima. Meie järelduste kohaselt jääb rong hiljaks või on katki ning ei tulegi. Õnneks mingi aja pärast läks rahvas uue teate peale rõõmsaks ning hakkas kohmitsema. Kas tõesti rong siiski hakkab jõudma siia ? Jah, uksedntehti lahti ning rahvas tunges meeleheitlikult raudtee juurde. Ka seal pidi päris pikalt ootama. Kokku jäi rong hiljaks tervelt tund aega.
Oli e valinud endale pehmed isted selleks korraks, kuna reis pidi kestma tervelt 20 tundi. Rongi sisenemine oma suurte kottidega läbi kitsaste uste onaras katsumus. Tanelil kukkus veepudel maha, mida ta siis püüdis kummardades haarata, aga üks kohalik naine, pisike nagu hernes, oli selle juba pihta pannud. Võib isegi öelda, et ta oli uhke oma saavutuse üle ning keeldus seda Tanelile tagasi andmast. Kuna järjekord seljataga oli pikk, tuli edasi liikuda. Mina aga olin jõudnud kotid ära panna ning otsustasin selle veepudeli eest võidelda kuna reis oli liiga pikk selleks, et nende kohutavat musta jooki jooma hakata, mida nad seal pakuvad. Kuna olin üsna pahane naise peale, ründasin teda hoogsa inglise keele tekstiga, mille peale ta lehvitas käsi ning andis mõista, et ma olen rumal ning ta ei saa nagunii aru millest ma räägin. Kahu, sest viipekelest saab aru igaüks. Nii ma ka tegin. Arvatavasti, õigemini ma arvan ja loodan, et tal hakkas kergel häbi ja seetõttu tagastas ta pudeli. Olime võidukad!
Rongireis möödus pidevalt magades, vahepeal küpsiseid näksides.
Saturday, October 13, 2012
imeline rongisõit
Hanoid oli meil aega avastada üks poolteist päeva, mille jooksul hakkasime selle mustuse ja jubeduse vahelt noppima neid heldeid hetki, tuli tõdeda, et teistmoodi ei tähenda alati halba ja koledat. Meie suurimaks sihtmärgiks oli leida rongijaam, kust osta piletid Hanoist Hue'sse ning sealt edasi juba Saigoni või siis õigemini Ho Chin Minh Citysse. Just see otsimine pani meid avastama tänavaid, toredaid poode ja söögikohti, kõige ilusamaks teadlikuks leiuks oli aga järv, mille keskel pisike tempel ning järve ületab väravatega punane sild, mis oli ääristatud värviliste lippudega ning järve enda kohal olid suured värvilised ümmargused õhupallid. See on Hanoi põhiline turistiatraktsioon. Ümber järve või selle lähedal asus palju suuri maju, osad kuulusid valitsusele, osad hotellidele või restoranidele. Meie istusime aga ühte pisikesse väliõhukohvikusse, kust saime kogu ilu rahulikult kõrvalt jälgida.
Esimesel päeval Hanois ostsime kohalikke maiustusi ühe riisimütsiga tütarlapse käest, küll mitte eriti vabatahtlikult, kuid see selleks, maiustused olid ju head. Just seal järve ääres kohtasime teda uuesti ja vanalinna sügavusest leidis ta meid ühe korra veel. Vaatamata sellele, Hanois elab ühe ruutmeetri kohta 82 inimest ja üleüldse on neid seal ligi 6 miljonit, siis kuidas on see võimalik, et kõigi nende maiustuste müüate seast just see üks meiega alati kokku sattus.
Rongijaama lõpuks me ka leidsime ning isegi meie valmis kritseldatud skeeme polnud vaja, sest piletiputkas olev naine mõistis meie inglise keelt üpris kenasti ning ka meie saime aru, kuigi kontrollisime igat hinda ja kuupäeva, no nii igaks juhuks, ligi 3 korda, sest neil kohalikel on tihtipeale komme jaatada ka siis kui nad tegelikult aru ei saa. Pilet Huesse kõvadel pinkidel maksis 300 000 dongi ning Huest Saigoni pehmetel pinkidel ligi 600 000 dongi. Valisime mõlemad õhtused rongid, sest ka parimal juhul ei viitsiks kõik need 15-20 tundi aknast välja vaadata. Ja pealegi saabume Huesse juba hommikul, et mõni vaatamisväärsus ära näha ning õhtul saab juba edasi kihutada.
Õhtul leidsime tänavate vahelt ühe söögikoha, millel oli austraalia maik juures, vaatamata sellele, et teenindajad olid kohalikud. Rõõmuks meile olid ,arvatavasti austraallasest omaniku poolt, ka õlled soodsaks tehtud. Vietnami populaarseim õlu nimega Tiiger, maksis kõigest 10 000 dongi ja lisaks sellele oli lausa suur pudel (poes maksab poole väiksem sama hinna). Koht nimega Geko oli küll pisike,aga hubane ning rahvast paistis jätkuvat.
Hotellist pidime lahkuma järgmisel päeval alles kell 12.00 ning meile sobis see suurepäraselt kuna rong pidi sõitma hakkama alles kell 19.00. Enne kui rongi saime, olime suutnud oma hiiglaslike seljakottidega veel natuke ringi tiirutada ja otsida muuseume ja katedraale. Käisime ühes soovitatumas muuseumis, mis oli endine vangla sõja ajal ning hoidis poliitvange. Kongid olid täidetud inimkujudega ning giljotiin oli endiselt seal samas kohas, kus oma hiilgeaegadel. Vaatamata turistivoolule, oli säilinud see õud ning ängistus nendesse pisikestesse pimedatesse kongidesse.
Rongijaam oli vana ja kulunud, üpris kõle. Rongile sai umbes 1 tund enne selle lahkumist. Kindlasti me ei oodanud seda, et peame oma asjadega üle raudteede liikuma, et rongile saada, aga siis tuli üks tore mees naeratades ja pakkus lahkelt abi rongi leidmisel. Inglise keel oli äärmiselt kasin ent korralike riiete järgi oletasime, et tegemist võib olla näiteks piletikontrollijaga. Ta leidis meie rongi ja leidis ka vaguni, siis hakkas asi juba kahtlaseks minema kui ta ka istekohad kätte juhatas, mis olid ju piletil inglise keeles selgesõnaliselt, pigem siiski numbriliselt, kirjas. Jõudsime asjad peakohale sättida, tema naeratuse saatel loomulikult, kuniks ta siis ennast 2 dollari väärilseks pidas. Algul ajab vihale, et iga köhatuse eest küsivad nad müstilisi summasid ainult seetõttu, et sa oled heledanahkne ning sa ei ole kolmandast maailmast pärit. Neid ei huvita kuidas sa raha teenid, pigem on nad arvamusel, et see tuleb meile taevast või puuotsast. Alles eelneval päeval olid kaks tüdrukut meid tänaval tüütama tulnud pakkudes pildistamisvõimalust riisimütsides ning korvidega, mida õlal kannavad. Ma veel jõudsin hõigata Tanelile, et usu, nad hakkavad kohe raha küsima ja nii ka oli,pakkusid oma banaane kuna neil olevat korvid nii rasked. Sel korral tegin südame külmaks ja ütlesin, et kuna nad ei andnud meile valiku võimalust ( korv oli juba õlal enne kui ma jõudsin tüdrukuid õieti näha), siis ei huvita meid ka teie raske korv. Tegid seal oma kurba/kurja nägu ning tahtsid, et kustutaksime siis pildid ära. Kahjuks on need pildid nüüdseks ka netti üles laetud. Tagasi selle rongimehe juurde tulles, pakkusin talle Austraalia kahe dollarist, kuna dongides ega dollarites peent raha polnud. Mees ei uskunud oma silmi, naeris ja naeris raha üle. Püüdsime siis seletada, et ta saab ka seda vahetada ja kui ei taha, siis ei saa üldse midagi. Mõtlikult uurides püüdis ta aru saada, mis raha see küll olla võiks ja kas ta ka kunagi seda kusagil kellelegi millegi hoopis muu pähe määrida saab. Raske otsus võeti vastu ja meie jäime 2taala võrra vaesemaks.
Rongis valisime siis kõige odavama vaguni, kus on kitsad puupingid kahele, pidime istuma kahe noore poisi vastu, sest rong oli rahvast paksult täis. Juba tuli ka teenindaja, kes pakkus oma tuba magamiseks kuna sõidame ju terve öö. Ütlesime talle kohe, et asi jääb katki, meil pole sentigi hinge taga. Tema tegi kahtlaselt üleoleva näo ja lahkus. Vedas, see läks kiiresti!
Rong hakkas liikuma, algul vaatasime põnevusega võretatud aknast välja ent siis ajasid kõikide toidu lõhnad ka meid näljaseks. Olime kaasa ostnud võileiva materjali ning arvasime, et oh, meil on küll palju süüa, aga pidime pettuma, sest nii mõnelgi kaasreisijal oli seda kordi rohkem. Kõhud täis, meel parem, otsustasime välja võtta ipadi,et filmi vaadata. Otsustasime multika kasuks. Juba mingi aeg vaadatud, avastasime enda ümbert lapsi ja nende vanemaid, kes samuti olid ühinenud vaatamisega. Ega polekski kahju olud, aga ruumi istet pakkuda polnud ka parimal juhul, niiet peale 20 minutit väsisid vaatajad ning lahkusid. Filmi lõppedes nägime, et peatustest enam nii palju rahvast peale ei tulnud ning saime leida tühjad kohad, kus oli ka võimalus jalgu sirutada. Püüdsime vilkuvate tulede saatel õõtsuvas rongis uinuda.
Esimesel päeval Hanois ostsime kohalikke maiustusi ühe riisimütsiga tütarlapse käest, küll mitte eriti vabatahtlikult, kuid see selleks, maiustused olid ju head. Just seal järve ääres kohtasime teda uuesti ja vanalinna sügavusest leidis ta meid ühe korra veel. Vaatamata sellele, Hanois elab ühe ruutmeetri kohta 82 inimest ja üleüldse on neid seal ligi 6 miljonit, siis kuidas on see võimalik, et kõigi nende maiustuste müüate seast just see üks meiega alati kokku sattus.
Rongijaama lõpuks me ka leidsime ning isegi meie valmis kritseldatud skeeme polnud vaja, sest piletiputkas olev naine mõistis meie inglise keelt üpris kenasti ning ka meie saime aru, kuigi kontrollisime igat hinda ja kuupäeva, no nii igaks juhuks, ligi 3 korda, sest neil kohalikel on tihtipeale komme jaatada ka siis kui nad tegelikult aru ei saa. Pilet Huesse kõvadel pinkidel maksis 300 000 dongi ning Huest Saigoni pehmetel pinkidel ligi 600 000 dongi. Valisime mõlemad õhtused rongid, sest ka parimal juhul ei viitsiks kõik need 15-20 tundi aknast välja vaadata. Ja pealegi saabume Huesse juba hommikul, et mõni vaatamisväärsus ära näha ning õhtul saab juba edasi kihutada.
Õhtul leidsime tänavate vahelt ühe söögikoha, millel oli austraalia maik juures, vaatamata sellele, et teenindajad olid kohalikud. Rõõmuks meile olid ,arvatavasti austraallasest omaniku poolt, ka õlled soodsaks tehtud. Vietnami populaarseim õlu nimega Tiiger, maksis kõigest 10 000 dongi ja lisaks sellele oli lausa suur pudel (poes maksab poole väiksem sama hinna). Koht nimega Geko oli küll pisike,aga hubane ning rahvast paistis jätkuvat.
Hotellist pidime lahkuma järgmisel päeval alles kell 12.00 ning meile sobis see suurepäraselt kuna rong pidi sõitma hakkama alles kell 19.00. Enne kui rongi saime, olime suutnud oma hiiglaslike seljakottidega veel natuke ringi tiirutada ja otsida muuseume ja katedraale. Käisime ühes soovitatumas muuseumis, mis oli endine vangla sõja ajal ning hoidis poliitvange. Kongid olid täidetud inimkujudega ning giljotiin oli endiselt seal samas kohas, kus oma hiilgeaegadel. Vaatamata turistivoolule, oli säilinud see õud ning ängistus nendesse pisikestesse pimedatesse kongidesse.
Rongijaam oli vana ja kulunud, üpris kõle. Rongile sai umbes 1 tund enne selle lahkumist. Kindlasti me ei oodanud seda, et peame oma asjadega üle raudteede liikuma, et rongile saada, aga siis tuli üks tore mees naeratades ja pakkus lahkelt abi rongi leidmisel. Inglise keel oli äärmiselt kasin ent korralike riiete järgi oletasime, et tegemist võib olla näiteks piletikontrollijaga. Ta leidis meie rongi ja leidis ka vaguni, siis hakkas asi juba kahtlaseks minema kui ta ka istekohad kätte juhatas, mis olid ju piletil inglise keeles selgesõnaliselt, pigem siiski numbriliselt, kirjas. Jõudsime asjad peakohale sättida, tema naeratuse saatel loomulikult, kuniks ta siis ennast 2 dollari väärilseks pidas. Algul ajab vihale, et iga köhatuse eest küsivad nad müstilisi summasid ainult seetõttu, et sa oled heledanahkne ning sa ei ole kolmandast maailmast pärit. Neid ei huvita kuidas sa raha teenid, pigem on nad arvamusel, et see tuleb meile taevast või puuotsast. Alles eelneval päeval olid kaks tüdrukut meid tänaval tüütama tulnud pakkudes pildistamisvõimalust riisimütsides ning korvidega, mida õlal kannavad. Ma veel jõudsin hõigata Tanelile, et usu, nad hakkavad kohe raha küsima ja nii ka oli,pakkusid oma banaane kuna neil olevat korvid nii rasked. Sel korral tegin südame külmaks ja ütlesin, et kuna nad ei andnud meile valiku võimalust ( korv oli juba õlal enne kui ma jõudsin tüdrukuid õieti näha), siis ei huvita meid ka teie raske korv. Tegid seal oma kurba/kurja nägu ning tahtsid, et kustutaksime siis pildid ära. Kahjuks on need pildid nüüdseks ka netti üles laetud. Tagasi selle rongimehe juurde tulles, pakkusin talle Austraalia kahe dollarist, kuna dongides ega dollarites peent raha polnud. Mees ei uskunud oma silmi, naeris ja naeris raha üle. Püüdsime siis seletada, et ta saab ka seda vahetada ja kui ei taha, siis ei saa üldse midagi. Mõtlikult uurides püüdis ta aru saada, mis raha see küll olla võiks ja kas ta ka kunagi seda kusagil kellelegi millegi hoopis muu pähe määrida saab. Raske otsus võeti vastu ja meie jäime 2taala võrra vaesemaks.
Rongis valisime siis kõige odavama vaguni, kus on kitsad puupingid kahele, pidime istuma kahe noore poisi vastu, sest rong oli rahvast paksult täis. Juba tuli ka teenindaja, kes pakkus oma tuba magamiseks kuna sõidame ju terve öö. Ütlesime talle kohe, et asi jääb katki, meil pole sentigi hinge taga. Tema tegi kahtlaselt üleoleva näo ja lahkus. Vedas, see läks kiiresti!
Rong hakkas liikuma, algul vaatasime põnevusega võretatud aknast välja ent siis ajasid kõikide toidu lõhnad ka meid näljaseks. Olime kaasa ostnud võileiva materjali ning arvasime, et oh, meil on küll palju süüa, aga pidime pettuma, sest nii mõnelgi kaasreisijal oli seda kordi rohkem. Kõhud täis, meel parem, otsustasime välja võtta ipadi,et filmi vaadata. Otsustasime multika kasuks. Juba mingi aeg vaadatud, avastasime enda ümbert lapsi ja nende vanemaid, kes samuti olid ühinenud vaatamisega. Ega polekski kahju olud, aga ruumi istet pakkuda polnud ka parimal juhul, niiet peale 20 minutit väsisid vaatajad ning lahkusid. Filmi lõppedes nägime, et peatustest enam nii palju rahvast peale ei tulnud ning saime leida tühjad kohad, kus oli ka võimalus jalgu sirutada. Püüdsime vilkuvate tulede saatel õõtsuvas rongis uinuda.
Wednesday, October 10, 2012
Darwin, Singapur, Vietnam ehk reis reisi ajal.
Lugu algab Darwini lennujaamasti, kuhu meid lahked eestlased kohale sõidutasid. Jõudsime pea poolteist tundi varem, kuid siiski pidime end pika rea lõppu sokutama. Ootamine venis, sest peas käis mõte, nagu tavaliselt, et mis siis saab, kui midagi on valesti. Lõpuks leti äärde jõudes selgusid pakkide lisakilod ning puudulik pilet vietnamist välja, mille tõttu nad ei saa meid sinna üleüldse lubada. Pakkusime kõiki teisi broneeringuid ning lennupileteid mis küll ei vii välja Vietnamist, küll aga Taist. Asi lahenes sellega, et kottidelt eemaldasime ühed töösaapad ning portsu raamatuid ningmeie lennupiletid Taist tagasi koju piisav tõendus riigist lahkumisest.peale väikest paanitsemist ja ootamist saime lennukile.
4,5 tundi lendamist ning jõudsime Singapuri. Õigemini selle tohutusse lennujaama, kus pidime järgmist lendu ootama 12 tundi. Kohe asusime nälga kustutama esimeses toiduputkas, kust saime endale oma küsitud tundmatu toidu: rohelise magusa riisiga, vürtsika kana, äärmiselt vürtsika kastme ning kalatükikesega. Ütleme nii, et õhtul kell 10 on see liig, aga peale pikemat istumist sai ka see söödud. Kõht täis,meel päris hea, leidsime nurga kuhu magama sättida ( ja lausa mugavasse tugitooli). Hommikul sai Imetletud kõiki poode, eriti neid magusa osakondi, mis nii maitsvad tundusid (Nb! Seal oli Geishat). Enne veel kui lennukile astusime lasime teha ühed jalamassaažid mingi aparaadi poolt. Kuna pagas oli juba teel Hanoisse, ei pidanud millegi pärast uuesti muretsema, lend võis alata.
Kohaliku aja järgi kell 14.20 maandusime Hanoi lennujaama. Juba kaugelt võis näha, et siin pole asjad nii kuidas me harjunud oleme. Lennujaam mitte ainukt ei näinud vana välja vaid lõhnas raskelt selle järgi, ilusatest poodidest polnud jälgegi. Kohe kasseeriti lisaraha, 25 usd, viisale, mille eelnevalt juba neti teel ära tegime. Veel üks tempel passi ni g olime vabad pääsemaks oma pagasi juurde. Õnnelikuna nägime, et kõik oli alles, ka see mis külgedele rihmade/paeltega kinni seotud.
Samm lennujaamast välja ja...kaos, taksojuhid tormavad ja tirivad sind,et ikka nende taksosse siseneksid. Asjad toimusid nii kiiresti, et ei jõudnudki eriti jälgida takso nimesid, mille olin usaldatavuse tõttu üles kirjutanud. Astusime airport taxisse. Teadsin, et lennujaamast linna kusagil 35 km ning ei hakanud muretsema, et sõit pikalt keatis, küll aga muretsesime sõidustiili pärast. Kui keegi tahtis sõitis ta vastassuunas või pööras kuidas ja kus tahtis, taksojuht aga põikles kõikidest ohtlikest olukordadest mööda. Jõudes juba vanalinna, kus meie hotell pidi asuma, jäi takso seisma hoopis teise hotelli ees, kus sisse hüppas noormes, kes hakkas meid kuhugi mujale sokutama kuna neil olevat mitu hotelli siin ümbruskonnas. Segaduses vaatasime talle otsa ja püüdsime aru saada kuhu ta meid viia tahab. Kui aga näitasime paberit kus kirjas meie hotelli aadress, ehmus ta ja palus vabandust ning lahkus autost. Samal ajal oli takso loomulikult edasi liikunud sinna kuhu noormees oli ta kiiresti enne autosse istumist juhatanud. Nii tuli meil see väike põige ise kinni maksta, 20 usd. Mõistsime, et meie vaidlusest poleks seal umbkeelsel taksojuhil eriti asja olnud.
Hotell (Royal Hotel 2.) ei näinud välja midagi sellist, mida me bookides nägime (agoda. Com). Kuhu olid kadunud need suured aknad ja ilus sissekäik? Kitsas ja pisikeses fuajees võttis meid vastu pikaküüneline (väga pikad kaunistatud küüned)kohalik mees, kes kahtles meie broneeringu õigsuses, nimelt olime meie teinud selle kolmeks ööks, tema sõnul vaid kaheks. Peale pikemat selgitamist lubas ta meil jääda nii kauaks kui me tegelikult reaalselt maksime. Ka oma passid pidime valvelauda jätma, millele nõudsin ma selgitust, kuid järele ta ei andnud ning lubas et võin need vajadusel enda kätte saada. Aitas sellest jamast, läksime hotellituppa, mis loomulikult ei vastanud piltidele : aken oli pisikene ühes nurgas ning avanes vastu teist maja, pärani seda ei saagi vist teha, voodi oli piisavalt kõva, et kõhulihaseid seal peal teha ning kapp nägi välja nagu Narnia lugudest, wc kaunistas kusagilt laste ajakirjast välja lõigatud kutsu ning plätud olid küll algselt olnud valget värvi ent nüüd olid neid kaunistamas mustus ja karvakesed (püüame ahvatlustele vaatamata neid mitte jalga panna). Aga kuna me pidime vara arkama järgmisel päeval, siis lihtsalt vajusime magama.
Hommikul kell 7.00 äratus, et jõuda kell 8.00 tulevale bussile. Nimelt bookisime juba neti teel ühe päevase reisi Hanoist Halong Baysse, mille hinda kuulus bussisõit punktist a punkti b, otse hotelli ees, merereis, lõunasöök, koopakülastus ja tagasisõit. Enne bussile minekut saime proovida hotellipoolset hommikusööki, mis oli üllatavalt maitsev ing koosnes praetud munadest, röstsaiast, nuudlisupist, puuviljadest ning kohvist/teest. Ning peale seda, nii uskumatu kui see ka pole, vaatamata liiklusele, jõuti meile järgi kell 8. Pisike marsa topiti turiste täis (käisime hotellist hotelli, me olime lihtsalt ühed esimesed) ning ligi 3 tunnine sõit Halong Baysse sai alguse. Loomulikult oli liiklus nii jube nagu eelmisel päeval, kohati lausa katastroofiline. Bussijuhile paistis kõik lihtne ning isegi oli aega telefoniga rääkida samal ajal vastasteepoolel sõites, isegi vastutulevad autod ja rollerid teda ei heidutanud. Good for him! Ülejäänud rahvas oli bussis väga hirmunud nägudega ning jälgisid teed juhi asemel. See selleks, vahepeal lubati meil ka puhata pool tundi ligi poolel teel kusagil suuremas suveniiripoes, kus sai käia nii wc's kui hankida süüa. Sõit jätkus ning paari tunni pärast olimegi jõudnud linna nimega Halong Bay, mis suutis üllata oma kendusega, just nimelt Hanoiga võrreldes mis nägi välja kohutav oma lagunenud kitsaste majade, prügi ning tohutu rahvamassiga ( ühel ruutmeetril elab 82 inimest).
Buss peatus sadamas, kust giid meiele piletid ostis ning praami peale juhatas. Alumine korrus oli kohviku osa umbes 10 lauaga, kuhu võis mahtuda 4-6inimest. Oligi kohe lõuna aeg, kus lauale jaotati riisi, hautatud juurvilju koos kalmaari, hautatud lehtsalatit, küpsetatud kala, karpe, krevette , soja ning magustoiduks arbuusi. Toit oli imehea ja värske, kuigi pulkadega riisi söömine pole nalja asi, sai ka sellega hakkama. Kui söök nauditud, sai trepist üles ronida ning pildistama hakata nii neid udust paistvaid kaljulikke saari kui kalameeste külasid ( nimelt elas nii mõnigi kalamees suurel parvel, kuhu ehitatud katusealune ning mille kõrval väiksem paat. Näha oli nii värskelt kuivama pandud pesu ning paatides ringi aerutavaid riisimütsidega kaluried). Järgmisel hetkel pargiti meid ühe saare juurde, kus asus tohutult suur koobas, kus sai ka sees uudistamas käidud ning ka kõrval koobast uuritud. Igal erilisema kujuga kivil oli oma lugu, kogu koobas oligi justkuinsuur jutustus nii armastusest, rõõmust ja ilust, sõjast ning näljast. Jutte pajatas meie noor giid, kelle inglise keelne sõnavara oli küll olemas ent hääldus andis kõvasti soovida, kuid hea keskendumise juures andis ka sellest läbi murda. Küll tal om aega seda parandada.
Kokku kestis reis koos sõiduga pea 12 tundi ning sai näha nii kaunist loodust kui šokeerivat linnapilti ja loomulikult nautida seda nii tunnustatud Vietnami toitu.
4,5 tundi lendamist ning jõudsime Singapuri. Õigemini selle tohutusse lennujaama, kus pidime järgmist lendu ootama 12 tundi. Kohe asusime nälga kustutama esimeses toiduputkas, kust saime endale oma küsitud tundmatu toidu: rohelise magusa riisiga, vürtsika kana, äärmiselt vürtsika kastme ning kalatükikesega. Ütleme nii, et õhtul kell 10 on see liig, aga peale pikemat istumist sai ka see söödud. Kõht täis,meel päris hea, leidsime nurga kuhu magama sättida ( ja lausa mugavasse tugitooli). Hommikul sai Imetletud kõiki poode, eriti neid magusa osakondi, mis nii maitsvad tundusid (Nb! Seal oli Geishat). Enne veel kui lennukile astusime lasime teha ühed jalamassaažid mingi aparaadi poolt. Kuna pagas oli juba teel Hanoisse, ei pidanud millegi pärast uuesti muretsema, lend võis alata.
Kohaliku aja järgi kell 14.20 maandusime Hanoi lennujaama. Juba kaugelt võis näha, et siin pole asjad nii kuidas me harjunud oleme. Lennujaam mitte ainukt ei näinud vana välja vaid lõhnas raskelt selle järgi, ilusatest poodidest polnud jälgegi. Kohe kasseeriti lisaraha, 25 usd, viisale, mille eelnevalt juba neti teel ära tegime. Veel üks tempel passi ni g olime vabad pääsemaks oma pagasi juurde. Õnnelikuna nägime, et kõik oli alles, ka see mis külgedele rihmade/paeltega kinni seotud.
Samm lennujaamast välja ja...kaos, taksojuhid tormavad ja tirivad sind,et ikka nende taksosse siseneksid. Asjad toimusid nii kiiresti, et ei jõudnudki eriti jälgida takso nimesid, mille olin usaldatavuse tõttu üles kirjutanud. Astusime airport taxisse. Teadsin, et lennujaamast linna kusagil 35 km ning ei hakanud muretsema, et sõit pikalt keatis, küll aga muretsesime sõidustiili pärast. Kui keegi tahtis sõitis ta vastassuunas või pööras kuidas ja kus tahtis, taksojuht aga põikles kõikidest ohtlikest olukordadest mööda. Jõudes juba vanalinna, kus meie hotell pidi asuma, jäi takso seisma hoopis teise hotelli ees, kus sisse hüppas noormes, kes hakkas meid kuhugi mujale sokutama kuna neil olevat mitu hotelli siin ümbruskonnas. Segaduses vaatasime talle otsa ja püüdsime aru saada kuhu ta meid viia tahab. Kui aga näitasime paberit kus kirjas meie hotelli aadress, ehmus ta ja palus vabandust ning lahkus autost. Samal ajal oli takso loomulikult edasi liikunud sinna kuhu noormees oli ta kiiresti enne autosse istumist juhatanud. Nii tuli meil see väike põige ise kinni maksta, 20 usd. Mõistsime, et meie vaidlusest poleks seal umbkeelsel taksojuhil eriti asja olnud.
Hotell (Royal Hotel 2.) ei näinud välja midagi sellist, mida me bookides nägime (agoda. Com). Kuhu olid kadunud need suured aknad ja ilus sissekäik? Kitsas ja pisikeses fuajees võttis meid vastu pikaküüneline (väga pikad kaunistatud küüned)kohalik mees, kes kahtles meie broneeringu õigsuses, nimelt olime meie teinud selle kolmeks ööks, tema sõnul vaid kaheks. Peale pikemat selgitamist lubas ta meil jääda nii kauaks kui me tegelikult reaalselt maksime. Ka oma passid pidime valvelauda jätma, millele nõudsin ma selgitust, kuid järele ta ei andnud ning lubas et võin need vajadusel enda kätte saada. Aitas sellest jamast, läksime hotellituppa, mis loomulikult ei vastanud piltidele : aken oli pisikene ühes nurgas ning avanes vastu teist maja, pärani seda ei saagi vist teha, voodi oli piisavalt kõva, et kõhulihaseid seal peal teha ning kapp nägi välja nagu Narnia lugudest, wc kaunistas kusagilt laste ajakirjast välja lõigatud kutsu ning plätud olid küll algselt olnud valget värvi ent nüüd olid neid kaunistamas mustus ja karvakesed (püüame ahvatlustele vaatamata neid mitte jalga panna). Aga kuna me pidime vara arkama järgmisel päeval, siis lihtsalt vajusime magama.
Hommikul kell 7.00 äratus, et jõuda kell 8.00 tulevale bussile. Nimelt bookisime juba neti teel ühe päevase reisi Hanoist Halong Baysse, mille hinda kuulus bussisõit punktist a punkti b, otse hotelli ees, merereis, lõunasöök, koopakülastus ja tagasisõit. Enne bussile minekut saime proovida hotellipoolset hommikusööki, mis oli üllatavalt maitsev ing koosnes praetud munadest, röstsaiast, nuudlisupist, puuviljadest ning kohvist/teest. Ning peale seda, nii uskumatu kui see ka pole, vaatamata liiklusele, jõuti meile järgi kell 8. Pisike marsa topiti turiste täis (käisime hotellist hotelli, me olime lihtsalt ühed esimesed) ning ligi 3 tunnine sõit Halong Baysse sai alguse. Loomulikult oli liiklus nii jube nagu eelmisel päeval, kohati lausa katastroofiline. Bussijuhile paistis kõik lihtne ning isegi oli aega telefoniga rääkida samal ajal vastasteepoolel sõites, isegi vastutulevad autod ja rollerid teda ei heidutanud. Good for him! Ülejäänud rahvas oli bussis väga hirmunud nägudega ning jälgisid teed juhi asemel. See selleks, vahepeal lubati meil ka puhata pool tundi ligi poolel teel kusagil suuremas suveniiripoes, kus sai käia nii wc's kui hankida süüa. Sõit jätkus ning paari tunni pärast olimegi jõudnud linna nimega Halong Bay, mis suutis üllata oma kendusega, just nimelt Hanoiga võrreldes mis nägi välja kohutav oma lagunenud kitsaste majade, prügi ning tohutu rahvamassiga ( ühel ruutmeetril elab 82 inimest).
Buss peatus sadamas, kust giid meiele piletid ostis ning praami peale juhatas. Alumine korrus oli kohviku osa umbes 10 lauaga, kuhu võis mahtuda 4-6inimest. Oligi kohe lõuna aeg, kus lauale jaotati riisi, hautatud juurvilju koos kalmaari, hautatud lehtsalatit, küpsetatud kala, karpe, krevette , soja ning magustoiduks arbuusi. Toit oli imehea ja värske, kuigi pulkadega riisi söömine pole nalja asi, sai ka sellega hakkama. Kui söök nauditud, sai trepist üles ronida ning pildistama hakata nii neid udust paistvaid kaljulikke saari kui kalameeste külasid ( nimelt elas nii mõnigi kalamees suurel parvel, kuhu ehitatud katusealune ning mille kõrval väiksem paat. Näha oli nii värskelt kuivama pandud pesu ning paatides ringi aerutavaid riisimütsidega kaluried). Järgmisel hetkel pargiti meid ühe saare juurde, kus asus tohutult suur koobas, kus sai ka sees uudistamas käidud ning ka kõrval koobast uuritud. Igal erilisema kujuga kivil oli oma lugu, kogu koobas oligi justkuinsuur jutustus nii armastusest, rõõmust ja ilust, sõjast ning näljast. Jutte pajatas meie noor giid, kelle inglise keelne sõnavara oli küll olemas ent hääldus andis kõvasti soovida, kuid hea keskendumise juures andis ka sellest läbi murda. Küll tal om aega seda parandada.
Kokku kestis reis koos sõiduga pea 12 tundi ning sai näha nii kaunist loodust kui šokeerivat linnapilti ja loomulikult nautida seda nii tunnustatud Vietnami toitu.
Saturday, September 8, 2012
Kodu
Aeg on lausa kihutanudl, mis muidugi on hea, sest paari nädala pärast pakime oma asjad (püüame müüa üleliigse) ning lendame Vietnami, kust seikleme veel Cambodźasse ning kõik kulmineerub Tais, täpsemalt Ko Lantal, kus näeme oma emasid. See tundub põnev, rõõmustav ja hea vaheldus tööle, üldse siinsele elule, aga ometi on tunne nagu lahkuks oma kodust. Uskumatul kombel on Sabine tänava korter eriti armsaks muutunud. Juba idee, et tuled töölt KOJU on hea, saad telekat vaadata millal tahad, köögis valitseb alati puhtus ning supled soojas basseinivees, mis praeguse kuumaga on parim lahendus. Kui kõigile teistele tundub see täiesti loomulik, et tullakse koju, siis need, kes elavad hosteli elu ja sellest millalgi ära tüdinevad, saavad sellest vahest aru.
Täna saime müüdud oma parima seltsilise siinses elus, nimelt oma Hyundai Sonata, kes tublisti vastu pidas ning meid kunagi hätta ei jätnud. Selle sai 17 aastane poiss, kes arvatavasti peagi hävitab selle, nagu ma ta vanemate jutust kokkuvõtlikult järeldada võisin (poisi eelmine sõiduk sai raskelt vigastada). Aga no see pole meie mure. Nüüd asendavad autot rattad, millega juba nädalakese ka tööl oleme käinud. Iga päev 7,5 km sinna ja samapalju tagasi. Kurta pole peale palavuse midagi, kuid tänu sellele kalorid kaovad mühinal. Tuleb kiita ka Darwini rattateede olemasolu, mis teevad sõidu ohutuks ning nauditavaks, eriti just need mereäärsed teerajad.
Kui nüüd mõelda, et kas peaks kokku valetama maad ja ilmad meie põnevast elust siin, siis otsustasin siiski ausaks jääda ning öelda, et elame täiesti tavaliselt hommikul ärgates, tööle minnes, koju tulles, trenni tehes ning siis magama minnes. Päevad mööduvad kiiresti ja ruttiinselt, muidugi on oma säravamaid ja vähem meeldejäävamaid päevi ent üldjoontes võib siiski öelda, et elame nii nagu oleks kõik juba ammusest ajast täpselt nõnda olnud. Isegi nädalavahetused on rahulikud, sest Tanelil on tihti öötööd, seega õhtuti oleme kindlasti kodused ja pubiringidest pole juttugi. Aga päeval püüame nautida ilusat ilma ja naeratavaid nägusid. Tänagi tegime jalutuskäigu linnas ja külastasime kõiki suveniiripoode, mis võttis aega tunde, aga peaaegu täitis meie eesmärgi saada kingitusi.
Kui nüüd mõelda, et kas peaks kokku valetama maad ja ilmad meie põnevast elust siin, siis otsustasin siiski ausaks jääda ning öelda, et elame täiesti tavaliselt hommikul ärgates, tööle minnes, koju tulles, trenni tehes ning siis magama minnes. Päevad mööduvad kiiresti ja ruttiinselt, muidugi on oma säravamaid ja vähem meeldejäävamaid päevi ent üldjoontes võib siiski öelda, et elame nii nagu oleks kõik juba ammusest ajast täpselt nõnda olnud. Isegi nädalavahetused on rahulikud, sest Tanelil on tihti öötööd, seega õhtuti oleme kindlasti kodused ja pubiringidest pole juttugi. Aga päeval püüame nautida ilusat ilma ja naeratavaid nägusid. Tänagi tegime jalutuskäigu linnas ja külastasime kõiki suveniiripoode, mis võttis aega tunde, aga peaaegu täitis meie eesmärgi saada kingitusi.
Kusjuures on tööl isegi täitsa tore ning olen hakanud ajapikku aru saama, mis täpselt seal toimub.Nüüd tunduvad ülesanded lihtsad ning loogilised ning tundub, et minu tööga ollakse rahul, mis teeb iseenesest juba tööl käimise meeldivaks.Suurimaks saavutuseks oli Darwin BoatShow, kus sai paate puhastada ja poleerida nii, et seda nägu. Tanelit soositakse ka kuna ta oli üks vähestest, kes sai püsima jääda ka siis kui algas vaiksem hooaeg ning enamus pidid lahkuma. eile on see suurepärane uudis, sest nii ei pea uue töökoha mõtteid veel mõlgutama (tobe oleks ju olnud kuu enne reisi lihtsalt ka koju passima jääda).
Vabaaega sisutame veel ka rohkete kinokülastustega, ostsime isegi kuldkaardi, et kaks piletit ühe hinnaga saada. Kuid meie üllatuseks eelmisel nädalal tuli välja, et reegleid muudeti ning see ei kehti enam nädalavahetustel ja suur vahe on kas sa maksad 22 või 44 taala. Aga no tuleb viimast võtta ja mõnel nädalasisesel õhtul siiski filmielamus saada, lootes, et reegleid jälle ei muudeta.
Mingil ajal käisime ka Litchfieldi Rahvuspargis, mis on küll üpris suur, aga siis Kakadule pidi kõvasti alla jääma (see rahvuspark on Belgia suurune). Saime näha termiitide tohutid kindlusi ning suuremaid ja väiksemaid koski, mille all ise ka ujusime. Silt ujumiskohas väitis, et mageveekrokod on seal alati ent soolavee omad tulevad ainult vihmaperioodil. Kuigi teades, et seal on hetkel vaid pisikesed ja üsna kahjutud krokodillild, siis tundus see siiski päris vastik kui mõni selline peaks jalgu silitma. Aga pidime oma tohutule "peame kose all ujumas käima" tahtmisele alla andma ning hirmu (ja seda polnud lihtne teha, kuna veepõhi oli mädanenud puidust tumenenud, ning iga oks meenutas mingit looma) ületama. Saime hakkama!
Nüüd on jäänud vaid vähesed kohustused enne kui lahkume, uued üürnikud leida, asjad pakkida, paberitoimetust teha ja saabki puhata ja emmesid näha!
Mingil ajal käisime ka Litchfieldi Rahvuspargis, mis on küll üpris suur, aga siis Kakadule pidi kõvasti alla jääma (see rahvuspark on Belgia suurune). Saime näha termiitide tohutid kindlusi ning suuremaid ja väiksemaid koski, mille all ise ka ujusime. Silt ujumiskohas väitis, et mageveekrokod on seal alati ent soolavee omad tulevad ainult vihmaperioodil. Kuigi teades, et seal on hetkel vaid pisikesed ja üsna kahjutud krokodillild, siis tundus see siiski päris vastik kui mõni selline peaks jalgu silitma. Aga pidime oma tohutule "peame kose all ujumas käima" tahtmisele alla andma ning hirmu (ja seda polnud lihtne teha, kuna veepõhi oli mädanenud puidust tumenenud, ning iga oks meenutas mingit looma) ületama. Saime hakkama!
Nüüd on jäänud vaid vähesed kohustused enne kui lahkume, uued üürnikud leida, asjad pakkida, paberitoimetust teha ja saabki puhata ja emmesid näha!
Ärgem unustagem oma vanavanemaid homme :)
Sunday, June 10, 2012
nii me elame Darwinis
Darwin on Northen Territory suurim, Asutraalia kõige modernsem, 128 000 elanikuga linn. Siin on troopiline kliima oma kuiva ning märja perioodiga. Kui me saabusime siia mais, oli üleminekuperiood. Paraku pidime elama karavanpargis, lagunevas telgis, mis pidi kannatama öiseid vihmahoogusi. Telk pidas vastu, kuid seda ei tohtinud saju ajal isegi mitte puudutada, sest kogu see vesi oleks langenud meile kaela. Raskeks tegi olukorra lämmatav niiske palavus ning sandflied, kes on imepisikesed ja hammustavad sama vausalt kui parmud. Samuti saime näha äikesetorme, mis on siis märjal perioodil tavalised, ent mitte mujal maailmas, sest kõik loodusfanaatikust fotograafid saavad just siin parimad tormipildid kuna linna ümbritsev mäestik ning vaade merel annavad selleks kaunima võimaluse.
Oli kohe aru saada, et peab võimalikult kiiresti korteri või mõne muu katusega elamise leidma. Tuli tõdeda, et siin on väheke kallim kui mujal , kuid pundi peale tuli see vahe märkamatu. Juba paari päevaga olid poisid tööle saanud. Daniel ja Tanel hakkasid telke, suuri peotelke, üles panema, Ardo läks kalalaevale kuhu ka dśunglipoiss alles hiljuti järgi läks. Jüri sai aga aru, et Austraallased raiskavad tööjõudu ning otsustas minna mõni nädal tagasi Perthi, et seal oodata hetke, mil õndsalt koju lennata. Egle on praegu aga leidnud töö roadhouse-is, mittekusagil. Ning minul ja Tanelil on uued korterikaaslased, loomulikult eestlased.
Darwin on imearmas linn, kus me tundsime end kohe kodus. Kahjuks töö otsimine võtab kaua aega, just seetõttu, et kuival ajal tuleb siia nii palju päkkereid. Ühel päeval mul vedas ja sain pakkumise In and Outboard Marine, kus oleksin laokontrollijaks läinud. Tegingi seda tööd paar nädalat, esimese nädala pooled päevad, siis juba täispikad päevad koos paatide pesemisega. Boss oli tore ja pakkus tööd juurde. Ühel päeval aga oli minu asemele kohalik võetud ning esimese reaktsioonina tekkis hirm, et nüüd lastaksegi lahti, aga ei lubati ikka siia jääda aga just nimelt paatide peale. Hiljem tuldi jutule taas, et tööd pole nii palju pakkuda ning tubliduse tõttu ei lastud minul vaid ühel prantsuse poisil minna, tüüpiliselt päeva pealt, nagu austraallased ikka "me ei vaja sind enam". Poisist oli kahju, kuid õnn oli sel korral minu poolt.
Nii ma siis pesen päevad läbi paate-õues kui ka shedis, kus valmistan neid ette klientidele kätteandmiseks, alates pesust kuni vahatuseni. Tanel aga töötab telkide peal endiselt, vahepeal nii palju, et mitu nädalat jutti polnud ühtegi puhkepäeva ning isegi öösiti käidi tööl. Õnneks nüüd on tempo jälle aeglustunud ja vabad päevad ikka tulevad. Just nendel päevadel naudimegi oma korterit, kus kõik vajalik olemas ning juba oma käejärgi ka mõnusaks tehtud. Muidu ka basseinis käidud, mis kohe maja taga, aga viimasel ajal olid ilmad hämmastavalt jahedad ning vesi eriti ei kutsunud. Siin peaks temperatuur küll aastaringselt sama olema , ligikaudu 30, aga nii kui alla selle langeb hakkab kangesti jahe.
Väljas oleme käinud vaid korra, ühes pubis, mis oli ikka samasugune nagu mujal, ainult live bänd puudus ja see oli isegi natuke kurb. Vahepeal tegime ka ettekandja tööd nädalavahetustel ning saime näha väga huvitavaid üritusi kohaliku muusika ning rikaste ja ilusatega. Üks meeldejäävamaid oli Paspaley (maailma üks suurimaid pärlifirmasid) heategevusüritus, kus sai loosiga võita 10 000 taalane briljantsõrmus ning oksjonil osteti sümboolne labidas mitmekümne tuhande eest. Paaril korral oleme ka kinos käinud, mis asub meie kodule üpris lähedal olevas kaubanduskeskuses. Ja ma pean mainima, et siinsed 3D prillid on nagu päikeseprillid, kõik pole neid näppinud ja sa saad neid soetada 1 taala eest ning omal valikul järgmine kord nendega tulla või nad minema visata!
Kuna Darwinis on samsugune rahavaste segadus nagu mujal, siis eile külastasime Kreeka festivali, kogu selles hiilguses: muusika, toit, tants ning melu. Söök oli loomulikult hea, kuna juba ainult liha on inimlikult sütetel mahlaseks küpsetatud, mitte nagu nad siin teevad- kuiv lihatükk gaasigrilli plaadil. Siin toimub ka neljapäeviti ning reedeti ööturg, kuhu me ikka veel alles plaanime minna, kuid see pidi külastamist igati väärt olema.
Siin näen ma ka seda, miks aborigeenid on probleem. Nad istuvad hommikust õhtuni muruplatsidel , joovad ning muutuvad aina jubedamaks ning haigemaks. Neid on siin tõesti palju ning mitte ükski ei tee mitte midagi, peale ärritumise, kui keegi neid vaatab. Just siis hakkavad nad karjuma, et on siin haiglas sündinud ning et neil on õigus siin olla. Kusjuures tegelikult pole olemas seda, et keegi ei salliks neid nende naha pärast vaid nende jonnakuse, et nad ei taha pakutud abi vastu võtta. Mis on ju tegelikult kurb, sest nad saaksid parema elu ja oma eripära ning kultuuri säilitada ning näidata maailmale, mitte seda maha juua.Kuid ei ole mina või Tanel maailmapäästjad.
Tõsi see on, et me pole just palju jõudnud siin näha, aga meil on veel aega kuni novembrini, kuniks korterileping kehtib...
Oli kohe aru saada, et peab võimalikult kiiresti korteri või mõne muu katusega elamise leidma. Tuli tõdeda, et siin on väheke kallim kui mujal , kuid pundi peale tuli see vahe märkamatu. Juba paari päevaga olid poisid tööle saanud. Daniel ja Tanel hakkasid telke, suuri peotelke, üles panema, Ardo läks kalalaevale kuhu ka dśunglipoiss alles hiljuti järgi läks. Jüri sai aga aru, et Austraallased raiskavad tööjõudu ning otsustas minna mõni nädal tagasi Perthi, et seal oodata hetke, mil õndsalt koju lennata. Egle on praegu aga leidnud töö roadhouse-is, mittekusagil. Ning minul ja Tanelil on uued korterikaaslased, loomulikult eestlased.
Darwin on imearmas linn, kus me tundsime end kohe kodus. Kahjuks töö otsimine võtab kaua aega, just seetõttu, et kuival ajal tuleb siia nii palju päkkereid. Ühel päeval mul vedas ja sain pakkumise In and Outboard Marine, kus oleksin laokontrollijaks läinud. Tegingi seda tööd paar nädalat, esimese nädala pooled päevad, siis juba täispikad päevad koos paatide pesemisega. Boss oli tore ja pakkus tööd juurde. Ühel päeval aga oli minu asemele kohalik võetud ning esimese reaktsioonina tekkis hirm, et nüüd lastaksegi lahti, aga ei lubati ikka siia jääda aga just nimelt paatide peale. Hiljem tuldi jutule taas, et tööd pole nii palju pakkuda ning tubliduse tõttu ei lastud minul vaid ühel prantsuse poisil minna, tüüpiliselt päeva pealt, nagu austraallased ikka "me ei vaja sind enam". Poisist oli kahju, kuid õnn oli sel korral minu poolt.
Nii ma siis pesen päevad läbi paate-õues kui ka shedis, kus valmistan neid ette klientidele kätteandmiseks, alates pesust kuni vahatuseni. Tanel aga töötab telkide peal endiselt, vahepeal nii palju, et mitu nädalat jutti polnud ühtegi puhkepäeva ning isegi öösiti käidi tööl. Õnneks nüüd on tempo jälle aeglustunud ja vabad päevad ikka tulevad. Just nendel päevadel naudimegi oma korterit, kus kõik vajalik olemas ning juba oma käejärgi ka mõnusaks tehtud. Muidu ka basseinis käidud, mis kohe maja taga, aga viimasel ajal olid ilmad hämmastavalt jahedad ning vesi eriti ei kutsunud. Siin peaks temperatuur küll aastaringselt sama olema , ligikaudu 30, aga nii kui alla selle langeb hakkab kangesti jahe.
Väljas oleme käinud vaid korra, ühes pubis, mis oli ikka samasugune nagu mujal, ainult live bänd puudus ja see oli isegi natuke kurb. Vahepeal tegime ka ettekandja tööd nädalavahetustel ning saime näha väga huvitavaid üritusi kohaliku muusika ning rikaste ja ilusatega. Üks meeldejäävamaid oli Paspaley (maailma üks suurimaid pärlifirmasid) heategevusüritus, kus sai loosiga võita 10 000 taalane briljantsõrmus ning oksjonil osteti sümboolne labidas mitmekümne tuhande eest. Paaril korral oleme ka kinos käinud, mis asub meie kodule üpris lähedal olevas kaubanduskeskuses. Ja ma pean mainima, et siinsed 3D prillid on nagu päikeseprillid, kõik pole neid näppinud ja sa saad neid soetada 1 taala eest ning omal valikul järgmine kord nendega tulla või nad minema visata!
Kuna Darwinis on samsugune rahavaste segadus nagu mujal, siis eile külastasime Kreeka festivali, kogu selles hiilguses: muusika, toit, tants ning melu. Söök oli loomulikult hea, kuna juba ainult liha on inimlikult sütetel mahlaseks küpsetatud, mitte nagu nad siin teevad- kuiv lihatükk gaasigrilli plaadil. Siin toimub ka neljapäeviti ning reedeti ööturg, kuhu me ikka veel alles plaanime minna, kuid see pidi külastamist igati väärt olema.
Siin näen ma ka seda, miks aborigeenid on probleem. Nad istuvad hommikust õhtuni muruplatsidel , joovad ning muutuvad aina jubedamaks ning haigemaks. Neid on siin tõesti palju ning mitte ükski ei tee mitte midagi, peale ärritumise, kui keegi neid vaatab. Just siis hakkavad nad karjuma, et on siin haiglas sündinud ning et neil on õigus siin olla. Kusjuures tegelikult pole olemas seda, et keegi ei salliks neid nende naha pärast vaid nende jonnakuse, et nad ei taha pakutud abi vastu võtta. Mis on ju tegelikult kurb, sest nad saaksid parema elu ja oma eripära ning kultuuri säilitada ning näidata maailmale, mitte seda maha juua.Kuid ei ole mina või Tanel maailmapäästjad.
Tõsi see on, et me pole just palju jõudnud siin näha, aga meil on veel aega kuni novembrini, kuniks korterileping kehtib...
Saturday, June 2, 2012
Reis Darwinisse
Niiet viimati jäin endaga siis Monkey Mia-sse, mis asus tervelt 3600 km kaugusel lõpp-punktist. See oli ka koht kuhu jätsin oma hea tervise ning kaasa võtsin hoopis nohu ja köha. See oli ka see koht, kus meie sõidud hakkasid aina pikemaks venima kuna reisitüdimus tungis peale. Järgmine peatus oli snorgeldamis paradiisis, Coral Bays, mille tegi eriliseks Ningaloo korallrahu, mis on 260 km pikki kallast ning ainulaadne Austraalias.
Just hetkel mil me sinna jõudsime oli ka vaalhaide saabumise aeg ning kui poisid mõnusalt snorgeldasid, unistasid nad kokkupõrkest selle hiiglasliku kalaga. Kahjuks või õnneks seda siiski ei juhtunud. Veest välja tulles tuli kõigil justkui ühest suust, et tegemist oli elu parima kogemusega. Sajad värvilised kalad suurte korallide vahel, justkui filmis.
Järgmine sihtkoht- Exmouth. Sõit mööda kõrbet jätkus, maastiku ilmestasid hiiglaslikud termiidipesad ning punane liiv. Ühel hetkel ( nagu siin ikka aeg-ajalt juhtub) muutus maastik mägisemaks, vähemalt meie sõidusuuna vasakul pool. Otsustasime väikese kõrvalpõike kasuks, et näha seda huvitavat mäestikku, mis taaskord tekkinud ei kusagilt. Kõik läks sujuvalt, see mäkke sõit meie autodega, kuni ühel hetkel teist autot meie taga polnud. Nagu haihtunud. Jalutasime siis mäest väheke alla ja mida me nägime, kolm autosolijat on kõik välja roninud, et kapotialla uudistada. Auto ei pidanud järsku tõusu vastu. Nii me jätsime ta sinna jahtuma ja ronisime ise edasi. Vaade oli rohelisse orgu, merele ning põldudele. Igati seda teekonda väärt. Aga ilu iluks, tuli edasi liikuda, et normaalselt enne pimedust Exmouthi jõuda.
Kohale jõudes saime teada, et kõige odavam majutus asub majaka juures. See ei asunud linnast väga kaugel ning positiivse üllatusena oli seal ka kõige odavam bensiin ( siiski oli bensiini hind Perthiga võrreldes kõvasti kallim 140 senti seal ning siin tervel 180 senti). Dźunglipoiss otsustas kalale minna järgmisel hommikul, ostis selleks vajaliku pulga mille otsas ogad ( ma tõesti ei oska seda kuidagi nimetada) ning läks veealust maailma segama ning isegi püüdis nii mõnegi libeda vuntsidega eluka, mis ka maitsesid hästi. Aga meie, tüdrukud, saime ju ka lõpuks snorgeldama. Tervis korras ning vesi ei tundnud enam nii ohtlik.Milline vaatepilt! See oli nii ilus...oleks vaid kaamera seal vee all olnud. Kuid kahjuks jäi see viimaseks, sest ülevalpool hakkab krokodilli oht.
Järgmiseks peatuseks Karratha (553 km). See on kõige masendavam linn, mis minu silm kunagi näinud. Täielikult tööstusele panustatud. Ümberringi on kaevandused ning iga päev saad näha leeki mis tekib gaasi põletamisest, õhtuti nagu loojuv päike, ainsa erinevusega, et see ei looju terve öö. Linnas saime ööbida oma sõbra maja tagahoovis, kõrrelisel rohuplatsil. Majas elavad nad väga hulgakesi nii aasialased kui eurooplased. Kõik töötavad hommikust hilisõhtuni. Saime ka majapeo osaliseks,kuhu tuli rahvast ikka kõikjalt ning isegi oma tuttavaid eesti tüdrukuid saime näha. Karrathas ööbisime mitu ööd, sest tahtsime proovida töö leidmist, aga salamisi teadsid kõik, et siht on siiski Darwin. Tööotsimine pidi kõige paremini õnnestuma industriaal rajoonis. Õnneks me keegi ei leidnud sealt midagi ning me saime järgmise ehku peale minna- Broom.
Karrathast Broomi on ligikaudu 830 km. Seega tegime vahepeatuse Port Hedlandi roadhouse-is, kus Egle oli varem kuu aega tööl olnud. Boss võttis meid rõõmsalt vastu, pakkudes isegi tasuta telkimiskohti. Saime mõned õlledki. Kuid hommikul pidime taas sõitma. Broomini oli sealt vaid 600 km. Nii kui kohale jõudsime pidime minema pubisse, kus toimus meremeeste ärasaatmis pidu. Mehed läksid pärlilaevadele. Rahvast oli palju, nende seast paistsid eredalt silmad vanad halli läinud mehed oma medalikoormatega- arvatavasti kaptenid oma mitmendat põlvkonda. Kui see nähtud, siis tuli leida karavan park ning minna randa külastama, kus ka hommikuti ja õhtuti saab teha lõbusõitu kaamlite seljas. Rand oli üsna huvitav, tohutu liivariba, mis kõik kergelt niiske. Järelikult vesi tõuseb ikka väga kaugele. Ujuma ei läinud kuna millimallika hoiatussildid näitasid, et need on samasuured kui inimesed, mis pole küll tõsi, aga kõrvetada saamine ei tundnud ahvatlevana. Broom võrreldes Karrathaga oli imearmas, pisike ja lihtne. Kuid tööotsimisest ei tulnud midagi välja.
Järgneva sõidu pikkus on umbes 1044 km. Sõit Kurrunurrumaale ehk Kurunurrasse. Tööleidmis paradiis. Sinna jõudsime õhtul hilja, kui kõik karavanpargid olid kinni. Nii tuligi meil idee sõita sisse sellisesse, kus tõkkeid ees pole ja hommikul kui vaja siis maksta. Kuid hommikul ärkasime otsusega, et maksta pole seal küll mitte millegi eest ja ega mingit jama tule ka. Sõitsime varahommikul minema. Õhtul tundus linn kõhe ning täis kohalikke aborigeene, aga hommikul oli asi palju helgem. Sisustasime oma päeva loodusparkides käies, mini Bungle Bungles ( maast kõrguvad kivimürakad) ning Lake Argyle, suurim tehisjärv Austraalias. Tahtsime ka ühte koske näha, kuid kuivaperioodi tõttu oli see kokku kuivanud, aga all orus olevasse tiiki saime ikkagi end kasta. Et sinna alla saada tuli kõndida kalju servast trepimoodi asjast olla. Asi polnud õnneks nii hirmus kui algul tundus. Me polnud päris kindlad, kas vees on krokodille või mitte, aga otsustasime varba sisse vedada. Saime aru, et ega seal peale sisalike kedagi ela.
Peaaegu oleksime jäänud Kurunurrasse, kuid tuli välja, et Ardo saab kalalaevale ning pidime liikuma Darwinsse.
Just hetkel mil me sinna jõudsime oli ka vaalhaide saabumise aeg ning kui poisid mõnusalt snorgeldasid, unistasid nad kokkupõrkest selle hiiglasliku kalaga. Kahjuks või õnneks seda siiski ei juhtunud. Veest välja tulles tuli kõigil justkui ühest suust, et tegemist oli elu parima kogemusega. Sajad värvilised kalad suurte korallide vahel, justkui filmis.
Järgmine sihtkoht- Exmouth. Sõit mööda kõrbet jätkus, maastiku ilmestasid hiiglaslikud termiidipesad ning punane liiv. Ühel hetkel ( nagu siin ikka aeg-ajalt juhtub) muutus maastik mägisemaks, vähemalt meie sõidusuuna vasakul pool. Otsustasime väikese kõrvalpõike kasuks, et näha seda huvitavat mäestikku, mis taaskord tekkinud ei kusagilt. Kõik läks sujuvalt, see mäkke sõit meie autodega, kuni ühel hetkel teist autot meie taga polnud. Nagu haihtunud. Jalutasime siis mäest väheke alla ja mida me nägime, kolm autosolijat on kõik välja roninud, et kapotialla uudistada. Auto ei pidanud järsku tõusu vastu. Nii me jätsime ta sinna jahtuma ja ronisime ise edasi. Vaade oli rohelisse orgu, merele ning põldudele. Igati seda teekonda väärt. Aga ilu iluks, tuli edasi liikuda, et normaalselt enne pimedust Exmouthi jõuda.
Kohale jõudes saime teada, et kõige odavam majutus asub majaka juures. See ei asunud linnast väga kaugel ning positiivse üllatusena oli seal ka kõige odavam bensiin ( siiski oli bensiini hind Perthiga võrreldes kõvasti kallim 140 senti seal ning siin tervel 180 senti). Dźunglipoiss otsustas kalale minna järgmisel hommikul, ostis selleks vajaliku pulga mille otsas ogad ( ma tõesti ei oska seda kuidagi nimetada) ning läks veealust maailma segama ning isegi püüdis nii mõnegi libeda vuntsidega eluka, mis ka maitsesid hästi. Aga meie, tüdrukud, saime ju ka lõpuks snorgeldama. Tervis korras ning vesi ei tundnud enam nii ohtlik.Milline vaatepilt! See oli nii ilus...oleks vaid kaamera seal vee all olnud. Kuid kahjuks jäi see viimaseks, sest ülevalpool hakkab krokodilli oht.
Järgmiseks peatuseks Karratha (553 km). See on kõige masendavam linn, mis minu silm kunagi näinud. Täielikult tööstusele panustatud. Ümberringi on kaevandused ning iga päev saad näha leeki mis tekib gaasi põletamisest, õhtuti nagu loojuv päike, ainsa erinevusega, et see ei looju terve öö. Linnas saime ööbida oma sõbra maja tagahoovis, kõrrelisel rohuplatsil. Majas elavad nad väga hulgakesi nii aasialased kui eurooplased. Kõik töötavad hommikust hilisõhtuni. Saime ka majapeo osaliseks,kuhu tuli rahvast ikka kõikjalt ning isegi oma tuttavaid eesti tüdrukuid saime näha. Karrathas ööbisime mitu ööd, sest tahtsime proovida töö leidmist, aga salamisi teadsid kõik, et siht on siiski Darwin. Tööotsimine pidi kõige paremini õnnestuma industriaal rajoonis. Õnneks me keegi ei leidnud sealt midagi ning me saime järgmise ehku peale minna- Broom.
Karrathast Broomi on ligikaudu 830 km. Seega tegime vahepeatuse Port Hedlandi roadhouse-is, kus Egle oli varem kuu aega tööl olnud. Boss võttis meid rõõmsalt vastu, pakkudes isegi tasuta telkimiskohti. Saime mõned õlledki. Kuid hommikul pidime taas sõitma. Broomini oli sealt vaid 600 km. Nii kui kohale jõudsime pidime minema pubisse, kus toimus meremeeste ärasaatmis pidu. Mehed läksid pärlilaevadele. Rahvast oli palju, nende seast paistsid eredalt silmad vanad halli läinud mehed oma medalikoormatega- arvatavasti kaptenid oma mitmendat põlvkonda. Kui see nähtud, siis tuli leida karavan park ning minna randa külastama, kus ka hommikuti ja õhtuti saab teha lõbusõitu kaamlite seljas. Rand oli üsna huvitav, tohutu liivariba, mis kõik kergelt niiske. Järelikult vesi tõuseb ikka väga kaugele. Ujuma ei läinud kuna millimallika hoiatussildid näitasid, et need on samasuured kui inimesed, mis pole küll tõsi, aga kõrvetada saamine ei tundnud ahvatlevana. Broom võrreldes Karrathaga oli imearmas, pisike ja lihtne. Kuid tööotsimisest ei tulnud midagi välja.
Järgneva sõidu pikkus on umbes 1044 km. Sõit Kurrunurrumaale ehk Kurunurrasse. Tööleidmis paradiis. Sinna jõudsime õhtul hilja, kui kõik karavanpargid olid kinni. Nii tuligi meil idee sõita sisse sellisesse, kus tõkkeid ees pole ja hommikul kui vaja siis maksta. Kuid hommikul ärkasime otsusega, et maksta pole seal küll mitte millegi eest ja ega mingit jama tule ka. Sõitsime varahommikul minema. Õhtul tundus linn kõhe ning täis kohalikke aborigeene, aga hommikul oli asi palju helgem. Sisustasime oma päeva loodusparkides käies, mini Bungle Bungles ( maast kõrguvad kivimürakad) ning Lake Argyle, suurim tehisjärv Austraalias. Tahtsime ka ühte koske näha, kuid kuivaperioodi tõttu oli see kokku kuivanud, aga all orus olevasse tiiki saime ikkagi end kasta. Et sinna alla saada tuli kõndida kalju servast trepimoodi asjast olla. Asi polnud õnneks nii hirmus kui algul tundus. Me polnud päris kindlad, kas vees on krokodille või mitte, aga otsustasime varba sisse vedada. Saime aru, et ega seal peale sisalike kedagi ela.
Peaaegu oleksime jäänud Kurunurrasse, kuid tuli välja, et Ardo saab kalalaevale ning pidime liikuma Darwinsse.
Tuesday, April 17, 2012
Road trip to Darwin
Kolmapäeval kihutasime Perthi, Egle majja. Viskasime täispuhutava madratsi maha ja olime koduselt end sisse seadnud. Neljapaeva hommikul käisime tegime viimased vajalikud ostud kõrbereisiks, vahetasime autokummid ning pakkisime kõik korralikukt autosse. Jäime hommikut ootama....
Alustasime sõitu kella poole 10 aeg. Täitsime paagid ning seadsime suuna Geraltoni poole, kus lähedal pidime tuttavate kaudu öömaja saama. Teepeal külastasime väikelinna, kus sai söögipaus tehtud, loodusparki kus tegime kuu pileti, et saaksime kõiki teepeal asuvaid vaadata (auto peale maksis 40taala, 28päeva-soovitan neile kellel pikem roadtripp ees). Vaikselt hakkas pimedamaks minema...teepeal ööbimiskohta nägime tohutut põlengut mingil põllul...see paistis vaga erksalt silma ning kaugelt arvasime, et äkki tegu mingi suurema linnaga.
Saime teadada, et tuttavad hoopis pubis pidutsemas, kell oli seitsme aeg, kottpime, võõras koht, tee nimi Devils Rd ning 13 ja reede. Tuli teha otsus. "lähme siis pubisseüüü ja e huvitavam sealt nendega siis õigesse kohta.
Kui me pubisse astusime, olime justkui tulnukad, sest ega see rahvas väikses kohas ei vahetu. Tellisime süüa ning jäime lobisema. Aga väsimus oli liiga suur ja abode lärm ei aidanud ka kaasa. Õnneks tahtsid kõik lahkuda. Tuli välja, et tee sinna farmi oli 30 km sillutamata teel. Nagu trepist oleks alla läinud. Olime üsna pettunud kuna oleks lihtsam olnud Geraldtoni minna ent kuna olime juba poolel teel, tundus mõttetu tagasipööratw. Aga siiski maja oli täitsa korralik ja kõigile oli ruumi. Lõpp hea kõik hea.
Reisi teisel päeval ärkasime kõik hilja, isegi liiga hilja. Ja niigi valel ajal sõitu kroonisautorike, mis eessõitvatel oli. Pika jukerdamisejärel otsustati ikkaedasi sõita. Geraldton oli armas linn, aga kõige huvitavam oli maastik -beežikas värvus, mõned puud ja põõsad oranžikal liival kasvamas,tohutu tühjus ning mittekusagilt välja hüppavad mäed. Ehtne Austraalia on alanud.
Oma järgmise öö veetsime Kalbarris. Ehtne kuurordlinn keset mittekusagit. Õhtul tuvusime ka kohaliku pubi ning seal olev rahvaga. Väga lõbus oli. Hommikul magasime välja ning läksime snorgeldama, kuid seda tegid vaid poisid, sest meil oli hirm nahas suurte lainete ja tugeva tuule tõttu kuna korralid on nugateravad ning nii mõnigi snorgeldaja tuli meile vastu veriste käteja põlvedega. Kõigile meeldis see elustik seal, aga väike hirm oli ka suurtel meestel nahavahel. Kui kõik õnneliklt veest välja olid tulnud, läksime sööki hankima ning õhtu lõppes päikeseloojangu pildistamisega.
Neljandal päeval alustasime oma trippi Monkey Miasse. Teekonna pikkus 400 km. Piirkond ise on Shark Bay, Austraalia hairikkaim piirkond. Vesi on helehelesinine ning äärmiselt soolane. Üks rand oli üleni liiva asemel merekapidest tehtud. Pisikesed valged merekarbid. Tundus lausa uskumatu, kuidad need kõik sinna saanud olid. Kunagi oli neid majade ehitustel kasutatud, kuna nad on nii kõvasti kokku surutud, on nad8 justkui telliskivid, mida plokkidena välja saagiti. Õhk on tunduvalt soojenenud.
Monkey Miasse sissepääs maksis 8 taala, siseneks justkui muuseumisse, kus eraldi maksad veel ööbimise eest. Tegemist on tegelikult lihtsalt ühe rannarajooniga, pole ei linn ega küla. Aga tuli välja, et koht on nii mõnus, liiv valge ja merekarpe täis ning emud tallerdavad telkide vahel ja delfiinid suplevad koos sinuga. Kell 7.30 toimub ka nende söötmine, 5 emast delfiini. Mõlemad päevad möödusid lösutades ja päikest nautides, poisid snorgeldasid ja nägid igasuguseid pisemaid ja suuremaid kalu (delfiinid, raid ja muidukalad). Äärmiselt mõnus kuurort.
Alustasime sõitu kella poole 10 aeg. Täitsime paagid ning seadsime suuna Geraltoni poole, kus lähedal pidime tuttavate kaudu öömaja saama. Teepeal külastasime väikelinna, kus sai söögipaus tehtud, loodusparki kus tegime kuu pileti, et saaksime kõiki teepeal asuvaid vaadata (auto peale maksis 40taala, 28päeva-soovitan neile kellel pikem roadtripp ees). Vaikselt hakkas pimedamaks minema...teepeal ööbimiskohta nägime tohutut põlengut mingil põllul...see paistis vaga erksalt silma ning kaugelt arvasime, et äkki tegu mingi suurema linnaga.
Saime teadada, et tuttavad hoopis pubis pidutsemas, kell oli seitsme aeg, kottpime, võõras koht, tee nimi Devils Rd ning 13 ja reede. Tuli teha otsus. "lähme siis pubisseüüü ja e huvitavam sealt nendega siis õigesse kohta.
Kui me pubisse astusime, olime justkui tulnukad, sest ega see rahvas väikses kohas ei vahetu. Tellisime süüa ning jäime lobisema. Aga väsimus oli liiga suur ja abode lärm ei aidanud ka kaasa. Õnneks tahtsid kõik lahkuda. Tuli välja, et tee sinna farmi oli 30 km sillutamata teel. Nagu trepist oleks alla läinud. Olime üsna pettunud kuna oleks lihtsam olnud Geraldtoni minna ent kuna olime juba poolel teel, tundus mõttetu tagasipööratw. Aga siiski maja oli täitsa korralik ja kõigile oli ruumi. Lõpp hea kõik hea.
Reisi teisel päeval ärkasime kõik hilja, isegi liiga hilja. Ja niigi valel ajal sõitu kroonisautorike, mis eessõitvatel oli. Pika jukerdamisejärel otsustati ikkaedasi sõita. Geraldton oli armas linn, aga kõige huvitavam oli maastik -beežikas värvus, mõned puud ja põõsad oranžikal liival kasvamas,tohutu tühjus ning mittekusagilt välja hüppavad mäed. Ehtne Austraalia on alanud.
Oma järgmise öö veetsime Kalbarris. Ehtne kuurordlinn keset mittekusagit. Õhtul tuvusime ka kohaliku pubi ning seal olev rahvaga. Väga lõbus oli. Hommikul magasime välja ning läksime snorgeldama, kuid seda tegid vaid poisid, sest meil oli hirm nahas suurte lainete ja tugeva tuule tõttu kuna korralid on nugateravad ning nii mõnigi snorgeldaja tuli meile vastu veriste käteja põlvedega. Kõigile meeldis see elustik seal, aga väike hirm oli ka suurtel meestel nahavahel. Kui kõik õnneliklt veest välja olid tulnud, läksime sööki hankima ning õhtu lõppes päikeseloojangu pildistamisega.
Neljandal päeval alustasime oma trippi Monkey Miasse. Teekonna pikkus 400 km. Piirkond ise on Shark Bay, Austraalia hairikkaim piirkond. Vesi on helehelesinine ning äärmiselt soolane. Üks rand oli üleni liiva asemel merekapidest tehtud. Pisikesed valged merekarbid. Tundus lausa uskumatu, kuidad need kõik sinna saanud olid. Kunagi oli neid majade ehitustel kasutatud, kuna nad on nii kõvasti kokku surutud, on nad8 justkui telliskivid, mida plokkidena välja saagiti. Õhk on tunduvalt soojenenud.
Monkey Miasse sissepääs maksis 8 taala, siseneks justkui muuseumisse, kus eraldi maksad veel ööbimise eest. Tegemist on tegelikult lihtsalt ühe rannarajooniga, pole ei linn ega küla. Aga tuli välja, et koht on nii mõnus, liiv valge ja merekarpe täis ning emud tallerdavad telkide vahel ja delfiinid suplevad koos sinuga. Kell 7.30 toimub ka nende söötmine, 5 emast delfiini. Mõlemad päevad möödusid lösutades ja päikest nautides, poisid snorgeldasid ja nägid igasuguseid pisemaid ja suuremaid kalu (delfiinid, raid ja muidukalad). Äärmiselt mõnus kuurort.
Friday, April 13, 2012
B.J. Melons osa 2
See plaan, et oleme seal 3 nädalat muutus niipea kui kohtasime neid eestlasi, kellega koos tuli kaval plaan liikuda talveks põhja, Darwinisse. Nii me selle ootusega töötasime ning unistasime, et peagi saab minema, sest esialgu oli juttu aprilli algusest. Meloneid olid kord rohkem, kord vähem, sellest sõltusid meie tööpäeva pikkused ning palganumbrid.
Vahelduseks, aga toimus Harveys kohalik külalaat, kus sai ka meeskonnati viinamarju tampida, esimene koha auhinnaks 500 taala, mis ka poiste eesmärgiks sai. Meie oli ergutustüdrukud, samal ajal kui poisid marju lödastasid. Konkurents oli tihe ent siiski saadi finaali-kaks eesti paari (Tanel ja Jüri ning Daniel ja Ardo) ning filipiinidelt üsna tursked vennad. Kahe minutilise tatsumise järel osutusid võtjaks ei keegi muu kui Tanel ja Jüri ning ka teine koht läks omadele.
Käisime ka külastamas loomaaeda Peel Zoo, kus sai paljusi nunnusi ning karvaseid patsutada ja toita. Emud, kängurud ja karvased kanad olid üpris rahulikud ent laamad ja kitsed rebisid toidupaki käest ning sinna see söötmine jäi. Papagoid okid armsad, tulid õlale ja näksisid õuna. Ühel hetkel agaminu õlal istuv hullus ning hakkas mu kõrva sööma ning juustesse ronima, haakus küüntega nii kõvasi sisse, et ei saanud teda enam muud moodi kui vägisi ära. Ja ma polnud ainus.
Meie reisiaeg lükkus 11 aprillini. Kui ütlesime seda bossile, siis ta oli üsna kurb ning palus meid kauemaks. Mina, Tanel ja Egle olime sellele vastu, aga poisid mõtlesid,et kui väga vaja, siis võivad olla. Õnneks leiti neile ka asendajad ning mure oli lahendatud. Viimased kaks nädalat olid väga tihedad 13 päeva jutti 10 tunnised . Aeg läks nii kiiresti, et kui kätte jõudis lahkumine, siis ei jõudnudki millestki aru saada. Kallistasime ja pildistasime ning läinud me olimegi.
Vahelduseks, aga toimus Harveys kohalik külalaat, kus sai ka meeskonnati viinamarju tampida, esimene koha auhinnaks 500 taala, mis ka poiste eesmärgiks sai. Meie oli ergutustüdrukud, samal ajal kui poisid marju lödastasid. Konkurents oli tihe ent siiski saadi finaali-kaks eesti paari (Tanel ja Jüri ning Daniel ja Ardo) ning filipiinidelt üsna tursked vennad. Kahe minutilise tatsumise järel osutusid võtjaks ei keegi muu kui Tanel ja Jüri ning ka teine koht läks omadele.
Käisime ka külastamas loomaaeda Peel Zoo, kus sai paljusi nunnusi ning karvaseid patsutada ja toita. Emud, kängurud ja karvased kanad olid üpris rahulikud ent laamad ja kitsed rebisid toidupaki käest ning sinna see söötmine jäi. Papagoid okid armsad, tulid õlale ja näksisid õuna. Ühel hetkel agaminu õlal istuv hullus ning hakkas mu kõrva sööma ning juustesse ronima, haakus küüntega nii kõvasi sisse, et ei saanud teda enam muud moodi kui vägisi ära. Ja ma polnud ainus.
Meie reisiaeg lükkus 11 aprillini. Kui ütlesime seda bossile, siis ta oli üsna kurb ning palus meid kauemaks. Mina, Tanel ja Egle olime sellele vastu, aga poisid mõtlesid,et kui väga vaja, siis võivad olla. Õnneks leiti neile ka asendajad ning mure oli lahendatud. Viimased kaks nädalat olid väga tihedad 13 päeva jutti 10 tunnised . Aeg läks nii kiiresti, et kui kätte jõudis lahkumine, siis ei jõudnudki millestki aru saada. Kallistasime ja pildistasime ning läinud me olimegi.
Saturday, February 25, 2012
B.J Melons
Viimased pea neli nädalat oleme veetnud Perthist 150km kaugusel väikeses kohas nimega Waroona, kus töötame melonifarmis. Põlde on kusagil 150 ha ning päkkereid 40, seega kõige tüüpilisem picking and packing, mida vist iga rändur Austraalias korra kogeda saab. Kuna tööd nappis, siis pidime end siia kohale toimetama. Algul oli asi nutune, kuna pidi elama 12 maugliga ühes toas, mustus oli kõike hõlmav ning ülemus pesueht nolk. Aga meid motiveeris vaid see, et saame odavamalt elada ning viimased nädalad farmi teha.
Esimene päev kui tööd alustasime, läksime kõige pealt põllule korjama. Seal ähvardati kogu meeskonda, et kui õigeid meloneid ei korja, siis vallandatakse, kuna pole kasulik kasutuid inimesi pida. Loogiline jutt, sest aega korjamiseks on küll- traktori tempo valitakse kõige aeglasema järgi ning kõik, mis vähegi silma jäi sai ju korjatud. Ent tuli välja, et meie meeskonnas on oskamatud, kes ei saanud ka peale kolmandat seletamist endiselt aru, mida täpselt tegema peab. Lootsime Taneliga siiralt, et nende pärast ei jääks meile esimene päev viimaseks. Peale 2 tundi tööd, millega jõudis selg juba ära väsida kuna toimus traktoristi vahetus ning osava tüdruku asemel tuli kõige ja kõigi suhtes ükskõikne latatara, ilmus rastapäine boss ning ütles, et on aega minna shedi ( suur plekist sara, kus pakitakse meoneid kastidesse). Me siis lippasimegi kahekesi tema järel, endal suur küsimärk peas, et mis toimub, et kas me ei sobinud. Aga tegelikult meid vahetati ühe teise paariga välja. Tuli välja, et pakkimine on endiselt väsitav ent palju lihtsam kui korjamine, seda esiteks, et päike ei paista lagi pähe kui ka seetõttu, et kummardamiseks polud põhjust. Tanel hakkas kastide tõstise asemel hoopis kaste tegema, milles nüüd ta igati professionaal on. Esimese tööpäev algas kell 6.00am ning lõppes 7.30 pm. Kartsime, et kas peame igapäev nii pikki tööpäevi vastu....
Nüüdseks teame, et päeva pikkus varieerub pidevalt ning samuti ka raskus...mõni kord on kiire, mõnikord võiks sinna melonikastide vahele magama jääda. Aga teame ka seda, et siit oleme leidnud ühe väga huvitava ja kirju seltskonna, kaasaarvatud eestlastega, kellega nüüd iga nädalavahetus midagi teinud oleme. Just sel nädalavahetusel käisime koos Perthis, et tähistada Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva ning mille tõttu nii mõnigi üle 24 tunni magamata pidi olema.
Kuid vaatamata sellele, et ruttiinselt käime esmaspäevast reedeni tööl (sõltuvalt nädalast ka laupäeval) on ka meie roboti tööl intriige puhuda ning klatšil vallanduda. Nimelt prantsuse ja saksa tüdrukud/poisid otsustasid, et tahavad päevas rohkem töötunde ning teevad aeglasemalt, ka siis kui on palju tööd. Mina nimetan seda laiskuseks ja tahtmiseks lihtsalt raha saada, nemad aga kavaluseks. Kuid vaatamata sellele, et meie sealne ülemus on 21 aastane itaalia verd noormes, kellega pooled tüdrukud flirtida üritavad, ei pea ma teda rumalaks (ta võib olla vaikne ja häbelik, aga silmaga nähtav laiskus on tajutav juba kaugelt). Nii selgus ka ühel heal päeval, et tema arust on eestlased ta parimad töötajad, mitte nagu me ise poleks sellest juba ammu aru saanud ( kuna meie plaan on teha tööd kiiresti ning võimaiult korralikult, sest palk nii halb ka pole). Kuid intriigidest rääkides, siis kuna me ei allunud prantslaste ning sakslaste mõjutustele, siis nad ei salli meid enam. Kuid see tähendab, et enam ei pea iga päevast " te peaksite seda aeglasemalt tegema, mõtle tundidele ja rahale" juttu kuulama ning saab teha seda, milleks siia tulime- tööle nagu täiskasvanud inimesed ikka.
Aga kõike tuleb võtta läbi väikese huumori ja korjata neid uusi kogemusi nii palju kui jaksab. Kavatseme olla siin veel mõned nädalad kindlasti, toreda eesti seltskonna pärast võikski siia jääda, aga eks ühel hetkel paistab kus ja millal, ent õnneks meil on nüüd kahene tuba ning saame vähemalt peale tööd ise valida, millal tuli kustu läheb või kas konditsioneer peab huugama ka külmal ööl huugama või mitte...ja saame süüa niipalju meloneid ja arbuuse kui ise soovime, mis on absoluutselt kõige mõnusam osa selle juures!
Esimene päev kui tööd alustasime, läksime kõige pealt põllule korjama. Seal ähvardati kogu meeskonda, et kui õigeid meloneid ei korja, siis vallandatakse, kuna pole kasulik kasutuid inimesi pida. Loogiline jutt, sest aega korjamiseks on küll- traktori tempo valitakse kõige aeglasema järgi ning kõik, mis vähegi silma jäi sai ju korjatud. Ent tuli välja, et meie meeskonnas on oskamatud, kes ei saanud ka peale kolmandat seletamist endiselt aru, mida täpselt tegema peab. Lootsime Taneliga siiralt, et nende pärast ei jääks meile esimene päev viimaseks. Peale 2 tundi tööd, millega jõudis selg juba ära väsida kuna toimus traktoristi vahetus ning osava tüdruku asemel tuli kõige ja kõigi suhtes ükskõikne latatara, ilmus rastapäine boss ning ütles, et on aega minna shedi ( suur plekist sara, kus pakitakse meoneid kastidesse). Me siis lippasimegi kahekesi tema järel, endal suur küsimärk peas, et mis toimub, et kas me ei sobinud. Aga tegelikult meid vahetati ühe teise paariga välja. Tuli välja, et pakkimine on endiselt väsitav ent palju lihtsam kui korjamine, seda esiteks, et päike ei paista lagi pähe kui ka seetõttu, et kummardamiseks polud põhjust. Tanel hakkas kastide tõstise asemel hoopis kaste tegema, milles nüüd ta igati professionaal on. Esimese tööpäev algas kell 6.00am ning lõppes 7.30 pm. Kartsime, et kas peame igapäev nii pikki tööpäevi vastu....
Nüüdseks teame, et päeva pikkus varieerub pidevalt ning samuti ka raskus...mõni kord on kiire, mõnikord võiks sinna melonikastide vahele magama jääda. Aga teame ka seda, et siit oleme leidnud ühe väga huvitava ja kirju seltskonna, kaasaarvatud eestlastega, kellega nüüd iga nädalavahetus midagi teinud oleme. Just sel nädalavahetusel käisime koos Perthis, et tähistada Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeva ning mille tõttu nii mõnigi üle 24 tunni magamata pidi olema.
Kuid vaatamata sellele, et ruttiinselt käime esmaspäevast reedeni tööl (sõltuvalt nädalast ka laupäeval) on ka meie roboti tööl intriige puhuda ning klatšil vallanduda. Nimelt prantsuse ja saksa tüdrukud/poisid otsustasid, et tahavad päevas rohkem töötunde ning teevad aeglasemalt, ka siis kui on palju tööd. Mina nimetan seda laiskuseks ja tahtmiseks lihtsalt raha saada, nemad aga kavaluseks. Kuid vaatamata sellele, et meie sealne ülemus on 21 aastane itaalia verd noormes, kellega pooled tüdrukud flirtida üritavad, ei pea ma teda rumalaks (ta võib olla vaikne ja häbelik, aga silmaga nähtav laiskus on tajutav juba kaugelt). Nii selgus ka ühel heal päeval, et tema arust on eestlased ta parimad töötajad, mitte nagu me ise poleks sellest juba ammu aru saanud ( kuna meie plaan on teha tööd kiiresti ning võimaiult korralikult, sest palk nii halb ka pole). Kuid intriigidest rääkides, siis kuna me ei allunud prantslaste ning sakslaste mõjutustele, siis nad ei salli meid enam. Kuid see tähendab, et enam ei pea iga päevast " te peaksite seda aeglasemalt tegema, mõtle tundidele ja rahale" juttu kuulama ning saab teha seda, milleks siia tulime- tööle nagu täiskasvanud inimesed ikka.
Aga kõike tuleb võtta läbi väikese huumori ja korjata neid uusi kogemusi nii palju kui jaksab. Kavatseme olla siin veel mõned nädalad kindlasti, toreda eesti seltskonna pärast võikski siia jääda, aga eks ühel hetkel paistab kus ja millal, ent õnneks meil on nüüd kahene tuba ning saame vähemalt peale tööd ise valida, millal tuli kustu läheb või kas konditsioneer peab huugama ka külmal ööl huugama või mitte...ja saame süüa niipalju meloneid ja arbuuse kui ise soovime, mis on absoluutselt kõige mõnusam osa selle juures!
Friday, January 27, 2012
Australian day, 26. Jaanuar.
Söögiviinamarjade korjamine algas hommikul kell 5 või 5.30 ning lõppes pealelõunat. Õnneks hommikul lendasid töötunnid ent kergelt ennelõunat hakkas kõik nii kuumaks minema, et tempo vähenes mitmekordselt. Ise sõime viinamarju hunnikutes, kõik, mis ei sobinud poelettidele ehk need, mis liiga valmis, aga kindlasti kõige maitsvamad. Esimesed tööpäevad olid toredad, korjates punaseid viinamarju, kusjuures ka ühe eesti paariga, kes olid seal juba tunduvalt kauem töötanud. Ühel hetkel tuli korjama hakata valgeid viinamarju ehk siis, minujaoks olid nad kõik ühtlaselt rohelised, aga pidme otsima neid, mis kuldselt kumavad. Aga see oli vale otsus, kuna need läksid kuuamaga üleöö halvaks. Proovisime korjata siis vähe tooremaid ent ka sellest polnud kasu. Lõppude-lõppuks pidi kõik minema iskama ning mingi kärbse tõttu ka puudelt kõik maha lõikama. Punktiks sõideti veel traktoriga ka üle. Niisiis öeldi meile, et praegu enam tööd ei ole, aga et kui uued viinamarjad valmivad sis helistatakse. Selge. Ootasime tänaseni, kui läksime aussijobsi ja ütlesime, et palk pole üle tulnud ja no tööst pole haisugi. Helisatsid siis bossile ja küsisid, mis toimub. Palk pidi tulema, aga uuesti korjamisest olime me valesti aru saanud. Heaküll, ega siis vaislema ka hakanud. Aussijobsis olev tütarlaps Nina sai aga meist väga hästi aru ning lubas esmaspäevaks töö leida.
Täiesti puhtjuhuslikult läksime aga teisse tööbüroosse, kus pakuti meile kohe kohti melonifarmis, kus peab püsima vähemalt kolm kuud. Miks mitte, hea kogumis võimalus, sest ka majutus on suhteliselt odav, 75 taala nädal. Teisipãeval peame alustama, niiet esmaspäeval juba sõit. See asub umbes 1,5 tunni kaugusel Perthist.
Vahepeal oleme Taneliga hakanud trennitegema, siin beatty juures ühes pargis, kus ka väline jõusaal olemas. Peame ootama kuni õhtuni, et jooksmist alustada ja näeme igakord ilusat päikeseloojangut ning palju teisi jooksjaid. Sport on hinnas ja kõiki sportijaid tervitatakse ja ergutatakse naeruil nägudega.
Eile, 26.jaanuaril, oli Austraalipäev, kus terve päev olid üritused erinevates parkides. Muusika, grill, pered pidasid pikniku, oma söök ja jook oli lubatud. Üheks tipphetkeks oli erinevate lennukite sõiduoskuste demonstreerimine alates väikelennukites kuni hävitajateni. Õhtu lõpetas vapustav ilutulestik, mis kindlasti ka Sydnei omale alla ei jäänud. Ilutulestikku lasti veekohalt pool tundi järjest, ent seljataga paukus äike, mis valgustas terve taeva. Vahepeal ei saanudki aru, kas inimesed ahhetasid tormi või ilutulestiku peale, aga mõlemad olid seda nagunii väärt. Rahvast oli murdu ja kõik olid värvikalt austraalia sümbolitesse riietatud või vähemalt lippudega.
Nüüd on aeg kus teile saata tervist ja killuke soojust, vähemalt südamesse.
Täiesti puhtjuhuslikult läksime aga teisse tööbüroosse, kus pakuti meile kohe kohti melonifarmis, kus peab püsima vähemalt kolm kuud. Miks mitte, hea kogumis võimalus, sest ka majutus on suhteliselt odav, 75 taala nädal. Teisipãeval peame alustama, niiet esmaspäeval juba sõit. See asub umbes 1,5 tunni kaugusel Perthist.
Vahepeal oleme Taneliga hakanud trennitegema, siin beatty juures ühes pargis, kus ka väline jõusaal olemas. Peame ootama kuni õhtuni, et jooksmist alustada ja näeme igakord ilusat päikeseloojangut ning palju teisi jooksjaid. Sport on hinnas ja kõiki sportijaid tervitatakse ja ergutatakse naeruil nägudega.
Eile, 26.jaanuaril, oli Austraalipäev, kus terve päev olid üritused erinevates parkides. Muusika, grill, pered pidasid pikniku, oma söök ja jook oli lubatud. Üheks tipphetkeks oli erinevate lennukite sõiduoskuste demonstreerimine alates väikelennukites kuni hävitajateni. Õhtu lõpetas vapustav ilutulestik, mis kindlasti ka Sydnei omale alla ei jäänud. Ilutulestikku lasti veekohalt pool tundi järjest, ent seljataga paukus äike, mis valgustas terve taeva. Vahepeal ei saanudki aru, kas inimesed ahhetasid tormi või ilutulestiku peale, aga mõlemad olid seda nagunii väärt. Rahvast oli murdu ja kõik olid värvikalt austraalia sümbolitesse riietatud või vähemalt lippudega.
Nüüd on aeg kus teile saata tervist ja killuke soojust, vähemalt südamesse.
Saturday, January 7, 2012
2012
Selle asemel, et rahulikult mööda rannikuäärt üles sõita, kihutasime kohe peale Denmarki Margaret Riveri kanti. Meie õuduseks oli sellest imeilusast kohast saanud raskesti vingu järele lõhnav kõhedust tekitav paik. Mida lähemale jõudsime, seda enam oli näha, kuidas tulekahjud olid oma töö teinud. Metsad olid mustad, healjuhul oranźide lehtedega, mis meenutas raskelt sügist, aastaaega, mida siin ju pole. Tasuta telkimisisest siin midagi välja ei tulnud, seda teadsime enne kui veel ühtegi silti olime näinud. Kell oli juba üsna palju kui kohale jõudsime, natuke enne viit. Õnneks leidsime telkimiskoha, mis oli veel lahti.
Veetsime oma jõulud seal samas, telkides ning kokates. Tegime ka känguru liha, ainult selleks, et ära proovida. Võib-olla oli asi meie tegemisoskuses, aga meie maitsemeeled just suurimat rõõmu ei tundnud. Liha oli kergelt nätske ja kõrvalmaitsega, mis meenutas natuke maksa. Telkimisaladel olevad inimesed olid jõulumeeleolus ning polnud kadedad ka teistele seda tekitamast oma valgustuste ja jõululauludega. Ka telkimiskoha admin käis kõigile śokolaadi jagamas jõuluhommikul.
Meie muidugi nii pikalt jõule ei oska pidada ning lootsime, et lähedal olevad koopad on juba esmaspäevaks lahti, aga ei midagi. Maaliliste koobastega me tutvuda ei saanud, aga aeg oli edasi minna Dunsborough või Busseltoni poole. Õnneks leidsime seal lähedal oleva koopa, mis tuli välja, et oli suurim siin kandis. Pileti tasu eest sai ka giidi, kes seletas lahti tekkeloo jne. Kõige sügavam koht kus me käisime oli 37 meetrit. Koobas oli soe ning seal oli raske hingata, kergemaks ei teinud ka see tohutu ronimine. Väsinuna tahtsimegi leida endale uut ööbimiskohta, viimane öö enne Perthi. Busseltonis oli taaskord telkimisplats koos luksusliku basseiniga, mis kuumade ilmadega on parim paik. Aga enne seda hankisime endale ka selle, mis siin igal teisel on- Ipad2. Jõulukingituseks loomulikult. Nii siis uudistasimegi seda terve õhtu.
Perthi sõit oli lühike ja juba teada. Beatty ootas meid koos postkaartide ja ebay pahnaga. Meeldiv tunne tuli sisse lugedes häid jõulusoove kaugelt kodust. Siin olek on möödunud üsna piduliselt , aga ühel päeval läksime Adventure worldi. Seal oli nii palju rahvast, et pidime ainult järjekorras seisma tund aega, sisse saades polnud järjekordadel lõppu. Seega ei saanudki sada korda igat sõitu nautida, pidem kõike korra. Aga lõbus oli siiski. Oleksime teadnud, et võib oma toidud/joogid kaasa võtta, oleks ka meie olnud nagu kohalikud, kahjuks polnud meil sellest õrna aimugi.
Kuid põhiline sündmus, aastavahetus, oli mõnus. Kogu see jutt, et siin ilutulestiku pole ja et keegi seda ei tähista, on jama. Siin tähistatakse seda täpselt sama moodi nagu mujal, kuigi jah ilutulestik polnud võimas, aga ta siiski oli.
Homsest lähme meie aga tööle, küll vaid nädalaks, aga midagigi. Praegu polnud just töid eriti pakkuda ning saime viinamarjade korjamise nädalaks ühes Perthi lähedal olevas farmis. Saame siin hostelis ööbida ja hommikul kella 5 sinna sõita. Mitu nädalat puhatud, nüüd ongi aeg lõpuks tööd teha!
Kõike mõnusat!
Veetsime oma jõulud seal samas, telkides ning kokates. Tegime ka känguru liha, ainult selleks, et ära proovida. Võib-olla oli asi meie tegemisoskuses, aga meie maitsemeeled just suurimat rõõmu ei tundnud. Liha oli kergelt nätske ja kõrvalmaitsega, mis meenutas natuke maksa. Telkimisaladel olevad inimesed olid jõulumeeleolus ning polnud kadedad ka teistele seda tekitamast oma valgustuste ja jõululauludega. Ka telkimiskoha admin käis kõigile śokolaadi jagamas jõuluhommikul.
Meie muidugi nii pikalt jõule ei oska pidada ning lootsime, et lähedal olevad koopad on juba esmaspäevaks lahti, aga ei midagi. Maaliliste koobastega me tutvuda ei saanud, aga aeg oli edasi minna Dunsborough või Busseltoni poole. Õnneks leidsime seal lähedal oleva koopa, mis tuli välja, et oli suurim siin kandis. Pileti tasu eest sai ka giidi, kes seletas lahti tekkeloo jne. Kõige sügavam koht kus me käisime oli 37 meetrit. Koobas oli soe ning seal oli raske hingata, kergemaks ei teinud ka see tohutu ronimine. Väsinuna tahtsimegi leida endale uut ööbimiskohta, viimane öö enne Perthi. Busseltonis oli taaskord telkimisplats koos luksusliku basseiniga, mis kuumade ilmadega on parim paik. Aga enne seda hankisime endale ka selle, mis siin igal teisel on- Ipad2. Jõulukingituseks loomulikult. Nii siis uudistasimegi seda terve õhtu.
Perthi sõit oli lühike ja juba teada. Beatty ootas meid koos postkaartide ja ebay pahnaga. Meeldiv tunne tuli sisse lugedes häid jõulusoove kaugelt kodust. Siin olek on möödunud üsna piduliselt , aga ühel päeval läksime Adventure worldi. Seal oli nii palju rahvast, et pidime ainult järjekorras seisma tund aega, sisse saades polnud järjekordadel lõppu. Seega ei saanudki sada korda igat sõitu nautida, pidem kõike korra. Aga lõbus oli siiski. Oleksime teadnud, et võib oma toidud/joogid kaasa võtta, oleks ka meie olnud nagu kohalikud, kahjuks polnud meil sellest õrna aimugi.
Kuid põhiline sündmus, aastavahetus, oli mõnus. Kogu see jutt, et siin ilutulestiku pole ja et keegi seda ei tähista, on jama. Siin tähistatakse seda täpselt sama moodi nagu mujal, kuigi jah ilutulestik polnud võimas, aga ta siiski oli.
Homsest lähme meie aga tööle, küll vaid nädalaks, aga midagigi. Praegu polnud just töid eriti pakkuda ning saime viinamarjade korjamise nädalaks ühes Perthi lähedal olevas farmis. Saame siin hostelis ööbida ja hommikul kella 5 sinna sõita. Mitu nädalat puhatud, nüüd ongi aeg lõpuks tööd teha!
Kõike mõnusat!
Subscribe to:
Comments (Atom)